Arvustus. Endla räppmuusikal ehk let's Oliver Twist again!* ({{commentsTotal}})

"Oliver Twist". Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Pärnu Endla teatri suurel laval etenduv muusikal "Oliver Twist" ei ole ilmselt päris selline muusikal, millist publik meeleheitlikult näha ihkaks, pigem on tegu täiesti uue žanriga - "Jarek Kasari muusikaliga", kirjutab Kaupo Meiel.

Uus lavastus

Endla teater

"Oliver Twist"

Charles Dickens/ Peep Maasik

tõlkija Koidu Reim

lavastaja Peep Maasik

helilooja Jarek Kasar

laulusõnade autorid Jarek Kasar ja Olavi Ruitlane

kunstnik Rosita Raud

valguskunstnik Margus Vaigur

videokunstnik Argo Valdmaa

koreograafid Rauno Zubko, Siim Praats

lauluõpetaja Elo Kesküla

näitlejad Paul Samuel Vihmar või Hans-Martti Mägar, Jüri Vlassov, Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Silver Kaljula, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Ireen Kennik, Priit Loog, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Tambet Seling ja Carita Vaikjärv.

Esietendus 9. märtsil Endla teatri suures saalis

 

Charles Dickensi klassikaline lugu 11-aastasest orvukesest Oliver Twistist on faabulalt paras seebikas oma parasviisi absurdsete kokkusattumuste, kunstlike intriigide ja taevast alla prantsatavate õnnelike lõpplahendustega. Kuid lugu on kõigest raam, mis hoiab koos Dickensi teravmeelset ja tabavat ajastukirjeldust.

Endla lavastuseski on nimitegelane vahel lausa passiivseks teejuhiks läbi 1830. aastate Inglismaa põhjakihtide ja kõrgkihtide. Tillukesi lugusid sisaldab lavastus palju ning kipub kohati nende rohkuse ja raskuse all vankuma, aga lõppkokkuvõttes, isegi kui põlved nõtkuvad, püsib püsti.

 

Räppmuusikal

"Oliver Twist" valmis Peep Maasikul Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lennust neljanda diplomitööna ning ta oli samal ajal nii dramatiseerija kui lavastaja. Originaalmuusika ja laulud kirjutas Jarek Kasar, kellel aitas laulusõnu kokku seada Olavi Ruitlane. Kunstnikutöö tegi Rosita Raud NUKUst ja laval ning lava taga toimetas märkimisväärselt palju rahvast Endla teatrist ja mujaltki.

Mastaapi ja kasutatud ressursse arvestades on tegu vägiteoga, milles ometi pole suurproduktsioonidele omast pompöössust. Võib-olla oleks õige öelda, et "Oliver Twist" on "väike suur muusikal". Või siis "suur väike muusikal". Öelda nii või öelda naa, vahet pole, sest kindlasti ei ole tulemus "keskmine".

Kuna "Oliver Twist" on välja reklaamitud muusikalina, täpsemalt "Jarek Kasari muusikalina", siis ega muud pole öelda, kui et reklaam vastab tegelikkusele. Teatriskäiku plaanivad inimesed võiksid selle igal juhul meelde jätta.

Kasari enda, Erki Pärnoja, Hans Kurvitsa ja Peeter Marguse sisse mängitud fonogramm on rikkalik ja mitmekihiline, täiesti väärt kuulamist ja süvenemist teatrietendusetagi. Keerulisemaks muutub vokaaliga. Kasari laulud on viimase piirini isikupärased ja temast endast sageli lahutamatud, mistõttu pidid näitlejad ilmselt kurja vaeva nägema, et vokaalid omandada. Rütmimuutused, pausid, vahel kuulajale täiesti arusaamatu loogikaga kulgevad meloodiad, tulid need siis fonogrammilt või mitte, nõudsid tavalisest rohkem süvenemist, sest kergelt vokaalpartiid end kätte ei andnud.

Kui Kasari heliloomingu kummalised nüansid meeldivad - ja mulle meeldivad - on kõik korras, aga kui "Oliver Twist" on suisa esimene kokkupuude kasarliku lähenemisega muusikasse, võivad laulukanumbrid kaugeks jääda või lausa pelutavalt mõjuda. Veel kord ja nüüd juba viimast korda: see ei ole muusikal, see on Jarek Kasari muusikal. Muidugi kõlas lavalt meloodiad, mida mõnus kaasa ümiseda ja skandeerimist-retsiteerimist, mille saatel näppu visata, aga soolonumbrid kujutasid endast lõppkokkuvõttes Kasari nägemust meloodilisest kõnest ja see nägemus ei pruugi ei esitaja ega kuulaja nägemusega sajaprotsendiliselt kattuda.

Olavi Ruitlase ja Kasari laulutekstide kõik detailid polnud etendusel hoomatavad, aga nii palju kui olid, olid need mõlema mehe tuntud headuses. Eks pudenes libretosse muidugi otseütlemisi, et mitte öelda obstsöönsusi, aga kindlasti polnud see häiriv neile, kes vähegi Ruitlase loominguga tuttavad. Otsest roppust karta ei maksa, kuigi teater selle eest hoiatab, kõik püsib maitsekam, kui seda Londoni allilmalt ootaks. Lõbus on samuti, isegi siis, kui lugu on tõsine, ikka on lõbus ja seda paljuski just tänu lauludele.

 

Koomikat ja traagikat

Peep Maasiku nägemus "Oliver Twistist" ei ole otse originaalitruu kirjeldus vana halva Inglismaa elust ja samal ajal pole see jõuga Eesti kaasaega tiritud näitemäng. Kostüümid - üldse on lavastusel väga ilmekas kunstnikutöö Rosita Raualt - ekslevad kusagil 19. sajandi Inglismaa, tänapäevase tänavamoe ja Mad Maxi teise osa vahepeal, laenates siit ja laenates sealt.

Lugu on ajatu ja lavastuski lõppkokkuvõttes ajatu. "Oliver Twisti", mis kindlasti ei ole lastelavastus, võib Endla teatris vaadata paaris just nimelt lastetükiga "Doktor Dolittle". Palju osatäitjaidki on samad. Nii et Pärnu teatri abil võib saada lühiekskursiooni 19. sajandi Inglismaale läbi kahe muusikalise lavastuse.

Lavastuse kahe vaatuse tonaalsust võrreldes prevaleerib esimeses pigem koomika ja teises traagika ning sentimentalismgi. Esimene vaatus, eriti võimsa ja hoogsa tantsu- ja laulunumbriga lõpus, lükkab ootused ja tempo üles, aga teine poolaeg jätkub rahulikumalt ning mõtlikumalt. Tervik tekib, aga veidi jääb painama mõte, et vahest kippus nii võimsa ettevõtmise puhul kui "Oliver Twist", tegijate ramm lõpu poole raugema. Looliinide kokkusõlmimisedki jäid põgusaks, mis võis panna juurdlema, et mis ja miks nüüd tegelastest õieti sai. Aga lepime sellega, et lõpp hea, kõik hea.

 

Mitu-setu lugu

Oliver Twisti ümber toimuvaid tegelasi ja lugusid on Maasik püüdnud ühte lavastusse mahutada päris mitu. Tegevus toimub vaestemajas, noorte vargabande urkas, linnatänaval, häärberis ja kus kõik veel.

Ilusasti ja selgelt saavad välja mängitud vaestetöömaja stseenid, mille võtmerollides on Carmen Mikiver ja Priit Loog (vastavalt proua Corney ja härra Bumble). Efektse kostüümiga Mikiver mängib nagu kulda ja Priit Loog on lausa imetlusväärselt parajalt põlastusväärse, kuid enesekindla karakteri loonud.

Siiski jäävad vaestetöömaja juhataja ning kogukonna käskjala panused pisikeseks, märksa enam leiavad väljamängimist taskuvaraste jõugu tegemised. Jõugu eesotsas troonib Fagin, kellena näeme Endla laval üle pika aja Jüri Vlassovit. Vlassov komberdab, mängleb, tantsib ja laulab. Täiesti liialdamata - Jüri Vlassov on meie rahvuslik aare!

Võllaroogi mängivad Ott Raidmets ja Nils Mattias Steinberg näitavad end taas muhedate ja vajadusel sügavate näitlejatena, sobitudes rollidesse nagu kindad kätte.

