Arvustus. Keelan, käsen, loon ja mängin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

ZUGA lastelavastus “2 + 2 = 22”.
ZUGA lastelavastus “2 + 2 = 22”. Autor/allikas: Anastasia Semjonova

Uuslavastus

"2+2=22" Sõltumatu Tantsu Laval

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen

Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson

Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo

Kostüümikunstnik: Keili Retter

Lavakunstnikud: Keili Retter, Oliver Kulpsoo

Helilooja: Lauri-Dag Tüür

Dramaturg: Andri Luup

Alushariduse eksperdid ja ametnikud vaevad parasjagu kirglikult lasteaia riikliku õppekava tööversioone ning vaidlevad nüüdisaegse õpikäsituse ja prioriteetide üle. Muu hulgas on laual, kui palju raame tuleks lastele ette anda ja kui täpselt jagada ettekirjutusi nende õpetajatele. Samal ajal on ZUGA Ühendatud Tantsijad teinud lavastuse sellest, kuidas reeglid laste (ja eks me kõigi) elu ja tegemisi piiritlevad ning kuidas ise neid raame käskude-keeldude keeles ehitame.

Lavastuses "2+2=22" toimub etenduse sisse minek – nagu laste puhul asjad ikka kõige hõlpsamini käivad – mängu kaudu. Sõltumatu Tantsu Lava saalis on publikutoolid korrapäratul moel vallutanud ka lava. Viimase vaba koha poole suunduva etendaja nina alt napsatakse aga iste ära ja ongi sündinud mäng, millest tärkab hetkega ruumis põnevus. Keset mänguplatsi sattunud vaataja jaoks lähevad toolimängu ja teatri reeglid risti. Esimene ütleb, et on minu kord joosta, samas on teater traditsiooniliselt küllalt reeglipärane aegruum, mille lava ja saali piirid, tegija ning vaatleja jaotus on meile lapsepõlve esimestest teatrikogemustest peale hoolega selgeks õpetatud.

Siiski võivad lapsed kui loomuselt mängijad kutse korral neist sisendatud piduritest hurraaga vabaneda. Mitmesse oma varasemassegi Eesti nüüdisaegse lasteteatri paremikku kuuluvasse lavastusse1 on ZUGA koosmängu võimalused sisse kirjutanud. Kui tüüpilised lasteteatri klišeed, nagu "Kuhu jänes läks?" stiilis küsimused kõrvale jätta, on osavõtuteater lastele Eestis veel harv, ent mõjusa kogemuse loomise potentsiaaliga nähtus, mille vallas tahaks teisigi teatritegijaid katsetama julgustada.

Ehkki ülejäänud aja on "2+2=22" etenduse publik tavapärasel vaatajapositsioonil, on vaataja kehameel seesugusest stardist virge ja aldis kaasa elama. Selle lavastusega ongi lihtne suhestuda: on palju hoogu ja elurõõmu, aga nii teema kui ka koreograafia on samas läbi töötatud. Seda kõike ilma ülepingutatud hüperpositiivsuseta, mis mõnikord lastelavastustes lavalt näkku kipub hüppama.

Ainese on ZUGA võtnud laste ja täiskasvanute ühisest elust enesest. Kõlab mitmesuguseid käske – kuidas olla või mitte olla, käituda, istuda, astuda ja ülepea elada. Paljud neist on saanud põlvest põlve pärandatavateks käibefraasideks, mis ka täiskasvanud vaatajas mingit uinunud närvi puudutavad (isegi kellelegi teisele suunatud "Istu sirgelt!" paneb poolalateadlikult kehahoidu kohendama). Nähtamatu kõikjalolev kamandav lapsehääl muudki annab juhiseid, neid järgida püüdvaid tantsijaid kui hampelmanne on lõbus vaadata. Samas jõuab kohale mõte, et lõputust väliste reeglite taktis rapsimisest jääb alles vaid miski aruvaba lapse moodi olend, kelle oma koha leidmise julgus piirdub klassiruumis õigesse pinki sibamisega.

ZUGA osutab, et reeglid võivad siiski olla ka meie endi tehtud: loovuse, katsetamise, leiutamise ja üksteiselt saadud impulsside kaudu omakeskis vabas mängus kujunevad. ZUGA näitaks justkui seda vana head nutiajastu-eelset mänguviisi, kus mitte millestki luuakse terveid omailmu ja mänguasjaks sobib kõik, mis ette juhtub. Näiteks näeme täiesti ebapraktilisi, aga lõbusaid ja ka kunstilise kujundina mõjuvaid kasutusviise harilikule toolile. Mäng on lapse olemuslik põhitegevus ja -õigus, kuid mitmed spetsialistid muretsevad, et reglementeeritud ning ärakorraldatud keskkonnas, nutividinate ja muude asjade külluses on lapsed iseseisva vaba mängu oskust kaotamas. ZUGA demonstreerib lastele sellise mängumaailma võimalikkust ja võimalusi.

Liikumine, heli (Lauri-Dag Tüür), valgus (Oliver Kulpsoo), visuaal ja sõna on lavastuses "2+2=22" hästi seotud ning elav tervik. Tekstitöös ja struktuuris võib aimata dramaturg Andri Luubi kätt mängus olevat. Päär Pärensoni (muusikavallas tuntud ka kui MC J.O.C) räpp mõjub esiti ootamatult, aga read on head ja iseteadvuse sõnumit kandma räpp žanrina kahtlemata sobib. Lavastuse teema kajastub ilmekalt kostüümideski (Keili Retter), kus koolivormilik triigitud pluusikrae on soliidses mustvalges kombineeritud mängulisema mustri, mütsi ja lohvakama püksisäärega. Mugav ja stiilne, kannaks isegi.

ZUGA lavastus ei kuuluta reegleid kapitaalselt kahjulikuks, vaid ärgitab nende üle mõtisklema ja mitte ainult – ka tegutsema, koos mängima. Mäng, sh teater loob inimeste vahel elavaid suhteid, mille vaeguse ohus oma ekraanide ees õigupoolest pidevalt oleme. ZUGA alates 2009. aastast lastele ja peredele mõeldud kaasaegse tantsu lavastused moodustavad temaatilis-visiooniliselt sidusa järgnevuse. Sealt koorub nende mitmetahuline, mh loovust, iseteadvust ja koosmängu väärtustav käsitlus laps olemisest. Kui seesugusest teatrist Eestis kõik lapsed osa saaksid – vat see oleks tore reegel.

1 ZUGA eelmised lavastused noorele publikule: "Zuga zuug zuh-zuh-zuh" esietendus 2009. aastal, "VÕLUVÄRK" esietendus 2011. aastal, "KÄIK" esietendus 2014. aastal, "meeleKolu" esietendus 2016. aastal.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: