Tõnu Karjatse festivalipäevik. Reaal- ja fiktsionaalmaagia Rotterdamis ({{commentsTotal}})

Kontsertlinastus
Kontsertlinastus "Lovecraftland" Autor/allikas: ERR

Tõnu Karjatse Rotterdami raport, osa kaks.

Mehhiko filmilavastaja Carlos Reygadase "Meie aeg" ("Nuestro Tiempo", 2018) on Rotterdamis nähtud filmidest üks meeldejäävamaid. Filmikeskmes on armukolmnurk ning teemaks mehe ja naise suhted abielus, kui eesmärgid oleks justkui saavutatud ja kooselu on jõudnud kriisi. Filmi peategelased, keda mängib režissöör ise oma abikaasaga, on rantšopidajad, härjakasvatajad kusagil Mehhiko pampas. Neil läheb hästi, lapsed hakkavad suureks saama ja härgadel on nõudlust. Igaõhtuste kallistuste ja viisakuste taga on aga midagi, mis toob kaasa naise afääri ühe rantšos tööl oleva ameeriklasega. Reygadasele omaselt näitab ta inimest halastamatul, äärmiselt avatult ja intiimselt, isegi groteskselt, hea maitse siinjuures piiriks pole.

Üks Reygadase filmide läbivaid kunstilisi võtteid on makro- ja mikrokosmose ühendamine, peegeldusefekt, kus inimesega toimuv väljendub looduses ja vastupidi. Nii langeb kauboi Phili tulekuga kokku ühe tõupulli märatsemine, kes kaamera ees tuuseldab surnuks truu muula. See ehmatav stseen on ka filmi ülesehituslikuks murdepunktiks, millest edasi on justkui kõik võimalik. Huvitav on see, et Reygadas ise, kes oli nii peaosatäitja, režissöör ja ka stsenarist, eitas oma filmist rääkides selle võimalikku eneseteraapilist funktsiooni. Reygadase sõnul on kõik puhas fiktsioon ja oma pere (ning sõbra, kelle pärisnimi ongi Phil) pani ta filmi mängima puhtalt majanduslikel kaalutustel – nagu ta küsimuste-vastuste voorus rääkis, tegi ta filmi kolm aastat oma rantšos ja sellise pika aja peale meeskonda palgata oleks olnud liiga kallis.

Teisalt aga on see, kas film räägib Reygadase perest või mitte, teisejärguline, isikukõmust olulisem on filmi pragmaatiline külg, mida ta teeb vaatajaga. Oma kindla visuaalse käekirjaga, mida ka selles filmis toetab ta operaator Diego Garcia, ja puudutava süžeega avab Reygadas oma moel samasuguseid väravaid ühe abielu pildiraamatus nagu seda tegi Ingmar Bergman. Ka Reygadas on edev, isekas ja andekas, selle filmiga avab ta end rohkem kui varem ning võib-olla just sellepärast on "Meie aeg" ka tema seni küpseim töö. Lõpuks ei tähendagi pealkiri siinkohal ajastut või mingit mentaliteeti, vaid aega, mis on inimesele antud nii tema enda kui ka ta lähedaste jaoks.

Kuna seekordsel IFFR-il on hea võimalus tutvuda lähemalt Portugali eksperimentaatori Edgar Pera töödega, oli üks ta retrospektiivi olulisemaid punkte kontsertlinastus "Lovecraftland" LantarenVensteris, mis ongi sel festivalil ebakonventsionaalsete filmide ja etenduste esitluspaik. Pera "Lovecraftland" põhineb nagu nimestki näha fantaasiakirjaniku Howard Phillips Lovecrafti ja ka Aleister Crowley ning Fernando Pessoa tekstidel ning tugineb Pera enda värskele täispikale mängufilmile "Magnetik Pathways". "Magnetik Pathways" räägib vanast mehest, kelle tütar on otsustanud mehele minna poliitilisele tõusikule, ilu-eedile, kes on tihedalt seotud valitseva huntaga. Dominique Pinoni mängitud peategelane on jõuetu oma vihas demokraatiat teesklevate türannide vastu, kellele ta peab oma tütre andma, ta lahkub vihasena pulmapeolt, satub oma sõbra esoteerilisse sekti ja hiljem ülekuulamisele, kui ta endistest revolutsionääridest aatekaaslased linna silla õhku lasevad.

See düstoopiline pilt, mille Pera filmis edasi annab, oleks omamoodi isegi naljakas, kuuludes justkui halvastilavastatud George Orwelli "1984" ekraniseeringusse, kui ta ei mõjuks nii aktuaalselt. Kunstiliselt, nagu Pera lühifilmidki, on ka ta täispikk film üles ehitatud samamoodi, heli ja pildi kihte üksteise peale ladudes. Lühifilmides töötabki see paremini, sest lühifilmi ajalised raamid konkretiseerivad ka seda audiovisuaalset voogu, milles Pera oma sõnumeid edastab. Samas toetab just selline kompromissitu vorm täispikas filmis peategelase deliirset olekut pideva kadudatahtmise ja armetu eksistentsi piiril.

Pera ja ta bändi The Legendary Tigerman kontsertetendus oli "Magnetik Pathways" filmiga seotud osaliselt, linkides filmis nähtava esoteerilise seansiga, kuid laiendades seda Pessoa ja Lovecrafti maailmate kokkupuutepunktidele ning tuues laval toimuva lõpuks reaalaega, saalis tehtava salvestuse ta gasipaiskamisega ekraanilt. Selliseid kontsertetendusi on IFFR-i kavas veelgi ja suund mitmesuguseid kunstivaldkondi festivalile kaasata ongi süvenenud just viimase nelja aasta jooksul, mil festivali on juhtinud filmitootmisega tegelenud Bero Beyer. Tema põhimõte festivali korraldamisel on olnud see, et kinokunst on rohkem kui film – see on kirjandus, see on fotograafia, see on kunst (nii kujutav, kui ka kontseptuaalne), samuti on kino ka loengud ja meistriklassid. Neist aga pikemalt järgmises sissekandes.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: