Mikk Pärnits: millest me räägime, kui räägime esoteerikast?
Mikk Pärnits vastab ERR kultuuriportaalis ilmunud Tauno Vahteri artiklile "Esoteerika vabariik" ja Sirbis ilmunud Amar Annuse artiklile "Usk nõidusesse ja sotsiaalne aju".
Kui lugeda mitmeid käsitlusi nõiduse ja esoteerika kohta, jääb silma sellest kõnelejate asjatundmatus. See oleks justkui tingimus, et sellest kõnelema hakata. Jällegi kohtuvad siin näiliselt kahte sorti võhikud: ühed on keskealised, ilmselt kõrgharidusega mehed ja teised on valdavalt naissoost esoteerikausku inimesed. Tegelikult on osa ühest ja samast harimatuse puntrast, mida hoiab tervikpildina nägemast vaid läänemaailmale sissejuurutatud dualism.
Tauno Vahteri küsimus on muidugi asjakohane: kust see kõrgendatud huvi siis tuleb? Kuid enne selle üle arutama hakkamist peaks tegema selgeks millest me üldse räägime. Nii new age usku kui ka ratsionalismi usku olevad inimesed on mõlemad harimatud temaatikas, millele vastandutakse. Kristallkivide ümmardajad pole tuttavad teadusmaailmaga, või kui on, siis pööravad selle avastusi ja ideid just sellisteks, mis nende kentsakaid jutte toestavad. Materialistid aga pole kunagi vaevunud süvenema teemasse, mida nad ise kiruvad. Tegu on ühe ja sama pimeduses kobamise rahvaga ja tihti kohtuvadki nad sotsiaalmeedia seintel vaieldes või arvamuslugudes kirudes. Aga nad ei tunne end teise seest ära.
Elusorganismide tung valguse poole
Esmalt toonitaksin, et teadus on religiooni poeg, kes oma isa vanadekodusse toppis. Teadus kui religiooni mantlipärija on üritanud juba paar sajandit seletada inimkonnale elu aluseid, leides religiooni olevat ebapiisava ja jaburana. Kuid nagu revolutsioonidega ikka, ei ole ka teadus andnud inimese rahuloluks piisavalt. Inimene ei ole õnnelik ka vähiravimi leiutamisega või muude tehnoloogiliste sammudega. Nimelt on inimeseks olemise juures midagi enamat, mida monoteism monopoliseerida üritas ja mida teadus vastukaaluks eitab. Teaduse üheks suurimaks krambiks on üritada end distantseeruda kõigest usupõhisest. Inimese "hinge" kohta pole neil midagi öelda, sest kuna puuduvad instrumendid selle leidmiseks ja mõõtmiseks siis ei saagi seda olemas olla. Teadlaste üllatuseks pole säärane vastus inimestele rahulolu pakkunud.
Iga inimene tajub instinktiivselt, et eksisteerib Midagi Veel. Säärased otsingud ja avastusretked on individuaalsed ning neid ei suuda kontrollida või seletada teadus ega religioon. Seetõttu on välja arenenud "kolmas tee", kuhu tõrjutud kõik inimeseks olemise fenomeni seletamise katsed, mis ei saa käia religiooni või teaduse alla. Sealt leiame tohutult eri suundi ja koolkondi, traditsioone ja suhtumisi. Eks Vahter seda vast esoteerikaks nimetabki.
Ennast ratsionaalseks pidaval inimesl ajab see kindlasti juukse halliks: kuidas saavad inimesed panna usku ja lootust millessegi, mida ei saa mõõta ega katsuda? Ka ratsionalism ja materialism on usulahud, mis on religioonile või igasugusele animismile vastandudes võtnud tavalised dogmaatilised tunnused (selle sekti esindajaks on näiteks Dawkins). Inimene ise aga üritab instinktiivselt leida Seda Enamat. Seda saab nimetada evolutsiooniliseks tungiks, mis teeb loomast inimese ja peidab endas kõrgemaid tõdemusi-kogemusi. Nende kogemuste ja tundmustega on see lugu, et meie praktilisse ja materiaalsesse maailmasse klammerdunud keelel pole selle väljendamiseks piisavalt sõnavara. Kuna väidetavalt hingelised protsessid toimuvad millegi "sees" ja pole silmaga nähtavad, ei saa neid ju olemas olla. Teaduse metoodika hetkel sinnamaani ei küündi ning oma hirmus tunnistada midagigi Looja sarnast, taandutakse reduktsionismile.
