"See raamat on väga kammerlik, midagi suurt seal ei juhtu. See on üks päev, 24. detsember 1970 ja nähtud ühe perekonna kolme erineva põlvkonna liikme aspektist. Need vahelduvad, nii et hommikust õhtuni on pilt ühest päevast. See on see kõige lihtsam seletus, mis sellel raamatul on," rääkis Kaints.

Nomineerituks saamine tuli Kaintsile üllatusena, sest nii palju, kui ta neid nomineeringuid eelmistel aastatel on vaadanud, siis neil teostel on tavaliselt mingi side kaasajaga või nad on mingil põhjusel kaasajal aktuaalsed.

"Isegi kui ta on ajalooline, on ikka mingisugused siirded kaasaega või mingisugused paralleelid. Aga minul ei ole nagu mitte midagi. Minu viimase aja raamatutest, mis ma olen kirjutanud, on see kõige niisugusem raamat, millel kaasajaga peaaegu mingisugust seost ei ole. Ainuke asi, mis võib olla, on see, et tänapäeva kommertsjõulud ja need 1970. aastate põrandaalused jõulud on väga erinevad asjad. Aga see on ka võib-olla huvitavam mentaliteedi ajaloolastele. Aga ju siis on teistele ka. Kirjastus ilmselt mõtles ka, sest kirjastus oli kohe väga hea meelega valmis seda avaldama, kui ma selle käsikirja neile pakkusin."

Ta tõdes, et ajaloost kirjutatakse tegelikult päris palju – ilmub igasuguseid mälestusi ja Kaintsi sõnul neid ei jõua kõike ära lugedagi. Kuigi "Jõululaupäev. Nõmme 1970" alus on elulooline, on tegemist siiski ilukirjandusega ja seda väga kontsentreeritud.

"Kui elulugu kirjutatakse, siis see läheb pikalt järjest ja olenevalt, kui palju inimene mäletab, siis jääb see tekst vahepeal suhteliselt hõredaks. Aga ilukirjanduses on see hea asi, et see kõik on võimalik kontsentreerida. Ega need sündmused, mille põhjal ma olen kirjutanud, ega need ei juhtunud ju kõik 1970. aastal," rääkis Kaints.

"Näiteks on mul seal üks viide, kuidas jõulupuu väga hästi kätte saadi, et poe juurde sõitis just auto ja autost hakati andma. Ma ei ole sugugi kindel, et see oli aastal 1970; see võis olla aastal 1968, 1969 või ka 1971. Aga kui need kõik sinna niimoodi kokku pannakse ühte päeva, siis tundub esiteks, et ma mäletan väga hästi kõiki neid aegasid, ja teiseks on see, et ta on kompaktselt koos ja see ole mitte 300–400 lehekülge, vaid sada lehekülge," lisas ta.

Ta tunnistas, et märkmeid ta teinud ei ole ja isegi kui on vahel alustanud, siis on need sellised, millest ei ole tema hinnangul väga midagi võtta. "Tulin siia ja läksin sinna, selline kuiv. See on ikka väga palju välja mõeldud, sest näiteks ka selle poisi puhul, kes on sama vana kui mina 1970. aastal, ma avastasin kirjutama hakates, et ma seda 13-aastast iseennast ei tunne enam üldse. Ma tean, mis ta tegi; need välised sündmused on enam-vähem teada, aga kuidas ma mõtlesin, mis emotsioonid mul mingist asjast olid, need ma pidin kõik välja mõtlema. Nii nagu see oleks üks täiesti välja mõeldud tegelane. Seda enam teised tegelased, kelle sees ma ise kunagi olnud ei ole."

Kaints nentis, et ajaloost võiks kirjutada tõsiselt, mitte pealiskaudselt. "Tihtipeale püütakse minna pealiskaudseks. Teine asi, mis mulle endale isiklikult ka ei meeldi, püütakse ajada mingisugust oma asja või oma agendat sellest ajaloost – kas see tegelane on halb või see tegelane käitus õigesti või valesti või midagi niisugust. Ma olen püüdnud seda mitte teha. Nii hästi või halvasti kui see välja on tulnud."