Viimasel ajal on kirjastaja ja literaat Tauno Vahter võtnud üles populaarse konflikti Eesti ajakirjanduses: esoteerika, sellega seonduvad ideed ja ärilise kirjastustegevuse.

Olen häiritud artiklite toonist ja küsitavast eesmärgist. Aastaid uusvaimseid ideid ja tehnikaid tundma õppinuna ja nendes ringkondades liikununa püüan selgitada eneseabi- ja esoteerikaraamatute spetsiifikat eesti raamatuturul. Ma ei toeta oma arvamusavalduses ühtegi kindlat ideed, autorit või kirjastust. Püüan avada nende raamatute ostja ja lugeja vaatepunkti Eesti uusvaimse kultuuri taustal.

Sissejuhatuseks meenutan paari sotsioloogilist fakti:

2015. aasta uuringute kohaselt (uuring "Elust, usust, usuelust" Saar Poll) nõustus osaliselt või täiesti väitega "kuivõrd tähtis on vaimsus ja eneseareng" 83 % eestlastest. Esoteerika-spetsiifilisema väitega "teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi" nõustus 40 % vastajatest. [1] Teisal[2] kirjutab uuringute üks autoritest Lea Altnurme 2010. aastal sarnasele küsitlusele toetudes, et 24% inimestest on lugenud uue vaimsusega seonduvat kirjandust. Kuivõrd aastate jooksul on need suundumused ühiskonnas üksnes laiemat kõlapinda kogunud, on ilmselt suurenenud lugejate protsent. Need on suured arvud, sestap puudutab ka Tauno Vahteri emotsionaalne kriitika väga paljusid inimesi.

Mis on vaimse ja esoteerilise kirjanduse eripära?

Kui ilukirjandus- ja teabetekstide žanre õpitakse tundma juba põhikoolis, siis eneseabikirjanduse määratlus, nagu Tauno Vahter õigusega märgib, on kirju ja segane. Ometigi on see esimene koht, millele tasub tähelepanu pöörata. Raamatud on osa laiemast vaimsest turust väljendades mõnel puhul kindlate praktikate ja tehnikate keskseid põhimõtteid (näiteks jooga, akupunktuur, hingamis- või muude meeletehnikate õpikud) või hajusamaid ideid, millel otsene koolkond puudub. Sellised on näiteks raamatud reinkarnatsioonist või suhtlusest teispoolsusega.

Teine asjaolu, mis selle teema puhul väga eriliselt esile tuleb, on ammutuntud mõte autori surmast: raamat saab tähenduse iga lugeja jaoks eraldi, veelgi enam, raamatuid elatakse erinevalt läbi. Esoteerikakirjandus on oluliselt rohkem seotud inimese elu, tervise ja suhetega. Sealjuures ei ole see suhe sugugi nii üks-ühene kui arvamusartiklites üldiselt ette kujutatakse. Neid sirvitakse, loetakse lause- või mõttehaaval, nende üle peetakse arutelusid. Neid loetakse ka kui maailmatunnetust laiendavaid mõttemänge.

Esoteerikakirjandus on lai mõiste

Teemat illustreeris väga hästi Kirsti Timmer oma kommentaaris "Ringvaate" saates. Intervjuust temaga tõstaksin esile kaks mõtet: esoteerika on lai määratlus, mis hõlmab mitmesuguseid ideid, millel omavahel võib vähe ühist olla. Inimene, kes tegeleleb mingi vaimse praktikaga võib olla kriitiline teiste praktikate suhtes. Nii ütles ka Kirsti Timmer, et maagia praktiseerijana ta ise nõid Nastja raamatuid ei osta, kuna need eksivad maagia toimimispõhimõtete vastu. Lugeja, kes huvitub alternatiivajaloost, kes ostab Graham Hankooki või Erich von Dänikeni raamatuid, loeb sageli ka muud ajalookirjandust. Zecharia Sitchini teooriate tundmine annab võtme David Icke mahuka mütoloogia mõistmiseks, mida loomulikuna jätkavad Youtube'i loengute kirevad autorid, kes seovad pealtnäha fantastilised ideed kaasaegse poliitika ja majanduselu kriitilise analüüsiga.

Inglite temaatika peidab enda taga tundlikku kristliku alatooniga õrnusekultuuri, millel on oma rikkalik ning loov argiusundiline ja argipoeetiline väljendus. Sestap trükitakse inglite sõnumitega ka kaarte, märkmikke, kinkeraamatuid. Meediumkirjandusel ja teist laadi prohveteeringutel on Euroopa kultuuris pikk ajalugu. Nagu paljude teemade puhul, kuuluvad materiaalne (raamat), virtuaalne (koduleht, foorum) ja praktiline (mõni vaimne praktika, kogemuslugude tekkimine ja jagamine) tasand sageli kokku.[3]

Kirsti Timmer ütles oma intervjuus, et ta on õppinud oma kaarte lugema. See viitab asjaolule, et maailma tähenduste mõistmiseks ja loomiseks on olemas erinevaid allikaid ja erinevaid lugemisviise. Positivistlik tõde/vale, ilukirjandus/lüürika/tarbetekst jaotuse vahele on tekkinud hübriidseid vorme, millest vaimne-esoteeriline kirjandus parim näide ja mille mõistmiseks on ühtlasi vaja tunda alternatiivseid mõttevoole, autoreid ja nende argumentide allikaid. Raamat ei ole ei ole tänapäeval vaid üht moodi lugemiseks, need on dialoogis lugeja, ümbritseva ja teiste sarnaste ideedega.

Vaimse kirjanduse ja esoteerikaraamatute lugejad

Juba Kreutzwald ja Hurt nurisesid eestlaste ebausukombeid talletades rahva harimatuse ja rumaluse üle. Sellele määratlusele kindlaks jäädes ei tohiks alternatiivmeditsiinil suhteliselt haritud Eestis sugugi kandepinda olla. Uut vaimsust kirjeldavad uuringud kinnitavad, et objektiivselt on väga raske neid inimesi paari tunnuse järgi iseloomustada. Valdkonnast innustujad ei ole vähem haritud, ei ole üksnes mehed või üksnes naised, ei vanad ega noored.[4] Lugejaid kannavad vaimsuse kaks keskset ideed: eneseotsing ja eneseareng. Soov oma eksistentsi sügavamalt mõtestada, suunab inimesi õppimise- ja uurimistegevusele ja sestap on need inimesed enamasti ka muu kirjanduse keskmiselt suuremad lugejad. Õnnetused, kriisid ja tähenduslike inimsuhete puudus suunavad inimesi temaatikaga tegelema.

Esoteerilisi teooriaid ja võtteid propageerivad raamatud tekitavad ühiskonnas suuremat poleemikat, ometigi sellise poleemilise asetuse tõttu neid ka sageli loetakse. Need on põnevad, suunavad maailma teise pilguga vaatama, sisaldavad lisalugusid rikkalikule rahvapärasele kogemus- ja arutelumaterjalile. Vastandus ja konflikt ei ole ainult ajakirjanduse lugemameelitav võte.

Räige esoteerikahuvi ja ohtlik õua-õua kirjandus

On üsna tähelepanu vääriv, kui ühel nõul on Eesti ajakirjandus temaatika naeruvääristamises. Sellel puhul ei kehti ei viited põhiseaduslikule usuvabadusele ega ajakirjanduseetikale. Teema kutsub ilkuma, patroneerima, stigmatiseerima üsna suvaliste argumentidega. Artikleid jagatakse sotsiaalmeedia lõimetes, kus haritud inimesed verbaalset hagu annavad. Vaid sotsioloogilised uuringud näitavad, et "ohtliku kirjandusega" saab seostada märkimisväärset osa Eesti rahvastikust, mis omakorda sunniks näiteks kirjastajat õppima tundma oma lugejat, uurima ja mõtestama raamatute mitmekesist rolli inimeste elukorralduses. Järjekindlalt naeruvääristades kaotab ühiskond turvalist avatust, mille tulemuseks on ekstreemsed näited alternatiivravi tulemustest, mida meedias meeleldi eksponeeritakse. Nende mõtete avalik stigmatiseerimine üksnes toetab kapseldumist äärmuslikesse ideedesse. Sest mida pakkuda naabrile, kes nägi taevas tumedat kolmnurka ja tahaks ufode kohta rohkem teada, emale, kes lapse teist antibiootikumikuuri lõpetades alternatiivsemaid ravimeetodeid otsib või leinavale inimesele, kes tahaks lugeda midagi surma kohta?

Kristel Kivari on Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna teadur. Ta on avaldanud artikleid energia ja maakiirguse kontseptsioonist kaasaegses eesti rahvausundis. 2016. aastal kaitses ta doktoritöö "Nõiavits loomuliku ja üleloomuliku vahel: veesooned ja maakiirgus folkloristika uurimisainena".

[1] Altnurme, Lea 2016. Uus vaimsus kui missioloogiline võimalus. Kuhu lähed, Maarjamaa. Quo vadis, Terra Mariana. Eerik Jõks (toim.) Tallinn. Eesti Kirikute Nõukogu, 234-235.

[2] Altnurme, Lea 2013. Uus vaimsus – mis see on? Mitut usku Eesti III. Marko Uibu (toim.) Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 18-36.

[3] Uibu, Marko 2014. Inglid ja Inglipesa internetifoorum uue vaimsuse kandjate ja legitimeerijatena. Mäetagused 56, 1, 181-204.

[4] Saluste, Marju, Marko Uibu 2013. Lugejate virtuaalne kogukond: kirjandus ja ajakirjandus vaimsete-esoteeriliste ideede kandjana. Mitut usku Eesti III. Marko Uibu (toim.) 38-78.