Arvustus. Paljastusraamat Eesti panganduse kirgedest, pettustest ja küünilisusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hannes Veskimäe raamat pakub sissevaadet Eesti panganduse telgitagustesse, kuid suures osas on tegu isikliku ristisõjaga.

Uus raamat

Hannes Veskimäe alias Anti Hegemoon

"Vabariigi vaenlased ehk Meenutusi vastupanuvõitlusest Skandinaavia kapitali kolonialismi vastu Eestis aastatel 2006–2018

Anti Hegemoon OÜ, 2019

584 lk 

Hannes Veskimäe (sündinud 1978) on töötanud Swedbankis ning Nordea (hilisem Luminor) pangas. Algselt suurkliendihaldurina ja muudel ametikohtadel karjääri teinud Veskimäe jõudis 2015. aastal meediasse, kui ta üritati töölt vallandada, kuigi tegu oli ametiühingu loomist vedanud töötajate usaldusisikuga. Järgnenud pikas ja tegelikult siiani kestvas konfliktis süüdistas Veskimäe panka tema ja teiste töötajate õiguste räiges rikkumises, pank aga väitis, et Veskimäe vallandamise põhjused olid töised. Uue sammuna on ilmunud raamat "Vabariigi vaenlased", mis kahtlemata pole erapooletu, kuid sisaldab ka huvitavaid kirjeldusi.  

Raamat "Vabariigi vaenlased" on pea 600 lehekülge paks, sinna pole märgitud kujundaja ega toimetaja nime ning see läks vahetult pärast ilmumist mõneks ajaks kiirelt müügitabelite tippu. On põhjust kahtlustada, et autori paljud endised kolleegid tahtsid teada, mida neist või ühistest tuttavatest kirjutatakse. Kuigi raamatu alapealkiri lubab mahlakat ja laia ülevaadet meie panganduse telgitagustest 20. sajandil, on see kahjuks natuke eksitav. Umbes 100 lehekülge raamatust puudutab Swedbankis töötamise aega ning 2008. aastal puhkenud majanduskriisi, mis etteruttavalt öeldes on ka raamatu kõige huvitavam osa. Pea 440 lehekülge puudutab sündmusi Nordeas ja sellega kaasnenud pikka konflikti.

Raamatu algul kirjeldab Veskimäe lapsepõlve ja eluolu, mis esmalt tundub täiesti põhjendamatu ballast, kuid joonistub välja, et ta tahab sellega seletada oma maailmavaadet, näidata, et ta ei ole sündinud hõbelusikas suus ja oma otsuste tagamaad. Mingil määral on see ka müüdiloome, sest isiklikult ma ei ole kunagi pidanud sobilikuks "paneelmajast miljonäriks" lugu võrrelda getost pääsemisega – võib ju liialdades öelda, et pool Eestit on paneelmajades kasvanud. Tüüpilise näitena oma aastakäigu noortest kaotab ta priske osa õppelaenust Vene kriisis ning puutub kokku AIESEC-i tõusiklikkusega. Mõnevõrra olulisem on tema jäärapäisuse aspekt, mis mõnes mõttes on raamatu läbiv joon – ilma selle iseloomujooneta on raske ette kujutada inimest vastavat teekonda ette võtmas.

 

Swedbanki katkematu pidu ja langus

Kuid raamatu tegelik algus on siiski Swedbankis tööle asumine aastal 2005. See oli mäletatavasti kiire kasvu aeg ja nagu Veskimäe mainib, tuli iga päev istuda laua taga ja anda väikeettevõtjaile laene Red Bulli ja dildode impordiks või graanulite tootmiseks. Veskimäe tunnistab, et tema tollane iidol oli Jüri Mõis ning eesmärk noorelt rikkaks saada. Järgnevalt saab lugeda midagi sarnast nagu oli näha ka seriaalis "Pank": ""See, mis toimus ettevõtete panganduse regulaarsetel väljasõitudel ja kliendiüritustel, oli juba lausjooming ja sellisena prestiižne."

Kirjeldused sellest, kuidas ülemused omavahel uhkustavad, kes rohkemate alluvatega peol magas, folklooriks muutunud karm kõnepruuk: "Loodan et teil on täna raudpüksid jalas, sest täna saab ilma vaseliinita" (Urmas Somelar).

Põnevamaks läheb asi 2008. aasta kriisi saabumisega, mida enamus keeldub viimase hetkeni tunnistamast. Veskimäe väidab, et sai kogemata 2008. aasta kevadel Erkki Raasukese koostatud üksnes rootsi omanike juhtkonnale mõeldud ettekande, kus oli kirjas "Mul on tunne, et olen seda kõike juba näinud. Valgus tunnel lõpus on tõenäoliselt rong, millega põrkame kokku üsna pea." Teisena mainitakse paremas valguses Hardo Pajulat, kes üritas oma nägemust kriisi saabumist mitte uskuvatele inimestele selgitada metafooriga "Teate, ma vaatan siin neid esitlusi ja mõtlen, et ma räägin oma lastele, et palun peske hambaid. Peske hambaid, muidu kukuvad need teil suust välja lõpuks. Aga nad ei kuula mind. Ei kuula. Mida ma saan teha?"

