Rääkides sellest, mis läheks Narvas kohe paremaks, kui Narva kultuuripealinna 2024. aastaks saaks, märkis Raag, et neid asju on kaks. "Kõigepealt see, et Narvas ei ole veel kuigi arenenud kogukonnakultuur, mis omal viisil täiesti elab. Võtame näiteks selle suvilate või datšade rajooni. Narvas on ka Narva Veneetsia, mis on väga kummaline asi ja tähendab tegelikult garaaže kanalite ääres."

Ta tõdes, et kui nad kuulutasid välja avatud ideede konkursi, siis ootamatult aktiveerusid erinevad kogukonnad nii vasakult kui ka paremalt. "Me tahaks teha ka oma linnaosa päevi või festivale, ka neidsamu datša-festivale, sest see on juba kasvanud erilaadseks kultuuriks. Järgmine asi, mis ilmselt kohe hakkab muutuma, on seotud Narva linnapildiga. Praegu on Narva keskmine linnapilt pigem hall. Puhas, kuid hall. Aga väga paljud projektid nägid ette, kuidas tuua sinna värvi või tänavale kunsti, et seda pilti ilusamaks muuta."

Raag märkis, et praegu on Narvas inimeste suhtumine selline, et isegi kui kultuuripealinna tiitlit ei võideta, viiakse leitud ideed ellu nagunii. "Ega need väga palju raha ei nõuagi, kui ma rääkisin näiteks sellest datša-festivalist. Nad on Narvas ka väga suured veespordi fanaatikud. Räägitakse Narva maratoni tegemisest ja muust taolisest ehk seal on terve rida sündmusi, mis toimuvad igal juhul. Ma loodan, et see nii ka on."

Katkestuste linn, kus kultuur võiks astuda järgmise sammu

1998. aastal valmis Raagil film "Tappev Tartu", mistap võiks ta sama hästi töötada ka Tartu heaks. "Mitte ainult see film, vaid ma olen Tartus ka õppinud ja väheke õpetanud. Mulle Tartu väga meeldib." Kuid ta tõdes, et ühegi Eesti linna kultuurist ei ole viimase kuue aasta jooksul Krimmi okupeerimise tuules rahvusvahelises meedias rohkem kirjutatud kui Narvast.

"Seda enam on see lugu käima lükatud. Esimene samm on tehtud. Ainult, et järgmist sammu me veel ei tea. Me ei tea, mis Narvast saab. Mõnes mõttes on see väga huvitav võimalus. Narva võib olla linn, kus kultuur on see, mis selle järgmise sammu astub," märkis Raag.

Rootsi ajal, kui ehitati nüüd juba purustatud barokne Narva, siis olid ka jutud, et Narvast vast võiks saada pealinn, rääkis ta. "Tol ajal ei olnud Narva ka Eestimaaga niivõrd seotud. Ta oli rohkem seotud Ingerimaaga. Aga selle kohta öeldakse, et Narva on katkestuste linn – seal on pidevalt elu käima läinud, siis on tulnud suur katastroof ning kõike on jälle nullist alustatud."

Raag sõnas, et kui mõelda inimeste peale, kes täna Narvas elavad, siis võib kahe käe näppudel üles lugeda need, kes on elanud seal enne 1946. aastat. "Samal ajal on paradoksaalne, et kui need Narva venelased ületavad Narva jõe, lähevad üle teisele poole, siis neid kutsutakse eestlasteks."

Ta meenutas lugu ühest mitte eriti Eesti-sõbralikust Narva poisist, kes läks ekskursiooniga Pihkvasse. "Ta sai seal peksa, sest ta rääkis Eesti aktsendiga. Nad on sellises kummalises olukorras, kus Venemaal ei peeta neid päris omaks ja ka Eestimaal ei peeta neid tihti omaks. Nii et neil ei jäägi muud üle kui uskuda, et Narva ongi eriline. Nad on narvakad."

Raag usub, et Narva kui kultuuripealinna rahvusvaheline mõõde tähendab, et see on aken või dialoogikoht. "See, et me oleme valmis üle piiri dialoogi pidama, inimestega rääkima, ei tähenda, et me ütleme, et kõrgemal poliitikatasandil ka sanktsioonid või kogu väärtuste jutt muutuks kehtetuks. Samal ajal need lihtsad inimesed, kultuuriinimesed saavad üksteisest aru. Mida rohkem nad üksteisega räägivad, seda turvalisem meil kõigil on."