Arvustus. Elu keerdkäikudest: vaadata distantsilt, kasutada vajaduspõhiselt ({{commentsTotal}})

Jarmo Reha,
Jarmo Reha, "Elagu elu, mis põletab rinda" Autor/allikas: Alan Proosa

Lavastus

"Elagu elu, mis põletab rinda"

Lavastaja Armel Roussel
Helikunstnik Liis Ring
Koreograaf Mercedes Dassy
Filmija Julien Stroinovsky
Valguskunstnik Nicolas Marty
Kaasprodutsendid Vaba Lava, E-utopia (Belgia) ja Theatre Les Tanneurs'i (Belgia) kaasproduktsioon, koostöös Artdanthé festivali (Prantsusmaa), Monodrama festivali (Luxembourg), Tarmac des auteurs'i (Kongo), Indianostrum'i teatriga (India)

Näitleja Jarmo Reha

Esietendus 11. septembril Vabal Laval

Rahvusvahelise grupi koostööst sündinud ja Vabal Laval esietendunud "Elagu elu, mis põletab rinda" osatäitja Jarmo Reha andis hiljuti avameelse intervjuu lapsepõlvest ja loometeest. Käänuline rada täiskasvanuikka on olnud Reha jaoks paljuski piiri peal kõnd. Miks seda intervjuud Vabal Laval esietendunud lavastuse raames mainida? Sest sügavalt isikliku lavastuse mõistmisel ei saa jätta kõrvale Reha enda lugu. Avameelsete intervjuude oht on aga selles, et laskutakse paatosesse. Ei keskenduta tervikule ja panoraamvaatele, vaid detailselt kividele ja küngastele ehitades selle peale üles toimiva narratiivi. Narratiivi, mis toob tähelepanu, petlikku tunnustust, imetlust ja toidab ego, samal ajal narrides end lootusega selle abil iseendas mõni sõlm lahti harutada. "Elagu elu, mis põletab rinda" on sellest õnneks üle.

Lavastuse algul seisab näitleha laval publiku vastas. Hakkab nimetissõrme mööda keha joont liikudes üles viima, peatub murdosa sekundiks meele kohal ja liigub sealt edasi jäädes lõpuks võidukalt suunaga taeva poole. "Teekond üles pole olnud olnud sirge ja kindel, pigem pidevalt piiri peal," tahaks see sõrm justkui öelda. Elu ei allu alati mõistuspärastele ja loogilistele reeglitele, elus võib 1+1 olla ka tuhat ja inimhinge teed käia üle kuristike. Või kuidagi nii Kumu kunstimuuseumis väljas olnud Konrad Mäe näitusel Marika Vaariku hääl audiogiidis nupu alt number 7 üht järjekordset maali kommenteerides kõrvu kõlama jäi. Hinge teid ei ole alati võimalik seleteda. Ja kas peabki. Eks teatrilugu ju üks suur identiteedikriis ja iseenedaga vaenujalal olek olegi. Otsing, mässumeelsus ja konflikt on paleti säravad põhivärvid, mitte argised pooltoonid. Sest just need on need värvid, millega iga vaataja enda elulõuendit peegeldada saab. Haavatavus ja nõrkus on inimlikud. Ja ligitõmbavad.

Vaba Lava tegi prantsuse-belgia lavastajale Armel Rousselile pakkumise töötada prantsuse fookusega kuraatorprogrammi raames Eesti näitlejatega. Roussel lükkas pakkumise tagasi. Põhjenduseks tõi ta, et tal polnud ideed, mida lavale tuua. Kuni ta kohtus Jarmo Rehaga. Ja tulem on meie ees. Juba lavastuse sünnilugu defineerib paljuski kunsti essentsi, mida kõik justkui teavad, aga mis meie tootmis- ja saavutus-suunitlusega ajastul ununema kipub: kunst ja looming ei sünni tellimuse peale, sõrmenipsust ja tahtejõust. Haavatavus ja nõrkus on ligitõmbavad, sest kunst ei ole enam sajandeid eliidi siseasi ja eraäri, tuletab tükk meelde.

Nööpnõelapistetega kokku tõmmatud elu

"Elagu elu, mis põletab rinda" on küll täiesti iseseisev kunstiteos, kuid samal ajal mõtteline jätk Frank Wedekindi "Kevadisele ärkamisele", mis möödunud aastal Vabal laval esietendus. Lavastaja Armel Roussel visandas ka siis 19. sajandil ühiskonda šokeerinud teosest kantuna lavale aegade ülesed sõlmpunktid - seksuaalsuse tärkamise, tabud, alateadlikud hirmud ja ihad. Seekord on trupp inspiratsiooni kogunud mitmelt reisilt ning nendest kildudest moodustanud ühtse terviku Jarmo Reha loona. Trupp käis Indias, Senegalis, Jaapanis, lisaks Eestile ka Belgias – lai portree, mille äärmuslikud rööpad ometi Reha kehastuse kaudu ühele rajale kokku jõuavad.

Kui Rousseli "Kevadises ärkamises" andis tooni mäng groteski piiril, siis "Elagu elu, mis põletab rinda" keskne joon on loomulikkus ja lihtsus, mida Reha suurepäraselt oma lavalise energiaga juhib. Mäng on lihtne, tekst meie aega kirjutatud. Hästi komponeeritud ja loogilisele tervikule aitabki kaasa Rousseli meisterlikult kirjutatud lugu, millele on juurde lisatud kõva annus dokumentaalsust. Videoklipid eri riikidest vahelduvad Reha monoloogidega. Need omakorda salvestatud telefonikõnedega elust endast. Fiktsioon ja päris elu segunevad par excellence. Kus lõppeb teater ja algab elu? Eks iseenda, elu ja teatri defineerimine pole kunagi maiste reeglite dressuurile alluda tahtnud.

Keskmine palk, noorte elutingimused, ängid ja pained. Religioon, ühiskondlikud normid, raha, töötus, üksindus. Identiteet, mehelikkus, perekond. Isiklik saab universaalse mõõtme ja vastupidi. Väikeste nööpnõelapistetega puudutab kogu lavastus mineviku sõlmi – kohati oleks võinud muidugi pisted veel sügavamad olla ja Reha mängu emotsionaalne skaala äärmusi jõulisemalt kombata. Et olevikku mõista, tuleb minevikku tunda ja võibolla end sinna ka päris ära kaotada. Kuid tükk ei sobranud teadlikult mineviku pimedates soppides, vaid kogus minevikust vaid oma jõu ja algtõuke.

Reha lausa lendab

Kohati jääb tunne, et Reha lendab lavateose laineharjal. Siis tekib mulje, et kas enda mineviku keerdkäikudesse laskumine pole liiga priske tükk, mida hammustada ja millega hakkama saamiseks on näitleja valinud kerguse või isegi pealiskaudsuse tee? Samas on iga detail ja ebalus justkui omal kohal. On tegemist teraapiaga iseendale, viisiga korraks maailma eest pakku minna, osa narratiiviloomest pealkirjaga "minu elu" või lihtsalt kunstiga? Tõmbab Reha lapsepõlvele joone alla, et alustada uuelt lehelt või on see üksnes vahepeatus kahe kriisi vahel? Ükskõik, kas vastuseid on üks, mitu või mitte ükski neist, laval see lugu toimib ja õnnestub. "Ma võtan teid täna õhtul kõiki enda embusesse," ütleb Jarmo Reha etenduse alguses - ja ta ei valeta. Täpselt nii läheb. See oli ka lavastuse üks ilusamaid hetki.

"Elagu elu, mis põletab rinda" on emotsionaalselt ja sotsiaalselt toimiv tervik, millest ometi jookseb läbi hapruse niit, saavutades justkui köiel kõndimise seisundi. Reha suunab tüki kestel mitmel korral pilgu lavastaja poole. On selge, et nii palju kui laval on Reha lugu, on seal ka lavastaja Armel Rousseli väga isiklik lugu. Otsib näitleja jõudu juurde, et vastasega ehk iseendaga paremini hakkama saada või on see osa tükist? Igal juhul on see oluline detail. Teatrilaval olla võib vahel olla keerulisemgi kui elus. Ja üksi me oma lugusid ei loo.

Tundub, et tüki üks põhilisi väärtusi ongi see, et Reha koos Rousseliga on võtnud mineviku ja kasutanud seda tööriista ja vahendina parema tuleviku loomisel. Tänuväärt ja eluterve tegutsemisviis. Mitte jääda mineviku valukohtadesse kinni sellele omaette elu ja pisarakiskujast oreooli andes, vaid vaadata sellele distantsilt, kasutades vajaduspõhiselt.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: