Rotterdami Filmifestival on aasta esimene suurem filmifestival, mis toimub sel aastal pea täpselt samal ajal koos Sundance'iga. See tähendab ka kõva konkurentsi konventsionaalsema kino poole pealt, kuid Rotterdam ongi pühendunud mitte niivõrd levipotentsiaaliga filmidele, kuivõrd esilekerkivatele talentidele ja audiovisuaalsetele töödele, mis muidu kinno ei jõuakski. See tähendab ühest küljest eksperimentaalsust ja väljendusjulgust, teisest küljest ka seda, et vaatamata festivali korraldajate poolt eelnevalt läbi viidud filtrile filmide valikul, on ka siin palju seda, mis võib osutuda pettumuseks.

Sageli jääbki filmi plussiks idee ise. Nii avas Rotterdami festivali seekordse kriitikute valikukava USA režissööri Brady Corbeti filmi "Vox Lux" (2018), mis kannab alapealkirja "Meie aja portree". Vaieldamatute kassanimedega Natalie Portman, Willem Dafoe, Jude Law ilustatud lugu on satiir popstaarist, kes peab elama nooruspõlves kogetud traumaga.

"Vox Lux" algab üsna põrutavalt: jõuluvaheajalt naasnud muusikaklassis toimub jõhker koolitulistamine, sealt pääseb eluga vaid üks neiu, Celeste (Raffey Cassidy), kes paranedes ei suuda end väljendada teisti kui läbi laulu, mis panebki aluse ta popstaari karjäärile. Suureks sirgunud Celeste'i mängibki Natalie Portman, jätkates Aronofsky "Mustas luiges" lihvitud karakteri profiili. Lugu teeb järsu hüppe ja tagasihoidlikust traumatiseeritud neiust on saanud ülbe bitch-staar, kelle elu on võimalik vaid laval, prožektorite valguses ja tuhandete ihaluses. Filmi algust kujundanud tempo ja köitvad kaameranurgad asenduvad pikkade dialoogidega ning Portmani mängitud tegelaskuju silmapööritustega, filmi lõpetab 10minutine kontsertvõte, mille kujunduses on eeskuju võetud Madonnalt, Rihannalt ja teistelt popstaaridelt. Muusikalise kujunduse on filmile teinud Scott Walker ja see on olnud ka üks neid elemente, mis filmi vahepeal koos hoiab, laulud on aga kirjutanud SIA. Corbet on seadnud filmile mitu suurt eesmärki – olla võrdpilt staarikultusele, kajastada koolitulistamiste ja relvaseadusega seonduvat probleemistikku ning sümboliseerida Celeste'i kaudu ka kogu Teise Maailmasõja järgset maailma. Siit ühe valimine ja võibolla ka Portmanist loobumine oleks "Vox Luxist" aidanud teha seda, mida sellelt oleks võinud oodata.

Ka Brian Welshi üleskasvamislugu "The Beats" (2019) kannatas kehvakese stsenaariumi ja igavavõitu lavastuse all. Film räägib 1990ndate keskpaigast, mil leiboristlik valitsus keelas Suurbritannias reivid. Põhjendus oli sealjuures üpris absurdne - "kriminaalse iseloomuga kogunemised korduvate rütmide ümber". See sai muuseas aluseks Autechre algorütmilisele tantsumuusikale, mis ka Welshi filmis ära mainitakse. Muusikat on filmis palju, kuid Welsh justkui väldiks ägedamaid, sütitavamaid biite, mängides nende asemel rohkem new-age laadset tantsumuusikat. Filmi keskmes on kahe noore mehe Johnno ja Spanneri sõprus. Johnno (Cristian Ortega) võõrasisa on kurbade silmade ja pehme loomuga politseinik, kes aga ei kohku tagasi käsku täitmast, kui kogu linnakese korravalveüksus kamandatakse kumminuiadega reivipidusid laiali ajama. Johnno sõber Spanner (briti kino tõusev täht Lorn Macdonald) on aga kimpus oma kur ikaelast vennaga, kes oma mõjuvõimu tagamiseks kasutab nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda.

Welshi jälitab Danny Boyle'i "Trainspottingi" vari, "The Beats" on lahendatud küll valdavalt monokroomselt (erandi moodustavad kassetika ja transistorraadio punased tulukesed ning ühe reivi ajal toimuv narkotripp, mis poiste maailma värviliseks muudab), et anda loole enam autentsust, kuid usutavust see ei lisa. "The Beats" mõjub üpris konstrueeritult ja ettearvatavalt nii stsenaariumi kui ka tegelaskujude tasandil. Seda kõike on tehtud varem ja hoopis paremini ning loodetavasti tehakse veel.

Asi pole ajalises pikkuses ega isegi stsenaariumis, vaid visioonis, tõestab Rotterdamis sel aastal fookuses olev Portugali filmitegija Edgar Pera. Rotterdam näitab ära pea kogu Pera filmograafia, kokku 23 erineva pikkusega filmi ja nende hulgas ka üks audiovisuaalne installatsioon. "25 de Abril – Uma aventura para a demokracya" on veenev näide sellest, kuidas 16 minutiga äratada huvi ühe Euroopa nurgakese ajaloo vastu. Arhiivikaadritest ja helikatketest moodustub hämmastav montaaž 1972 aasta demokraatiameelsetest meeleavaldusest. Pildi ja heli kontrapunktiga loob Pera haarava kollaažportree ühest rahvast ning mentaalsusest. Puudub vajadus igasuguse selgitava teksti järele, selgitusi otsib igaüks juba pärast ise, seda enam, et fašismivastasus on taas saanud aktuaalseks.

Pera retrospektiiv koos kaasneva meistriklassiga tõendab, miks Rotterdami laadseid festivale Euroopas vaja on – IFFR ei aja ainult oma asja, vaid kajastab underground-filmitegijate esiletoomisega suundi maailma kinos ning on platvormiks laiemapõhjalisele filmialasele haritusele.