Omaette liini moodustab lavastuses Bill Sikesi ja Nancy (Silver Kaljula ja Fatme Helge Leevald) armastuse-vihkamise suhe. Nendevaheline keemia peab veel tublisti kemikaale juurde hankima. Kirge, armastust ja kurja saatust nagu on, nagu hakkaks juba tulema, aga siis ei tule justkui sellest kõigest ikkagi midagi sellist välja, mis teksti, laulu ja tantsu järele justkui välja peaks tulema. Vahelepõige: kuidas seal Toomas Kalli sketšis "Sõnavõtt" Eino Baskini esituses oligi... "tuleb sisse viia see oluline, mis tegelikult tuleks välja tuua".

Vaestetöömaja lastepunti ja vargajõugu põhiosa kehastavad pisikesed lavajõud: Faustus Bolitšenko, Franko Mirjam, Henry Sarapuu, Jasper Keskpaik, Joosep Käär, Kaur Kesküla, Kert Johan Sommer, Märten Mägi, Reio Leinus, Robin Mittenbritt ja Rudolf Harald Kivi.

Kiitust neile jagaks palju, nii ohtralt, et üle ääre voolaks. Tublid tantsud, kindel lavaliikumine, laul, jooks, ümberkehastumine, lust - kõike seda oli kõigis nimetatutes nauditavalt palju. Vlassov võib küll rahvuslik uhkus olla, aga see noortepunt on rahvuslik tulevik ja kui "Oliver Twisti" vaadata, siis võime tuleviku osas täiesti kindlad olla.

Lisaks sellele, et tohutu rõõm on Endla laval taas näha Jüri Vlassovit, pakkus toredat taaskohtumislusti Lauri Kink, kes tegi kaks karikatuurset rolli, kehastades korstnapühkijat Gamfieldi ja härra Grimwigi. Kink on hiilgav karakternäitleja, kelle teed Endla teatriga mõne aja eest lahku läksid ja kes viimasel ajal rohkem sepapoisina rakendust leiab. Tahaks loota, et lisaks Maasikule leiab Kinki jälle üles ka mõni teine lavastaja.

Peaaegu kõigist on nüüd juttu olnud, välja arvatud nimitegelasest. Oliver Twisti kehastavad olenevalt etendusest Paul Samuel Vihmar või Hans-Martti Mägar. Esietenduse vastutus oli Vihmari õlgadel ja, arvestades, et lavaaega oli tal palju, pidi suhtlema pea kõigi teiste tegelastega, liikuma ja laulma, siis oleks patt midagi noorele osatäitjale ette heita. Kiitus rivi ees ja, nagu on öelnud klassikud: küll tuleb, ja see, mis ei tule, see läheb.

 

Twisti tulevik

"Oliver Twistiga", suure väikse "Jarek Kasari muusikaliga", on Endla kindlasti võtnud riski, sest lavastus pole lihtsate killast ning sellega ühele lainele saamine ei pruugi olla publikul väga lihtne. Vaadates "Oliver Twisti" Pärnu kontekstis, siis ehk on selle kõige õigem roll Eesti kultuurilise siseturismi soodustamine. Just see lavastus võib olla kultuuripärlikene, mille vaatamise nimel tasub tee Pärnusse jalgade või rataste alla võtta. Pärast etendust võib ümiseda, aga võib ka niisama kuskil puhvetis jõmiseda.

"Oliver Twist" on hoolimata mõnest ebatsensuursest väljendist siiski maitsekas lavastus, Peep Maasik on uue märgi maha pannud nii iseenda kui ka Endla teatri jaoks. Saab laulu, saab tantsu, näeb ilusat lavakujundust ning väga hästi õnnestunud rolle. Dramaturgiliselt võiks ju üht-teist ette heita ja nuriseda, et võib-olla kukkus lavastuse teine pool natuke liialt määramatusse ning ebakindlusesse, aga ometi püsib muusikal tervikuna koos ja pakub piisavalt võimalusi kaasaelamiseks, kuigi mitte just kaasatundmiseks.

Mis muud, kui sööge noa ja kahvliga, sest Oliveri ema viskas nurka lusika. Lugu läheb lahti, lugu kerib ja lõpuks suleb lõbustuspark uksed. Kardinad langevad ja lähme koju.

 

* Tõlkimatu sõnademäng, mis põhineb Chubby Checkeri laulul "Let's Twist Again" (e.k hakkame taas tvistima).

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: