Tauno Vahter. Esoteerika vabariik
Eestlaste räige esoteerika- ja eneseabikirjanduse tarbimine on maailmas erandlik, märgib kirjastuse Tänapäev juht Tauno Vahter.
Kui olete haigestunud meningiiti, pöörduge Halastusingli poole sõnadega "Halastusingel, Halastusingel, palun, aita, palun, aita!" Vähi tekitab inimene endale sallimatuse tundega. Maovähi saab sellest, kui töötad liiga palju. Kui keegi sind ei tunnusta, tuleb ajuvähk. Vähk on tegelikult põletik, mida ei peaks ravima kirurgia ja kiiritusega. Hulgiskleroosi peaks ravima kollajuure ja odraorase mahlaekstraktiga. MMS on üliohutu toidulisand, riik ei luba inimestel ülivajalikke aineid manustada.
Kõik need soovitused ja väited on tsitaadid Anthony Williami, Mai-Agate Väljataga ning Riina Raudsiku raamatutest, mis hetkel on Eesti raamatumüügi edetabelites kõige kõrgematel kohtadel. Kui näiteks õhuliste elulooraamatute ja täiskasvanute värviraamatute laine on ammu möödas, siis eneseabikirjanduse pealevool ei ole lõppenud. Mis aga olulisem – neid ka ostetakse. Praeguse seisuga on tänavusest 100 kõige müüdumast eestikeelsest raamatust tervelt 20 esoteerika- ja eneseabikirjandus! Kas seda on vähe või palju ja millest see kõneleb?
Esiteks tuleb paika panna žanrimääratlus. Eneseabikirjandus on laiem mõiste, mille alla käivad ka motiveerivad, n-ö elu mõtet määratlevad ja kergema sisuga argipsühholoogiat pakkuvad raamatud. Selle näiteks võib tuua Jesper Parve kaks raamatut, "Mees" ja "Minu kari" või Gary Chapmani "Armastuse viis keelt". Siia võib kuuluda ka ilukirjandus, nagu Paulo Coelho "Alkeemik" vms, aga selguse mõttes hoiame need lahus. Selliste raamatute sisukuse üle võib vaielda, kuid valdavalt on need täiesti ohutud.
Esoteerikaga läheb asi keerulisemaks, sest ka siin on olemas süütum või pehmem pool, kelle näiteks on statistiliselt (nimetuste arvult müüduimate raamatute seas) tänavune kõige edukam Eesti kirjanik, nõid Nastja. Mõtleme selle üle korra veel: tänavune kõige edukam Eesti kirjanik on nõid Nastja. Hetkel on tal saja müüduima raamatu seas viis õhukest astroloogiaraamatut, kuid aasta lõpuks on neid seal ilmselt juba rohkem.
Kõige karmim valdkond on see, mis puudutab inimese tervist ja selle ravi ebatraditsiooniliste vahenditega. Need nn õua-õua-kirjanduse näited on paremal juhul koomilised, aga halvemal juhul loomult kuritegelikud. Ülaltoodud näited hulgiskleroosi ravist kurkumiga ja halastusingli poole pöördumised on võetud Anthony Williami raamatust "Meditsiinimeedium", mille kaks osa on Eestis juba mitmeid kuid olnud edetabelite esikümnes.
Jah, muidugi võib viidata sõna- ja valikuvabadusele uskuda seda, mis enesele sobivam. Aga kui võrrelda meie olukorda välismaa müügiedetabelitega, siis on tegemist täieliku anomaaliaga. Eesti tänavuses tipp-100 edetabelis (aluseks võetud Rahva Raamatu tänavused andmed) on 20 raamatut, mis liigituvad õua-õua esoteerikaks või eneseabiks, millest rohkem on just esimest laadi karmimaid aineid.
Tegin võrdluse teiste riikide raamatumüügi statistika ja aasta edetabelitega. Paljud võivad arvata, et enim on sellist materjali USA-s, kuid tegelikult on seal 100 müüduima hulgas vaid 11 sarnast nimetust ehk poole vähem kui meil. Seejuures on need kõik n-ö lahjem kraam ehk eneseabi. Pärast Jordan Petersoni loosungit "Korista oma tuba ära" ilmub järjest sarnasega pealkirjaga raamatuid nagu "Pese oma nägu ära" või "Tee oma voodi ära" – aga seal puuduvad täielikult raamatud MMS-i joomise ja meningiidi puhul inglite poole pöördumisest või muudest karmima poole tekstidest. Õigemini – jah, need raamatud on ka Ameerikas olemas (osalt sealt pärinevadki), aga nad ei müü nii palju, et jõuaksid edetabelis kuigi kõrgele.
Teistes riikides on reeglina vahe veel suurem. Suurbritannia tipp-100 seas on eneseabiraamatuid vaid neli ja karmima õua-õua teemat null. Erinevalt USAst on küll Suurbritannias oluliselt populaarsemad erinevad dieediraamatud, kuid teatavast moelainete järgimisest hoolimata väga radikaalseid meetodeid paremiku hulgas ei esine. Sarnane on seis mujal: Saksamaal 5–6, Prantsusmaal 4–5, Rootsis-Soomes 3–4 sarnast raamatut.
Mis siis eristab Eesti kogemust nii palju, et meil jõuavad radikaalsed teooriad edetabelites nii kõrgetele kohtadele ja suudavad müüa tuhandeid eksemplare? Neid põhjuseid on rohkem kui üks ja arvan, et peamiselt on see ajaloo, geograafia ja meedia mõju tõttu. Sarnasused Eesti edetabeliga muutuvad märksa suuremaks, kui võrdleme meie menukaid näiteks Läti ja Vene omadega. Meie vaimne pärand on endiselt mõjutatud nõukogude ajast ja siin on näha halvas mõttes vene maitse domineerimist.
Küllap mäletavad paljud Linda Goodmani raamatut "Päikesemärgid", mis ilmus eesti keeles aastal 1991 väga mitmes trükis. See oli ohutu ja ka üsna humoorikas raamat, mis oli olemas ka pea igas raamatuahtramas Eesti kodus. Inimestel oli pärast pikka nõukogudeaegset vaikust suur uudishimu astroloogia vastu. Umbes nagu tekkis raamatute ja artiklite tulv seksi, natside ja tulnukate kohta. Sajanditagustes eestiaegsetes lehtedes võib näha palju kuulutusi erinevate ennustajate, kaardimooride ja posijate pakkumistega ning täpselt sama toimus teistes Euroopa ja muu maailma riikides. Aga vaatasin äsja üle enam kui kümne riigi edetabelid ja mitte kusagil mujal ei ole see enam väga müüv teema – ainult aastavahetuse paiku võib veel midagi korraks sähvatada. Jah, üle 25 aasta on juba möödas, kuid ikka veel pole kõik need asjad läbi põetud.
Võib-olla tahaks keegi tõstatada ka teema eestlastest kui metsarahvast, kes üritab teaduslikuma seletuse asemel ise või looduse abil läbi ajada, aga väga mikitalikuks ei tahaks selles küsimuses minna. Ei soovi ju keegi keelustada kummelit ja piparmünditeed, aga tean liiga mitut lugu, kus inimesed on posijapoolsete valikutega oma tervist rohkem rikkunud kui aidanud. Vahel viidatakse ka ravijärjekordade pikkusele, mis sunnib inimesi 50 või 100 euro eest maksuvaba posija vastuvõtule minema, kuid see ei saa olla ainus põhjus.
Ka 10 ja 20 aastat tagasi olid esoteerilised teemad populaarsed, kuid uue tulemise tõid endaga kaasa kaks nähtuseks muutunud meediasündmust. Esiteks raadiosaade "Hallo, Kosmos!", mis lasi aastatel 2010–2017 Raadio 2 eetrisse väga sageli tegelasi, keda rahvusringhäälingus ilmselt siiski kuulma ei peaks. Teine tõuge oli kümne aasta eest alanud "Selgeltnägijate tuleproov", mis oli küll algselt briti formaat, aga mitte kuskil ei saanud nii populaarseks kui Venemaal. Ja Eestis.
Kuna erameedial selliste asjade näitamist ja avaldamist keegi iial keelata ei saa, ei vääri see ka variant suuremat arutelu. Küsimus on pigem selles, et miks see just Eestis langeb nii viljakale pinnasele? Ilmselt on üks oluline põhjus siiski tõesti meie nõukogude minevik, kuigi esineb ka teatud nn uuspimedust. Kui tuua paralleel spordiga, siis olid ju kunagi Eestis populaarsed alad ka trekisõit ja kahevõistlus. Kui keegi seda kogu aeg televiisorist näitab, siis seda ka vaadatakse. Kui teema pole silma all, huvi kahaneb.
Kirjastamise poolelt tean omast käest, et mõnikord on raske piiri tõmmata. Näiteks oleme meiegi kunagi avaldanud raamatu, kus soovitati universumiga üheks saamise nimel endale pooleks lõigatud lauatennise pallid voodriga silmadele panna ja taustaks raadio kahina peale lülitada. Ilmselgelt debiilsus, aga loodetavasti siiski kahjutu. Kas teaduslikult täiesti tõestamata efektiivsusega homöopaatia kohta võib midagi avaldada või parem oleks sellist udu täielikult vältida? "Apokrüüfiline transurfing" tundub selge juhtum. Aga reiki, aroomiteraapia? Kui võimalik kahju on selge, siis on ära öelda kerge – näiteks pakuti meile käsikirja, kus õpetati kärbseseene leotisega vähki ravima. Kardetavasti see kuskil ikkagi ilmub.
Loodetavasti on suures osas tegemist kasvuraskustega ja me saame sellest faasist kunagi üle. Mida me kõik teha saame, on püüda olla allikakriitilisemad. Ma kõnnin iga päev tööle tulles mööda ühe hoiu-laenuühistu kesklinna kontorist, kes laenupakkumiste asemel on aknale välja sättinud vaktsineerimisvastaste raamatute eksemplarid, mida nad seal samas müüvad. Me ei pea kõiki relvi ära keelama, aga kõik loogiliselt seotud statistilised andmed näitavad, et kui relvi on vähem laokil, siis juhtub ka vähem tulistamisi. Lahendus ei ole üldine keelamine, aga potentsiaalselt tervisele kahjulike teooriate levitamine ei peaks olema salongikõlbulik.
Toimetaja: Merit Maarits