Pärast esimest lugemist nentisin, et tegemist on sümpaatse luulekoguga. See on selline ettevaatlik ja eimillekski kohustav hinnang, täpsemalt mulje. Olin veendunud, et teisel lugemisel see arvamus kinnistub ja saab selgemad piirjooned, ja ise veel salakesi kurvastasin, et see luuletuste lugemine on ikka üks kunnatu asi. On nad ju nii napid, saavad nii kiiresti otsa, et ei jõua isegi su mälu kõige pealmisemast kihist läbi tungida. Luuletused töötavad teisiti, nad peavad olema sügaval meeles, vajalikul hetkel end ilmutama, neid peaks  sobivatel hetkedel nagu varrukast välja tõmbama ja nendega illustreerima elus ette tulnuda hetki. Aga nõndaviisi poole tunniga läbi lugeda ja kõrvale panna, mis sellest õieti saab?

Aga juhtus hoopis nõnda, et teine ülelugemine tegi mind mitu kraadi kriitilisemaks. Ja mine võta nüüd kinni, kas see tuli loetud tekstist või lugeja teistsugusest häälestusest.

Martin Oja kogus on kohati sellist kvaliteeti, mis vääriks pikemat meelespidamist. On mingi aimatav sarnasus kunagise tulise ja võitleva kommunismiehitaja luulega, nimetame seda kokkuleppelise märksõnaga – arvisiialikkus. Sest Arvi Siia luulest on tehtud laule, mis elavad ka vähem kommunismi ehitava põlvkonna peas.  Oja luulet saaks samuti viisistada ja raevukalt või eleegiliselt laulda. Siin on üsna palju selgelt rütmistatud ja riimistatud palu. On ka muusuguseid, kuid sellist tunnet, et tegu on lihtsalt ridadeks murtud proosaga ei tekkinud kordagi. Samas ei ole selged luuletunnused veel kvaliteedigarantii.

Mis jäi silma – polaarsused. Paljud luuletused on üles ehitatud vastandite ühtsuse printsiibile. Või siis sellele, et ühtsust paarikaupa laiali karjatada, ikka üks vasakule ja teine paremale. See liin on nähtav juba avaluuletuses. Taoline vastandite ühtsus oleks ka minu lõpphinnag kogule – on ja ei ole ka. Siin on väga meeldivaid, nooruse põletavatest imperatiividest kantud laule, täis nördimust maailma asjade üldise korra üle. Ühiskonnakriitilisi. Ökokriitilisi. Nad on sõnastatud nõnda, et see kriitilisus pole lausplakatlik, vaid selline pehme, natuke eemalolev, et no heakene küll, on jah asjad nii, aga õnneks saan mina istuda agulikorteris ja sellest kõigest siiski paari sammu võrra eemal olla.

Vastandlikele paaridele lisaks – üles-alla, ette-taha, kaine-purjus, loodus-tehnoloogia jne on märkimisväärne osa luuletustest üles ehitatud loeteludele. Mulle endale loetelud väga meeldivad, ma ei loe seda mingiks stiiliveaks. Loetelud võivad olla väga mitmekülgsed! Nad võivad lugeda üles ühesuguseid asju, näiteks tervet hulka ehitustööriistu, või hästi erinevaid, mis tekivad assotsiatsioonide voos, ka loetelude sees võib moodustuda hulganisti vastasseise, allnimekirju, poeetilisi lõkse, ja muidugi saab üht ja sama asja nimetada paljude eri sõnadega, nii et see asi justkui kaotab oma ühtsuse ja selge näo nende äranimetamiste paljususes.

Võtame näiteluuletuseks "Üksindus on viskina" (lk 19):

Üksindus on viskina                                                        

laagerdunud vaatides

ja rullitud tubakasse

mõõdetud näppude kaupa

baari ukse ees, tuulises vahekäigus             

linna kõige soojemas, külmemas paigas                                vastandid

ja lumena jalgade all            

klaasikildude                                                                          loetelu

pudelikildude

kragiseva lumena

katki lõigatud rattalukuna

mis lihtsameelselt

ilma rattata

omanikku ootab

ja hommik, mis tuuakse

tehaste, raudteesildade                   linnapoeesia a la Siig + loetelu

sadamadokkide tagant

suurte merede

soolase lõhna ja tuulte tagant

suurtes konteinerites                                                           ühiskonnakriitika

mis ongi nüüd maailma mõõdupuuks.

tellige aasiast

kolmkümmend viis tonni

teravamaitselist

hommikut!

samsungi telekate                                                                 loetelu                                                 

ja hyundai autode kujulist

penoplasti ja mullipaberisse

hoolega pakitud hommikut

tollimaksu ja kindlustusega hommikut

fragile do not drop hommikut

punasele taevaekraanile lennukipointeriga veetud

digitaalhommikut

hommikut, mis vaatab nüüd                                                 vastandid

heledal küborgipilgul

tuhandeaastaste nõmmede poole

külmadel šotimaa saartel

kus turvas on kasvanud mõrkjaks ja kargeks

ja karused, aeglased mehed

on suitsetanud seda

kuldsesse vanasse viskisse

mis puust kastides

samas hommik-konteineris

laevaga veetakse

maailma laiali

pärihommikut, vastuhommikut                                            vastandid                

nagu foiniiklased                                                                 loetelu

kreetlased kreeklased

amforaid vedasid

pistetud

laevatrümmi liivapõhjale

juba siis

kui papüürusrullidel

telliti kaubalaevade

tõrvaköite ja oliiviõlide

hommikut

orjade ja isandate                                                               vastandid+ loetelu

hommikut

puunikerdajate ja sõnaseadjate

hommikut

uitajate

ja magajate hommikut

See pole selle kogu säravaim luuletus, kuid on iseloomulik esindaja. Mitmes muidu õnnestunud luuletuses läheb kuskil viimase kolmandiku peal kergelt loperdama, kaob pinge või vajub teema paljusõnaliseks. Näiteks luuletus "argine unisus" on tervenisti suhteliselt kulunud ühiskonnakriitiline loetelu – kõigist koledatest asjadest, mis hiinamaal valmis on tehtud, ja siis veel suur kurbus selle pärast, et koledate asjade pakkimiseks on tulnud kasutada pappi, mis teadagi tuleb mahavõetud puudest, ja pakendi sees on tarbetu plastikust plönn. Ja et plönni ostja ei peaks mõtlema keerulist, vaid lihtsalt pappi köhima. Jutt jumala õige, aga luuletusena kuidagi lame. Ökokriitilist sõnumit kohtab läbivalt, mõnel juhul on see paremini tembitud.

Leidub interneti ja infoajastu kriitilist ja muidugi õigusega, kui tõele au anda, siis ma skrollisin raamatut lugedes mitu korda vahepeal FB-d. Kes siis niimoodi üldse lugeda saab! Saati veel luulet.

Kohe lõpetan nõrkustega ära. Kõige nõrgemad luuletused leidsin armastusluuletuste pundist ja seda on muidugi karm öelda. See võib olla minu isiklik puue, et ma romantilise hingevaluga enam sidet ei leia. Unevaarikad, lõhnad ja jäljed, kogu armubutafooria,  ja loomulikult selle kõige kohal universumi valvas pilk, tähine taevalaotus ja yin-yang:

mu pea

su mõtetest valge

su keha

mu mõtetest hämar

(lk 63)

Õnneks tuleb kohe seejärel üks väga hea luuletus – kuidas püüda LSD all paisjärvest haugi!

Kuidas püüda

lsd all

paisjärvest haugi

seda teadmist

on eesti rahval

väga vaja

spinning ja lant

säärikud

kahv

viissada

mikrogrammi

puhast ainet

siis tuleb haug

kindla peale

see kala on meie

igapäevase

tajuseina taga

varitsev

tõeline reaalsus

(lk 73)

Nüüd kõik head asjad, loeteluna – helge, tuntav möödunud sajandi keskpaiga lootusrikas vaib, hea lugeda, kõlav, ilusad pikad luuletused, poolpoeemidki, mõned ilusad napid värsid, mõned ilusad mõtted, mõned tuttavad mõtted (neid on alati hea leida), meretuule ja hommikuvärskuse tunne (mitte öölained huvitaval kombel), kaotaja poolel olek (aga kaotaja on alati tugevam, tal on pabeross hambus ja töömehekäed), lihtsus, ka teatav lakoonilisus, ka mingisugune selgus, mis tekib duaalsuse kasutamisest, ei ole siin mingeid segaseid pooltoone, on korrastatud, rütmistatud maailm, mis mõjub turvaliselt vanamoodsana. Soliidne kujundus, rahulik, ei eputa.

Ei, kui nüüd ikkagi kokku võtta, siis on. See on lugemist väärt. Ettelugemist ka. Normaalne progressiivne luule.