Prantsusmaal Versailles' ja Pariisis nädalavahetusel toimunud konkursile valiti osalema 18 dirigenti, neist 12 pääses poolfinaali ja kuus finaali. Esikoha sai Ingrid Roose Eestist, teiseks tuli Justus Barleben Saksamaalt ja kolmandaks Jonas Rasmussen Taanist.

Roose ütles ERR-ile, et ei uskunud konkursile kandideerides, et ta üldse eelvoorust edasi pääseb. "Ma ei ole liiga palju konkurssidel käinud ja mõtlesin, et lihtsalt proovin, sest ma arvasin, et ei saa videovoorustki edasi, kuna välja valiti ainult 18 osalejat."

Mida te konkursil täpselt tegema pidite?

Prantsusmaal oli kolm vooru. Esimene ja teine voor toimusid Versailles's. Esimene voor oli jagatud kaheks, kus hommikul pidime tööd tegema siinse konservatooriumi õpilaskooriga ja kavas oli rohkem tänapäevane muusika. Päeva teises pooles tegime tööd Versailles' barokikeskuse lastekooriga ja kavas oli 17. sajandi Prantsuse heliloojate looming. See oli omaette kogemus, sest need väikesed inimesed on omal alal täielikud asjatundjad.

Teisel päeval toimus poolfinaal Versailles' lossis ja koor oli barokikeskuse kammerkoor. Sealt edasi oli finaal Pariisis, kus meie ees oli 91-liikmeline segakoor, Pariisi orkestrikoor. Seal oli kõigil kavas kohustuslik lugu ja teiseks tõmbas igaüks omale loosiga ühe osa. Teiseks sai igaüks loosis Rahmaninovi "Koguöisest jumalateenistusest".

Kas teosed, millega tuli tööd teha, olid ette teada või selgusid alles kohapeal?

Teosed olid juba suve alguses teada. Noodid tuli kõik tellida, mis oli mõnevõrra aeganõudev, kuna kõik noodid pidi olema originaalid ja neid oli väga palju.

Mida žürii esituste juures hindas?

Hindamine ei ole sport, siin ei ole mingisuguseid mõõte, mida peame kindlasti täitma. Eks ta on väga subjektiivne, ühel päeval hinnatakse ühte poolt, teisel päeval teist. Eile õhtul pärast finaali sain žüriiliikmetega juttu rääkida ja küsida tagasisidet, et mida veel parandada ning mis oli see, mida nad hindasid. Eks nad hindavad loomulikult tehnikat, reageerimiskiirust, kuidas sa reageerid sellele, mis sul koorist vastu tuleb. Millega sa tööd teed, kuidas tööd teed, kas sa lähed oma nõudmistega lõpuni välja. Kui sa kuuled midagi, mida sa tahad, et kõlaks teistmoodi, siis kas sa oled piisavalt nõudlik, et selleni ka jõuda, mitte ei anna poole peal alla.

Mida teie juures kõige paremaks peeti?

Žürii ütles, et otsustavaks sai see, et kõigil finalistidel oli eile hommikul enne finaali aega 30 minutit kooriga tööd teha. Selle aja sisse pidid mõlemad teosed ära mahutama. Mul tekkis suure kooriga väga hea klapp ja me jõudsime ühele nõule selles, et aega on väga vähe ning selleks, et me teeksime suurepärase esituse, peame kontserdil olema üksteisega ühenduses. Kuidagi see niiviisi toimuski. Rahmaninovis, mida ma tegin teisena, seal sündis täielik maagia. Kõik sujus kuidagi väga hästi.

Kui oluline see konkurss on?

Tunnustus on ju kõikide jaoks oluline. Keegi ei tegele igapäevaselt selleks, et saada metsikult tunnustust, aga hea on vaheetapina seda saada. Sa tead, et teed midagi õigesti ja siit on hea edasi liikuda.

Minu jaoks on see väga väga suur asi. Ma olen käinud kahel konkursil, mis ei ole olnud head kogemused, sest ma ei ole seal saanud olla mina ise. See konkurss aga andis tagasisidet, mida on vaja paremini teha ja samas andis ka natukene kindlustunnet, et see, milleni ma olen jõudnud, on järelikult õige suund. Ma seda ei hakkagi varjama, et võita on ülihea. See on suurepärane tunne, kui sa saad esimese koha. See on siiamaani täiesti uskumatu, sest kõik need dirigendid, kellega me koos olime, olid väga heal tasemel ja oma ala asjatundjad.

Te saite ka eripreemia, mille eest?

Eripreemia tuli selle koori poolt, kellega finaalis koos musitseerisime. Nemad valisid välja ühe dirigendi, kes neile kõige rohkem meeldis ja selle tulemusena saan järgmisel hooajal sõita tagasi Pariisi ja teha nendega kontserdi.