Isegi kui kriis oli juba käega katsuda, arutlesid tava- ja keskastme töötajad endiselt peamiselt selle üle, kuidas see mõjutab nende aastapreemiaid! Kriis oli küll globaalne, kuid Veskimäe rõhutab ka kohalike juhtide süüd sellesse sattumisel, oma koosa saavad nii Erkki Raasuke, Robert Kitt, Maris Lauri kui Ülo Kallas. Inimliku poole pealt pakuvad pinget kirjeldused kahjude minimeerimise ajast, kui pank üritab võimalikult palju raha tagasi saada sundmüükide ja pankrottide abil. "Nonii, nüüd läks siis kõik," ütleb kinnisvaraäris 70 miljonit krooni kaotanud 75aastane mees. Väidetavalt sai selle töö eest kahe aasta jooksul 50 Eestisse toodud väliskonsultanti palka 50 miljonit eurot.

 

Swedbanki kahtlased tehingud

Raamatus on aeg-ajalt üldist loba ja laadnamehelikke tsitaate stiilis: "Hannes, vaata, elu on selline. Praegu imeme meie rootsi ülemuste m-i. Aga kui me oleme seda piisavalt kaua teinud, siis saavad kord meist ülemused ja siis imetakse meie oma…" (väidetavalt ühe panga peakorteris praegu kõrgel kohal töötava juhi suust). Kuid peale sellise folkloori on Swedbanki osas vähemalt kaks karmimat süüdistust, mis pakuvad rohkem huvi. Esimene neist puudutab tegelikult panga poolt loodud firmat Ektornet, mis ostis siseinfo abil üles pankrotivara, et sellelt kopsakat kasumit teenida. Ametlikult väitis Swedbank, et firmad olid lahus ja siseinfot ei kasutatud, kuid Veskimäe sõnul see lihtsalt näitab Finantsinspektsiooni võimetust.

Samuti on huvitav kirjeldus, kuidas Swedbank kasutas kindlaid pankrotihaldureid, kes läksid tuttavate kohtunike juurde ja said nagu juhuslikult soovitud juhtumi halduriks "Kuna paljud kohtunikud on naised, käis siseringis kohtunike ja pankrotihaldurite (kes olid enamasti mehed) kohta igasuguseid nilbeid lugusid." Siin küll konkreetseid nimesid ei mainita, aga sisuline süüdistus on karm. Kuskil siin muutub Veskimäe üha pessimistlikumaks, millest annab ehk aimu ka lause "…meie ühiskonna demokraatlikud institutsioonid on lakanud töötamast nii nagu vaja – st vaba ajakirjandus, vabad ametiühingud ja kohtud on kõik kaudselt väliskapitali mõjuväljas ega teeni meie avatud ühiskonda."

Üha enam sigineb teksti kirjeldusi liberaalse turumajanduse hädadest, viidatakse Kreeka võlakriisile ja teistele näidetele, algul sotsiaaldemokraatlikuna tunduvad ideed lähevad tasapisi radikaalsemaks ja kisuvad otsapidi vandenõuteooriatesse. Veskimäe tahab kirjeldada ka oma vaimset ärkamist, mille käigus mainib ta sügavat huvi filmifestivalide ja kirjanduse (Waltari, Tolstoi, Puškin) vastu, väga palju on ka kirjeldusi reisimisest eri riikidesse ja kuulsate või poolkuulsate inimestega kohtumisest, mis raamatu sisule eriti juurde ei anna.

 

Palju tüli Nordeas

Veskimäe sattub konflikti ja vallandatakse Swedbankist. Järgmisena satub ta tööle Nordeasse, kus kõigepealt leiab häid sõnu ühe ülemuse, Andreas Laane kohta, kuid peagi tekib rida konflikte. Veskimäe hakkab tegelema Eesti panganduses üsna tundmatu teema ehk ametiühingu loomisega, tülid juhtkonnaga tekivad kärmelt.

Edasine 400 lehekülge on õige kummastav lugemine, millest osa on jõudnud ajaleheveergudele ning osa avaldatud Anti Hegemooni pseudonüümi all internetis. Vast kõige täpsem oleks seda kõike võrrelda pika kirjeldusega kellegi inetuks pööranud lahutusest. Süüdistused on tõsised ja koledaid näiteid kuuleb palju, aga lõpuks on tunne, et oma süü on mõlemal ja kummagi osapoole suhtes ei suuda enam erilist sümpaatiat tunda. Nordea Eesti haru juhtinud Petri Nikkilät on portreteeritud lihtsalt rumala ja toore inimesena, aga Balti panganduse juhti Inga Skisakerit nimetatakse "leedu litsiks" ja üha tähtsamaks tegelaseks kasvavat Erkki Raasukest võrreldakse holokausti-logistiku Adolf Eichmanniga. Kummastav on lugeda ka kolleegi suhu pandud mõtet, et too "Laseb mõnel jaepanga tüdrukutest purjus Nikkilä juurde minna ning ennast ahistama ahvatleda" ning ilmselt nii mõndagi paneb silmi pööritama pahameel selle üle, kui kolmekordse palga asemel on preemiaks 1,8-kordne. Huvitav on väide, et pank üritanud meeleavaldusel maske kandnud töötajate isikuid kindlaks teha nende jopede järgi. Panga vastulöögis on Veskimäe pidevalt tööluuse tegev alkohoolik, kes tuttava ajakirjaniku abil üritab neile kätte maksta.

Tee kohtuvälise kokkuleppeni on keeruline ja kui vahepeal unistatakse juba poolest miljonist, siis pärast pikki vangerdusi jõutakse 130 000 euro juures. Selle hinnaks on vaikimislubadus, kuid Veskimäe märgib kohe, et "kui kriitika vastab tõele, võib seda teha" ja see muudab kokkuleppe võimatuks. Üha rohkem hakkab korduma muster, et algsed toetajad muutuvad vaenlasteks või vähemasti Veskimäe peab neid äraostetuteks või reeturiteks. Nii juhtub ametiühingukaaslasega, teda kaitsnud Allar Jõksiga, alul toetavaks peetud Äripäevaga ja veel mõnegagi – oma kolaka saab Ingrid Veidenberg. Ka raha on otsa saanud ning muuhulgas võime lugeda kirjeldust, kuidas autor mündikausist poodiminekuks 12 eurot kokku veeretab.

Tagatipuks hõõrub endine ülemus Peeter Treialt Veskimäele nina alla: "Me tõmbasime sulle ikka korralikult koti pähe. Eelarve sinu probleemi lahendamiseks oli 1,5 miljonit eurot."

 

Vilepuhuja, märter või lihtsalt kangekaelne?

Edasine sündmuste käik läheb üsna jaburaks. Mida teeb nurka aetud inimene? Üritab minna poliitikasse! Veskimäe hangib Jevgeni Ossinovski telefoninumbri ja saadab talle sõnumi sooviga astuda erakonda, kuid ei saa vastust. Järgmine samm on Keskerakond, kus Oudekki Loone ja Peeter Ernitsa vahendusel kombatakse kohta valimisnimekirjas. See on küllaltki dramaatiline moment, minu arvates võrdväärne Edward Snowdeni Moskvas maandumisega. Kas Veskimäe soovibki ennast näidata vilepuhujuna? Mõnes mõttes ta seda saatust näikse jagavat, aga paralleel pole täpne. Aga Keskerakonnast ilmselt pakkumist siiski ei tulnud või ei olnud see kuigi soodne, sest Hannes Veskimäe kandideeris neil valimistel hoopis üksikkandidaadina ja sai 112 häält. Veel üheks positiivseks kujuks saab Katrin Lust ja "Kuuuurija", sest päris paljude muude ajakirjanduskanalitega näikse Veskimäe konflikti sattuvat.

Pea 600 lehekülge hiljem on domineeriv emotsioon kerge ebamugavus. Ühest küljest on raamatus paeluvaid detaile, mida võiks rohkem uurida, kuigi juriidilises mõttes on võimalikud kuriteod ilmselt juba aegunud. Korduvalt tekib tunne, et sellise väite peale võib keegi soovida hagi esitada. Teosega kaasneb ka "ebausaldusväärse jutustaja" probleem, sest teatud punktides tekib kahtlusi jutustaja motiivides. Ma ei pea silmas raamatu hakul kõlavat väidet, et 80ndate keskel sai ühe rubla eest kolm Pepsit (sai kaks) – aga kas juhtumid on esitatud tervel kujul, mis on siin jäetud ütlemata ning millises valguses? Kõik on ju ühe inimese vaatenurk.

Omal kombel on maailmas praegu selliste väljaannete buum, sest järjest on ilmunud (sageli varjunime all) raamatuid näiteks arstide või advokaatide praksisest. Pangandus on piisavalt keeruline valdkond, et selle probleeme ja skeeme ei ole võimalik ükskõik kellele ühe minutiga ära seletada. Kirjeldame seda nii: mis oli eelmisest aastast tähtsaim Eestiga seotud uudis, millest ka maailmas veel aastakümnete pärast räägitakse? Tõenäoliselt siiski algselt Danskega seotud rahapesuskandaal. Mitu seda teemat puudutavat artiklit jõudis äsja välja jagatud ülimalt arvukate kategooriatega ajakirjanduspreemiate hulka? Null, mitte ühtegi. Paremad lood on veel kirjutamata, sest valdkond on keeruline ning nõuab pikka süvenemist ja täpset infot, mitte kümmet telefonikõnet. Kuigi seda raamatut võinuks vabalt umbes veerandi võrra lühendada, on stiil enamasti lihtsalt loetav ja mingeid kilde üldisse mosaiiki see lisab.

Panganduses töötamise renomee pole enam kaugeltki sama kõrge kui 1990ndate keskel, kui pelgalt telleri ametikohale oli kolmekohaline arv soovijaid ja kardetavasti toob lähitulevik pigem uusi halbu uudiseid.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: