Tuul Sepp: kui inimesed pöörduvad pseudoteaduse poole, on see teadlaste tegemata töö ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli evolutsioonibioloog Tuul Sepp, kellega arutleti selle üle, millised on inimkonna võimalused tegeleda suurte keskkonnaprobleemidega.

Tuul Sepp on kirjutanud palju populaarteaduslikke artikleid erinevatel teadusteemadel ja peab oluliseks, et teadlased selgitaksid oma tööd laiemale publikule.

"Kõik teadlased peaksid seda rohkem tegema. Paljud probleemid, mis meil tänapäeval on – et inimesed ei vaktsineeri oma lapsi, pöörduvad ravi saamiseks nõidade või pseudoteaduse poole, või et poliitikud ei anna teadusele raha juurde, kui seda hädasti vaja on – see kõik on teadlaste tegemata töö. Me ei ole suutnud näidata ühiskonnale, et me oleme vajalikud ja miks üldse teaduslik meetod peaks olema see, millega me maailmale läheneme," sõnas ta.

"Tegelikult ma näen siin muutust toimumas. Siiani on teadlased pidanud seda kõrvalhobiks, et see ei ole nagu päris töö, kui sa kirjutad Postimehele või Eesti Loodusele. Aga praegu hakatakse seda ka grantide jagamisel arvesse võtma ja kirjutama teadlaste tööülesannetesse sisse. See asi võib muutuda – eriti, kui me näeme, et see asi on nii halb. Teadus peaks olema ühiskonnas tugeval positsioonil, aga on praegu pigem seda positsiooni kaotamas."

Evolutsioonibioloogina on ta mitmetes populaarteaduslikes artiklites toonud esile seoseid inimkäitumise, ühiskonna toimimise ning meie evolutsioonilise tausta vahel. Ta rääkis, et evolutsioonibioloogial on suhteliselt suur seletusvõime, et mõtestada paljusid meie käitumuslikke aspekte.

Evolutsioonibioloog Tuul Sepp "Plekktrummis" 12. novembril. Autor: Kairit Leibold/ERR

"Mina näen kõiki elusorganisme kui evolutsiooniprodukte. Kõiki tunnuseid, mis meil avalduvad, on looduslik valik heaks pidanud. See ei tähenda, et meil ei oleks valikuvabadust selles, kuidas me käitume. Aga see aitab mõista seda, mille pärast sa just nii mõtled või tunned, miks sulle võõrad või teistsugused inimesed ei meeldi, miks sa kardad pimedat – need on meie evolutsiooniline pärand ja kui me teame, et need meile selles keskkonnas enam mingit eelist ei anna, siis suudame sellest tahte või mõistusega üle olla."

Probleemidega tegelemisel peaksime austama ökosüsteemide terviklikkust

Sepp arutles saates ka tõsiste keskkonnaprobleemide üle ja selgitas, et ka kliima muutumisest rääkides leidub erinevaid seisukohti. "Lihtsam on siis, kui sa oled vähem lugenud ja uurinud ning saad kinni hoida ühest vaatenurgast. Ma olen lugenud artikleid, mis ütlevad, et see asi ei ole sugugi nii hull ja kõik need katastroofistsenaariumid on natuke üle võimendatud ning inimene muutub ressursside kasutamises ja endale toidu tootmises üha efektiivsemaks läbi teaduse ning tehnoloogia," rääkis ta.

"Kõige kindlam lahendus on see – me teame, et ökosüsteemid on terviklikud süsteemid, mis toimivad ilma väliste mõjudeta väga hästi ja kõik on väga pika aja jooksul paika pandud ning mida vähem me seda torgime, seda parem. Sama kehtib minu arust ka kliima kohta. Kui me ei ole kindlad, et see, kuidas me praegu kliimat mõjutame, meile negatiivseid tagajärgi kaasa toob, siis on targem seda mitte torkida. Kliima on nii suur ja globaalne süsteem, et kui sa ikka midagi tuksi keerad, siis tekib kaskaad, kus ühe asja mõjutamisega see keerab järgmise ka tuksi."

Sepa sõnul on väga palju keskkonnaprobleeme, mille seis on väga halb, näiteks looduslike elupaikade hävitamine, invasiivsete võõrliikide levik ja ookeanide reostus. "Need on asjad, millega tuleks tegeleda, kui nad lähevad veel hullemaks, ei ole meil enam väga palju võimalusi neid tagasi pöörata," ütles ta. Samas võib probleemide lahendamine samuti kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi.

"Näiteks, kui Eestis hakati kährikuid ja rebaseid marutaudi vastu vaktsineerima, siis jäid paljud loomad ellu ja nende seas hakkas levima kärntõbi, mis nakatas hunte ning ilveseid ja põhjustas suremust ka nende loomade hulgas, kes olid varem selle võrra kaitstud, et neid kärntõve levitajaid ei olnud nii palju. See hakkas mõjutama ka lindude populatsioone. Nii, et siis me peame tegelema järgmiste probleemidega, mis tekivad. Me nagu ei austa seda ökosüsteemide terviklikkust ja koosluste toimimise võimet. Kui me need kord tasakaalust välja lööme, siis me ei tea, mis võib valesti minna."

Seetõttu tuleks suhtuda erinevate probleemide lahendamisesse ettevaatlikult. "Tuleks rakendada neid meetodeid, mis on teaduslikult tõestatud. Suur osa tänapäevasest keskkonnakaitselisest või rohelisest liikumisest on ebateaduslik ja paanikapõhine. Näiteks see, et inimesed väga kardavad GMOsid, geneetiliselt muundatud organisme. Tegelikult see on lihtsalt üks metoodika, kuidas me sorte aretame. Teinekord muudetakse neid nii, et on vähem putukamürke kasutada või et need rohkem saaki annaksid, nii et on vaja vähem põllumajanduslikku maad," selgitas ta.

Evolutsioonibioloog Tuul Sepp "Plekktrummis" 12. novembril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Rääkides ülemaailmsest kliimakokkuleppest, tõi ta esile, et evolutsioonibioloogilisest vaatenurgast lähtuvalt oleme me loodud ühisvara üle ekspluateerima.

"Majandusteoorias ja evolutsioonibioloogias on selline mõiste nagu ühisvara tragöödia. See maakera on meil nagu ühisvara. Seda ühisvara on juba kõik isendid loodud üle ekspluateerima, sest kui üks hoiab kokku ja teine hoiab kokku, aga kolmas kokku ei hoia, siis tema saaks rohkem," selgitas ta.

"Kõik riigid peaksid seda maakera ühiselt hoidma, aga meil pole selliseid mehhanisme, mis globaalselt sätestaksid, et me ei tohi seda ühist karjamaad üle tarbida. Me võime teha neid kokkuleppeid, aga igal riigil on ikka võimalus öelda, et minu riik on tähtsam kui see globaalne kokkulepe ja selle riigi plaanis see ongi kasulik seni. kuni kõik teised sellest kokkuleppest kinni hoiavad."

"Me oleme tekitanud endale selle erilise koha sellega, et me oleme oma liiki tagasi hoidvast ökoloogilisest võrgustikust lahti murdnud. Meil ei ole väga palju jäänud parasiite ja nakkushaiguseid, mis meie populatsioone kontrolliksid, meil ei ole kiskjaid. Tavaliselt see, kui üks liik ennast niimoodi ökoloogilisest võrgustikust lahti rebib – seda on looduses ette tulnud küll – siis see lõppeb sellega, et antud liik ammendab oma keskkonna ressursid ja sureb välja. Meie positsioon on see, kus me oleme ennast juba lahti rebinud, aga nüüd me oleme sinnapoole teel, kus me ammendame oma ressursid," sõnas Sepp.

"Kui me suudaksime ennast defineerida nii, et meie oleme liik, kellel on nii palju mõistust, et me suudaks niimoodi oma keskkonda domineerida, et me seda ei hävita, me suudaks selle jätkusuutlikult alles hoida – ma usun selle võimalikkusesse siis, kui teadlased ja ühiskond koostööd teeksid ja teineteist usaldaksid."

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: