Ilmar Raag: veel viis aastat tagasi arvati, et Narvas algab kohe mäss
Valik Tartu kasuks oli natuke igav, aga õiglane, arvestades Tartu pürgimist juba Tallinnaga konkureerimisest alates, nentis Narva kultuuripealinna projekti vedanud Ilmar Raag, kes aga lisas, et Narva kultuurielu sai hoo sisse niikuinii.
Tunnen kaasa. Aga oli vist ette arvata?
Mina arvasin, et olukord on viiskümmend-viiskümmend. Tartu loomulikult väärib seda tiitlit, neil oli kaua aega ette valmistada ja palju asjalikke inimesi, kes selle projekti peale mõtlesid. Ma usun, et Tartu valik oli selline kindla peale minek. Minu jaoks see valik on natuke igav, aga ma ei saaks ka midagi muud öelda.
Aga need mõtted, mis teie tiimil juba raamatukeseks vormunud, mis nendest projektidest saab?
Väga paljud neist toimuvad niikuinii. See, mis Narvas kogu selle projekti kirjutamise juures toimus, oli omamoodi kogukondlik ärkamine. Kui seal tehti avalik ideekorje, siis järsku ilmus ei tea kust välja terve hulk inimesi, kes uskusid sellesse, et midagi tehes nad parandavad oma kogukonna elu. Projektid ise olid sageli lihtsad ja loogilised. Ja kõik osalised on kinnitanud, et vähemalt midagi neist või mingil kujul saavad need üritused ka teoks.
Narva või kogu Ida-Virumaa on selles mõttes kummaline koht, et majanduslikus või demograafilises vaates ei ole see asi sugugi roosiline. Samal ajal on seal viimasel neljal-viiel aastal mingi dünaamika lahti läinud. Kui me mõtleme, kui palju on Narvas tekkinud kultuuriüritusi. Mis ei olnud absoluutselt seotud kultuuripealinna projektiga. Ma usun küll, et midagi sellest kõigest tekib.
Mõtted on kenad ja on kindlasti imeline kultuuritegijate sootsium aktiveerunud, aga seda raha ju nüüd ei tule, mis tulnuks kultuuripealinnaga.
Kindlasti oli inimesi, kes selle peale lootsid, aga üks argument, mis Tartu kasuks kõneles, oli ka see, et Tartu eelarve on suurem. Kui me mõtlesime Narva asjadele, siis see eelarve ei olnud ka seda nägu, et kultuuripealinna rahastus maksab kõik projektid algusest lõpuni kinni. Me oleks niikuinii eeldanud, et eelkõige saavad teoks need projektid, millel on segafinantseerimine, mida toetab ka eraettevõtlus või on eri viisil muid rahaallikaid, millele kultuuripealinna raha oleks lisandunud.
Ikkagi natuke on kahju ka. Efektsem valik olnuks Narva, ikkagi Euroopa Liidu idapiiri viimane linn.
Mul endal on muidugi tohutult kahju, kui ma mõtlen selle loo dramaatilise loo peale, et kui aastal 2014 kõik kahtlesid, et kes või mis need narvakad on ja mida nad üldse endast mõtlevad ja kohe algab mäss. Siis ilmneb, et seal on inimesed, kes soovivad saada Euroopa kultuuripealinnaks. Oli isegi New York Timesis erakordne artikkel, mis rääkis sellest, kuidas Narva tuleb oma muredest ja omamoodi ka mainekriisist välja kultuuri abil. See lugu, mida andnuks kõneleda, oli võimas. Tartul sellist lugu ei ole.
Kuidas jääd seotuks Narvaga ja ka kultuuripealinna projekti raames välja mõeldud projektidega?
Mina jään seotuks nii, et filmiprojekti, mida ma praegu teen, raames me filmime Ida-Virumaal ja ma arvan, et minu järgmine filmiprojekt on ka seotud Ida-Virumaa temaatikaga.
Aga kõik see ära öeldud, ma tahan ikkagi Tartu seltskonda õnnitleda. Isegi kui rahvusvaheline tähelepanu neile on väiksem, siis on nad ju Tallinnaga konkreermise ajast saadik vaimselt selle pealinna-asjaga tegelenud ja omamoodi on ka õiglane, et nii pika töö peale saab nende vaev ka tasutud.
Pole hullu jah, kaks päris head valikut oli.
Lõppude lõpuks, kui Narvas asjad sedamoodi jätkuvad, siis varem või hiljem võib ta saada mingi oma tasu tubliduse eest kätte.