Ebausk, valgustatus ja popkultuur
Pöördudes tagasi eestlaste näilisele soovile tutvuda kõige ebamaisega, on osalt süüdi meie rahvuse ajalooline vaesus. Me oleme olnud kohutavalt vaesed ja oleme siiani. Vaene riik. Paljud 'rahvatarkused' on lihtsalt vaesuse ja rumaluse kombinatsioon, kus inimestel polnud raha doktori poole pöörduda ja kokku sai segatud erinevaid taimi. Sinna lisati maagiline mõtlemine ning kindlasti on platseeboefektil tuvastatud mõju. Platseeboefekt on aga iseenesest väga maagiline nähtus, mis oma karvast jalakest teadusilma pistab. Peale vaesusest tingitud looduse romantiseerimise eksisteerib meil ka tähemärgimaania, kus lööbki laineid Nastja.
Igasugused eneseabiraamatud ja saatust suunata soovivad teosed võivad tulla sellest, et rahvuslus ega rikkus ei tee õnnelikuks. Mõlemad on sotsiaalsed konstruktsioonid ja sotsiaalse konstruktsiooni mõiste on tegelikult lähedal paljudele maagia-alastele mõttekoolidele. Ainus vahe meie konsensusliku reaalsusega kuskil kirjastuse kontoris ja mõne maagi tagatoaga on see, et maag saab aru, kuidas seda reaalsust tegelikult sel kujul ei eksisteeri. Meie teadvus loob selle reaalsuse, kus inimesi peab rahuldama raha nagu autot peab rahuldama bensiin. Raha ega traditsioonid ei tee inimest õnnelikuks, vaid tuimestavad. Sedasi saab vaadata meie esoteerikaturu edukust kui inimese vajadust millegi enama järele ja seda just rahvusriigi võtmes. Rahvusriik on üks algeline maagia, mis teaduse edasikäigu juures enam oma platseeboefekti säilitada ei suuda. Inimestel tekib küsimus, kes või mis nad tegelikult on ja seda just sisimas. Sellele ei ole rahuldavat vastust andnud veel ükski religioon, mis käsib end pimesi järgida või teadusharud, mille parimaks ponnistuseks on rõhutada inimese ja universumi kui keerulise masinavärgi olemust.
Nüüd hakatakse tegelikult esoteerikaturgu kokku tõmbama. Kohe, kui meie rahvuslik identiteet hajub ja asemele midagi reaalset otsima asutakse, kaob ka labane esoteerika. Kõik see on kui inimeseks arenemise osa, kus vanad viisid ei ole kunagi õnnelikuks teinud ning demokraatlikus ühiskonnas on inimesel lõpuks võimalik otsida vastuseid ilma Suure Isa käskudeta. Sama fenomen on aeglasemas tempos käimas ka Venemaal, kellega Eestil palju sarnasusi. Ainult et Venemaa on parim näide natsionalismi kui ebausu kahjudest ühiskonnale ja ega nad sealt nii ruttu kui Eesti välju.
Üheks maagiliseks mõtteks teaduses on uskumus, et teadvus ja identiteet asuvad ajus. Ka pärismaalased võivad vaadata telerit ja arvata, et selles kastis asuvad stuudiod ja terved filmid oma pisikeste maailmatega. Teadvuse "probleem" on ookean, kuhu lõpuks jõuavad kogu teaduse ja esoteerika jõed. Päikesemärgid ja Nastja saatuseföljetonid on mööduva fenomeni saba, mille asendab igasugune teadvusekeskne fenomenoloogia. See tähendab, et teadvus on Kõik-Mis-On ning see ei asu peasiseses organis. Pea meeles, et Eestisse jõuavad maailmatrendid 5-10 aastase hilinemisega.
Hetketrende vaadates on selge, et aina populaarsemaks saavad meditatsiooni- ja joogapraktikad, mis keskenduvad "teadlikuks saamisele". Taandumas on lapsikud popkultuuri tunnustega esoteerikaulmad, tänu just nooremale põlvkonnale, mis pole nii rahvuslik ega infantiilse mõtlemisega kui vanemad, kannatanud inimesed kes veel soovivad õnnekivide ja muude fetišitega oma eluolu parandada. Nende kahe suuna vahe on selles, et teadvuse uurimine teeb inimese teadlikuks enda ebauskudest ja neuroosidest, mille kaudu enda eluolu parandada. See välistab sodiaagimärkide soga, kristallide energiamüüdid ja muu välise maailma kummardamise: mitte kivid ja sümbolid pole salapärase mõjuga, vaid just tajuja teadvus. Sina annad kristallile või ükskõik mis sümboolikale selle jõu.
Esoteerika kirjastajate needus
Ometi on see veel hea turg, mida lüpsta. Eestis on neid vaeseid ja õnnetuid (naisi) küll. Neilt kõigilt tuleb raha ära võtta. Kuigi kirjastajad ise võivad neid raamatuid välja andes kurvalt pead raputada, annavad nad aasta-aastalt välja täpselt sama jama. Ainsaks erandiks on ehk ESTRA kirjastus, mis on aktuaalse trendi lainel tõlkimas asjalikumaid teoseid. Eesti maarahvale kirjastatakse aga samu taimede ja allikate muinasjutte, mida saab müüa ainult rahvuslikult vaimustunud turule. Samas ei tee see kedagi justkui õnnelikumaks ja aitab kaasa eskapismile mida tekitab kaasaegne maailm ja sinna mittesobiv ebausk rahvuste ülimlikkusesse.
Teiseks küljeks on muidugi asjaolu, et meil ei osata normaalselt ära surra. Esoteerikaturu vastu aitaks normaalne tervishoiusüsteem või legaliseeritud eutanaasia. Natuke paremini sõnastades aitaks Eestis inimesi tervislikum suhtumine surma. Me elame vaesuses ja valudes ja sureme viletsuses. Selle kõige vastu on aga rohtu, mille leiad Nastja ja tema kamraadide muinasjututeostest. Teadus on selle ees võimetu, kuigi ta teab et inimene pole ratsionaalne olend. Seega ei saa nad enda raamatutega kedagi ratsionaalseks sundida. Samuti ei saa teadus minna korraga totalitaarse võimu esindajaks, nagu oli kirik ja hakata vägivallaga hävitama ketserlikke, ebausku soodustavaid teoseid. Nii et neil pole teha muud kui avalikult kiruda või teha vähemalt valgustustööd.
Vanad süsteemid enam ei tööta. Rahvuslus, käte pealepanemine või vähiravi tiigrisaba ekstraktiga. Eesti raamatuturg on aga nii väike, et esoteerikat isegi vihkavad kirjastused kütavad sama hooga edasi. Muidu ei ela ära ja esoteerikahuvilised, kel surm või õnnetus ukse ees, ei ela ka ära. Majanduslikud olud loovad soodsa keskkonna uuenduste järele, mida ei suuda pakkuda materiaalsed väärtused. Seega otsitakse hingelisi. Kahjuks on meie kirjastused enamasti ka ise teadmatuses enda avaldatud teemade suhtes. Aga kui sa kõlad autoriteetselt, hakkab tihti inimeses endas tööle platseeboefekt. Ja imed võivad juhtuda.
Rumalus on lokkamas mõlemal pool rinnet ja kummalgi pole aega end harida või hoida mõistust avatuna (kuni ajud välja ei kuku). Riigi vaesus, inimeste kiire elutempo ja üldine materialism soodustavad esoteerika kui kauba tarbimist ilma mõtteprotsesse läbi viimata. Kiirtoit ja kiirõnn. Need ei nõua söögivalmistamise oskust ega tööd iseendaga. Eks aitaks see inimeste rohkem õnne poole, kui ta lõpetab teleka vaatamise ja lehe lugemise, sest Delfi teeb inimese haigemaks kui suitsetamine või mikrolaineahju nõrk radiatsioonitase. Veel kaugemale astudes saab öelda, et terve ühiskond on loodud maagilisele mõtlemisele, kaasa arvatud usuga teadusse kui järgmisse päästjasse. Kapitalistlikus, materialistlikus ja surma kartvas ühiskonnas puudub elu kui nähtus ja seda asendab inimene masinaks pidamine või siis täiesti teises suunas pagemine mis viib omakorda MMSi tarbimisele.
Inimesed ei taha kuulda, mida nad vajavad ja nad ostavad seega raamatuid, mis räägivad neile seda, mida nad kuulda tahavad. See on inimese loomuses ja inimese halvimat poolt soodustab klammerdumine materiaalsesse (enda kehasse ja seega selle kadumise hirmu) kui ka süvenemissuutmatus. Kirjastajad teavad seda väga hästi, et inimene on rumalam kui eile ja et süvenemine on luksus mida ei lubata. Kellelgi pole peale kümnetunnist vahetust aega ise süüa teha. Ta ostab valmistoidu. Teaduse areng ja eneseabi tõus käivad käsikäes, sest teadus ei tee meie elu talutavamaks.
Seega on lahendused inimese enda sees, kuid selleks tuleb teha endaga tööd ja sulatada hinge valukojas üles vanu illusioone maailma kohta. Kirjastajad on küünilised ega taha riskida. Inimene ise tahab vältida valusid, mitte õppida viise kuidas nendega toime tulla. Säärane tarbimisühiskond sööb end ise ära. Positiivse poole pealt saab välja tuua selle, et asjalikke raamatuid saab tellida Amazonist ja et meditatsioon ning teadlikkus enda siseprotsessidest saab teha igaüks, kes piisavalt motiveeritud. Need lahendused on ajatud ja olemas igaühele sõltumata rahakotist või ajast. Ikka valguse poole põrutab see hing ja avastab lõpuks et ta ise oli see valgus. Tõmbangi nüüd otsad kokku enne, kui liialt poeetiliseks kisub.
Toimetaja: Valner Valme