Rain Simmul: teater ei muuda maailma paremaks, see algab iseendast
Klassikaraadio saates "Delta" oli teatrikuu puhul külas Linnateatri näitleja Rain Simmul, keda Vabariigi President tunnustas tänavu Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Simmul tunnistas, et tahaks vahepeal veel mängida nooremaid osi, kuigi vanaks saamist ei pelga. Samuti rääkis ta uhkusest, alandlikkusest ning maailmaparandamisest, tunnistades, et teater maailma ei muuda, see algab ikka iseendast.
"Ma arvan, et teater ei muuda maailma paremaks. Ainuke, mis muudab maailma paremaks, on see, kui püüame ennast parandada või teha mingeid asju vähem. Inimesel sisemine kompass sageli funktsioneerib, et mida peaks tegema ja mida peaks tegemata jätma. Maailmaparandamine algab ikka ainult iseendast."
Simmul tunnistas, et tähelepanu on väljastpoolt viimasel ajal kuidagi väga palju olnud – teenetemärk, nominatsioon teatriauhindadele. "Tahaks vaikselt oma tööd teha ja oleks hästi küll."
Edevus, auahnus ja kõrkus jne on Simmuli sõnul karmid kired, mis kipuvad inimesi kiusama. "Kipuvad tegema inimesega sellist asja, et inimene mõtlebki, et ta ongi nüüd selline. Tegelikult võib ta olla selle kire küüsis ja ta iseennast enam ei pruugigi läbi selle näha. Samamoodi, mida võim võib inimesega teha."
Ta lisas, et on kuulnud, et inimesed ei tunne enam oma sõpru ära, võimu juures olles inimestega juhtub midagi. "On vist mingid asjad, mille eest peab ennast rohkem hoidma või olema tähelepanelik. Jälgima, et sind need asjad oma haarmetega kinni ei võtaks, et sa enam ei saagi aru, kes sa ise tegelikult oled."
Simmul meenutas, et kõrkuse, uhkuse ja edulaine lõi tal üle pea, kui ta tegi filmi "Need vanad armastuskirjad" Raimond Valgrest. "Pärast seda Valgre osatäitmist ma mäletan, et au ja kuulsusesära lõi kuidagi pähe. Ma ise ka muutusin. Õnneks oli inimesi, kes seda mulle ütlesid ja õnneks oli inimesi, keda ma võtsin kuulda. Muidu ise ei saagi teinekord sellele jälile."
Ta tõdes, et alandlikkus on suur kunst. "Just päris ehtne alandlikkus. Seda lihtsalt järele ei tee. Seda kuidagi valmis ei viska ja olla ei saa, kui seda päriselt ei ole. Teha seda ei saa. Ma isegi ei tea, mis on tõeline alandlikkus, aga ma arvan, et seda oleks vaja rohkem."
Simmuli viimaseid rolle on Diana Leesalu lavastatud ja Per Olov Enquisti näidendil põhinev "Vihmausside elust". Ta märkis, Enquisti lugu räägib reaalselt elanud inimestest – kirjanikust ja filosoofist ning Hans Christian Andersenist.
"See mees keda mina mängin, on sel hetkel 64aastane, ja ma mõtlesin, kuidas ma varem, kui ma noorem näitleja olin, pidin pingutama, et endast vanemat muljet jätta ning kuidas mingil hetkel oli väga hea olla see, kes sa oled. Nüüd on tekkinud juba see iga, et ma olengi juba nii vana, et tahaks vahepeal ka mingeid nooremaid osi mängida veel, aga enam praktiliselt ei saa."
Simmul lisas, et ta ei karda vanaks saada ja sisemiselt tunneb end ikkagi poisikesena.
Ta märkis, et iga roll õpetab näitlejat midagi uut nägema. "Sa lähed nagu paralleelselt selle oma elu ja selle rolli eluga. See on huvitav, kuidas need kaks elu – sinu enda ja selle rolli elu hakkavad üksteist mõjutama, et see lõpptulemus sünnibki sellest kahe elu mõjutustest." Teda eriti mõjutanud rollidest tõi ta välja Jaan Tätte lavastuse "Meeletu", Elmo Nüganeni "Kuritöö ja karistus" ning "Tõe ja õiguse" nii 2. kui ka 4. osa.
Seda, kui mõjukaks kujuneb tema jaoks roll Leesalu lavastuses "Vihmausside elust", ta veel öelda ei oska. "Me oleme seda mänginud viis-kuus korda, eks sellega ma teen need järeldused hiljem."
Toimetaja: Merit Maarits