"Pushing daisies" on noore koreograafi Sigrid Savi teine soololavastus. Oma esimesele performance'ile eelnevas intervjuus rääkis Sigrid, et teda huvitab uus-siiruse teema ning et ta on tükk aega tahtnud laval olevat kirjeldada ja seda läbipaistvaks teha. Kui ta "Imagine There's A Fishis" veel enda sõnul vaid kompis seda temaatikat, siis praeguses töös hüppab ta uussiirusse pea ees sisse.

Alustuseks räägib artist laval pikalt, mida ta tahtnuks lavastuses veel teha: näiteks kanda Pipi Pikksuka parukat Disney-printsessi analoogiana, aga kahjuks on seda juba liiga palju olnud; või äkki hoopis laulda, et realiseerida oma täit potentsiaali, ent avastas siis, et äkki tal polegi seda. Tüki tonaalsus jätkab sarnasel absurdsel ning koomiliselt enesekriitilisel lainel. Lisaks räägitakse vahel otse mingite visuaalsete kujundite taotletud mõjudest ja taustast: ümberkeeratud oranži voodriga jope on hoiatav ja viitab hädaohule ning lavalolev raudstruktuur on inspireeritud lapsepõlve paneelmajade vahel olnud ronimispuudest.

Visuaalne ja tantsuline pilt ning helitaust püsivad absurdsed. Ent see absurd võtab aega nagu Skandinaavia aeglases filmikeeles, kus pikk vaikus ja kellelegi silma vaatamine on kohutavalt piinlik ja ebamugav, ent samas naljakas.

Proovides lavastuse ametlikku tutvustust ("Lavastus keskendub stimulatsioonile ja surmale kollektiivselt jagatud elamuses - hoiatab, aga ka ei hoia selle eest. Keskkondlikud aina korduvad ilmingud justkui disainivad persona't. Toimub avalik programmeerimine - inimeste tunnetuse vahendamine meediasemiootika barbaarsest kasutamisest kuni peene kujundamiseni käitumuslikus meeles, jättes ebamääraseks, kus vajadus eelneb pakkumisele või pakkumine motiveerib nõudlust. Lavastus taotleb meeleheitlikku efekti, mis paneb mõtestama vulgaarsust ja universaalsete kompositsioonide teket. Nähtamisi passiivses, varjatult aktiivses vahekorras hakatakse vastu võtma ja esitama ikoone.") ja laval toimuvat kokku viia, taban end mõttelt, et arvatavasti üritatakse mul tahtlikult mõistust kokku jooksutada.

Otse publikule rääkides, mida oma lavastusega teha tahetakse, hägustuvad teatri ja reaalsuse niigi juba olematuks eksperimenteeritud piirid veelgi. Ühe laulu neli imelikku töötlust, krüptiliselt kõlav ja raskelt jälgitav sisseloetud luuletus. Ideaalne paralleel ümbritseva maailma infoväljaga. Üldine sisuline müra - kõik viitab ja refereerib millelegi, aga millele ja millisest ajast ja millise nurga alt? Tõejärgsele ajastule kohaselt üritad aru saada, mis on tõde, mis vale, miks just see inimene ütleb parasjagu seda, mida ta ütleb, mis ta enda mõte on ning mida ta öelduga saavutada üritab. Miks üldse keegi midagi ütlema peaks, kui kõik on juba miljon korda öeldud ja seda eriti teatrilaval?

Võib-olla ma mõtlen üle ja otsin sisu sealt, kus seda pole ja on vaid tavapärane pseudointellektuaalne sõnavaht. Võib-olla oli see sisu täiesti olemas, aga lendas must mööda tänu Kanuti Gildi SAALi katmata seinte produtseeritud kohutavale akustikale ning tantsutaustaga esineja puhul arusaadavalt kehvemale vokaalsele võimekusele ja diktsoonile.

Ent erinevalt tavalisest jäin ma selle tüki puhul mõtlema (ning mõtlen siiani), kas mina olin loll ning ei tabanud alltekste ja metatasandit, või on tegu tavalise katsega müstilise sõna- ja sümbolikasutusega sisutust varjata, sest enamasti järeldan üsna kergel käel seda viimast. Olgu mis oli, aga igav igatahes polnud!