Kui Silver Anniko pärijad eelmisel kevadel avasid oma vanaisast järele jäänud kolm kasti materjalidega, tuli välja lisaks kirjavahetusele, dramatiseeringutele ja avaldamata näidenditele ka mitu versiooni romaanist "Inimene on inimesele hunt". Just sellist pealkirja kandis Rusikad algsel kujul, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Vanaisa oli hästi mahlakas kirjutaja, ta pani kõik kirja, mis tal tuli, ja tal polnud seda probleemi, et tal pole inspiratsiooni. Polnud sellist asja ka, et ta nuputaks, nagu ta kirjutama asus, nii seda materjali tuli tema seest," meenutas Silver Anniko lapselaps Epp Reinmets.

Reinmetsa sõnul tekkis ühel hetkel tunne, et äkki viiks need kastid kirjastajale ja vaataks edasi mis saab. Kirjastaja Tiina Kaalep otsustas välja anda kõige viimase dateeringuga versiooni, mis aga lähemal uurimisel osutus kordi mahukamaks 1979. aasta väljaandest.

"Kui sa võtad tükid välja, siis kaotavad karakterid, süžeeliinid. Praegu, kui ma seda lugesin ja mul oli 1979nda raamat kõrval, siis kohati oli mul niisugune tunne, et mul pole mitte midagi siin võrrelda, sest suured tükid ei olegi seal," kirjeldas korrektor, toimetaja Lea Arme.

Staažikas toimetaja Lea Arme ütles, et oma kaalult võiks Silver Anniko paigutuda meie suurimate kirjanike ridadesse. "Ma olen päris päris vaimustuses sellest, kuidas Silver Anniko käib ringi sõnaga, kuidas ta ehitab lugu, maailma, karaktereid, see on lihtsalt nii vaimustav," kiitis ta.

"Rusikad" kirjeldab elu ja inimsaatusi Eestis 1940. aastateni. Kaasaegsete sõnul plaanis Silver Anniko kirjutada romaanile järje, kuid tema ootamatu vägivaldne surm 1982. aastal tõmbas plaanidele kriipsu peale ning plaanitud triloogia järgmiste osade käsikirju ei ole tänaseks leitud.