"Ma ei mõista, kust tuleb arusaam, et nukud ja täiskasvanud ei käi kokku. See on see igavene häda, et eesti keeles pole teatrinuku kohta olemas eraldi sõna. Ta on samasugune sõna – "nukk", ja kõik mõtlevad selle all kohe nukku, mida sa saad osta poest või millega mängivad lapsed," rääkis Tõnisson.

Nukuteater kui kunstiliik on palju laiem, lisas ta. "Ajalooliselt on see peamiselt olnud täiskasvanutele suunatud. See on see nõukogudeaegne pärand, millega me siin siiamaani tegeleme, et kuidagi jõuaks kuidagi inimeste teadvusesse, et see, et me mängime nukkudega, ei tähenda, et me oleks automaatselt kohe lasteteater."

Tegelikult on Vanalinnas asuvas NUKU teatris mängitud lavastusi täiskasvanutele juba pikka aega, tõdes Rajas.

"Ma julgen väita, et tegelikult esietendub neid igal hooajal. Tegelikult juba Ferdinand Veikese [tollase Eesti Riikliku Nukuteatri rajaja – toim] ajast peale ja [esimene Eesti nukuteatri lavastaja] Rein Agur teiste kunstilise juhina tõi neid lavastusi veel rohkem repertuaari. Aga mulle tundub ka, et tegelikult käivad nukud ja täiskasvanud omavahel kokku küll. Küsimus on võib-olla hoopis selles, et Eesti teatrikultuuris ei ole harjutud sellele niiviisi lähenema."

Eestis ei ole väga palju lavastajaid, kelle loominguline väljendusvahend on nukk, tõdes Rajas. "Prantsusmaal, Venemaal või Inglismaal see ei olegi nii märgiline. Inimesed on sellega rohkem harjunud, see on lihtsalt teatri osa."

"Tõrksa taltsutusega" raamidesse surumise ja allutamise vastu

William Shakespeare'i ainetel valmiva täiskasvanute nukulavastusest "Tõrksa taltsutus" rääkides märkis Tõnisson, et tema ei usu, et Shakespeare kirjutas sellest, et naise koht on kodus, kasvatada lapsi ja kuulata mehe sõna ning olla hea kokk.

"Mina usun, et Shakespeare kirjutas armastusest selles väga kindlate reeglitega maailmas, kus naisel oligi mehe parima sõbra roll. Shakespeare on kirjutanud ühe naistegelase, kes selle rolliga ei kohandu. Ta ei võta seda rolli endale ja isegi tüki lõpuks, kus on Katariina suur monoloog ja ta räägib sellest, kuidas tuleb oma isandat teenida, ei kohandu ta mitte selle rolliga, et mees peab naise allutama või et naise koht on mehe selja taga, vaid tema räägib millestki muust," jätkas Tõnisson.

Tõnisson usub, et Katariina räägib seal hoopis armastusest. "Sellest, et kui sa oled oma mehe vastu hea, siis on su mees sinu vastu ka hea ja kui teil on koos hea olla, siis ei loe maailmas kehtivad mängureeglid ja paljusid küsimusi ei teki üldse."

Tõnisson lisas, et see on ka vastus küsimusele, miks nad seda tükki lavastavad. "Teatrina ei võta me seda lavastust teha mitte sellepärast, et peegeldada uut konservatismi lainet, vaid pigem vastupidi. Teatrina me võtame selle seisukoha, et mitte kellelgi ei ole õigust mitte kedagi kuhugi raamidesse suruda ja jõuga kellegi allutamine ei ole aktsepteeritav."

"Vikerhommikule" andis intervjuu ka lavastuses Tõnissoni kehastatav Hortensio.

Eesti nukuteater kahe teatrikoolkonna vahel

Tõnisson ütles, et Eesti nukuteater paikneb väga heas kohas – Soome ja Vene teatrikoolkonna kokkupuutepunktis. "Vene nukumaailmas baseerub nukukunst suuresti siiski endiselt sellel, mida õpetas Konstantin Stanislavski, ehk et nukk on näitleja jaoks töövahend. Ta on küll midagi väga erilist, aga nuku rolliloome toimub nuku ja näitleja koostöös ning see on näitleja, kes esitab need põhiküsimused – kes ma olen, kust ma tulen, mida ma tahan, miks ma siin olen, mis on tüki sündmus, mida me kõige sellega öelda tahame, mis on minu ülesanne, mis on lavastuse pealisülesanne jne."

2012. aastal Turu Kunstiakadeemia nukuteatrikunsti erialal lõpetanud ja Soome teatrikoolkonda esindav Rajas rääkis, et üks nende peamisi õppejõude oli tegelikult venelanna, kes on lõpetanud Venemaa riikliku teatrikunstide instituudi, mille 2016. aastal lõpetas nukulavastaja erialal ka Vene teatrikoolkonda esindav Tõnisson.

"Küll on aga nende õpped erinevalt üles ehitatud. Soomes meil oli meistriklassi põhine õpe, mis tähendab seda, et meil käisid iga periood uued õpetajad, kes tegid kuu-poolteist meistriklasse ja me saime igast asju kombata ning katsetada," kirjeldas Rajas.

"Traditsioonidest me väga ei rääkinud. Oluline oli see, mida sina kunstnikuna tahad väljendada ja teha ning et sa kasutaksid selle jaoks võimalikult palju erinevaid vahendeid. See polnud väga oluline, kust see lähenemine on välja kasvanud või millise lavastuse jaoks milline nukk sobib. Tähtis oli see, mida sa ise tahad teha. Aga kui lõpetad Vene teatrikooli, siis sa oled ikkagi meister ka selles ABC-s, mis on samuti oluline ja vajalik," lisas Rajas.

Tõnisson ütles, et on väga hea, et NUKU teatris saavad kokku erineva taustaga inimesed. "Iga kord, kui me kokku saame, siis me õpime üksteiselt midagi uut ja sünnib midagi ägedat."

Rajas rääkis, et üks NUKU teatri läbivamaid alustalasid on olnud noor vaataja ja nad on teatriga edasi liikudes mõelnud, et noor vaataja on neile väga oluline. "See, milliseid lavastusi noorele vaatajale teha, sõltub ikka ja alati küsimustest, et miks ning kellele me mida mängime ja kuidas. Kõige tähtsam on jutustada noorele vaatajale lugusid, teine asi on lavastusliigiline mitmekülgsus."

Viimane võib olla ka esimese teenistuses, et tutvustada noorele vaatajale erinevaid lavastusliike ja võimalusi, kuidas mängida, sõnas Rajas. "Ma ei taha öelda, et nukuteater ei ole enam peamine, aga võiks öelda, et kui nukuteater ära kaoks, siis noor vaataja jääks. Lavastusliik on nagunii selline asi, mis ajas kogu aeg areneb. Ka NUKU teater täna ei ole enam see, mis ta oli 30 aastat tagasi," tõdes ta.