On erakordselt kahju, et Euroopa filmid, mis ei ole n-ö esimeses tähtsusjärgus, jäävad Eesti kinolevi piiratuse tõttu pahatihti täiesti tähelepanuta. Üks selliseid näiteid on möödunud aasta viimastel päevadel kinodesse jõudnud Soome lavastaja Miia Tervo "Aurora", mis tänu tugevale sotsiaalsele närvile ja tipptasemel peaosatäitjatele võinuks palju enam vaatajaid koguda. Hetkel seda arvustust kirjutades jääb isegi tunne, et vähemalt Tallinna kinodes (võinoh, ainult Artises seda vist näidatigi) pole enam ühtki seanssi kavas. Ilmselt olid ka need seansid, mis toimusid, üsna tühjad. Tänitada on muidugi lihtne, aga ega minagi oska head lahendust sellele probleemile pakkuda.

Aga filmist. Paljuski läheb "Aurora" Euroopa moodsa sotsiaaldraama rada, liigitudes kuskile Triškina-Vanhatalo "Võta või jäta" ja Juris Kursietis "Olegi" põhjamaise realismi kanti. Samas on Miia Tervo oma lähenemises palju filmilikum ehk ta keerab kohati nupud mõnuga põhja ega lase end piirata süžee eelduslikust ja "normaalsest" käigust. Sedalaadi jantlik lähenemine karakterdraamale mõjub värskelt ja hoiab vaatajat küljes – vaadates hakkasin mõtlema, et sama tulemuseni võinuks jõuda ka Puustusmaa "Kohtunik", kui filmi stsenaarium oleks paremini koos püsinud.

Filmi käimalükkav jõud on Mimosa Willamo kehastatud nimitegelane, kes on oma nihilistliku elunautimise ja ükskõikse sildade põletamisega jõudnud maksimumini. Küünetehnikuna töötava tüdruku isa on põhjakäinud alkohoolik, kes visatakse oma kodust välja. See aga ei tähenda, et tütar teeks pidutsemisega lõpparve, pigem vastupidi. Sarnaselt Elton Johni eluloofilmiga "Rocketman", kus peodeliiriumit kasutati mõjuva filmivõttena, läheb ka "Auroras" pidu kohati nii pikale, et elu hakkab mõjuma unenäolisena. Päevadel ega öödel pole tähtsust, elu on katkematu fun, kus ainsaks pausiks on need hetked, kui pilt läheb korra taskusse.

Keset pidevat joomingut – suure osa ajast tähendab see küll lihtsalt lõputut longero kummutamist – otsustab Aurora aidata aga üht Iraani meest. Seegi lugu on üsna kurioosne, sest mees peab leidma endale Soomest naise, kellega abielluda ning tagade seeläbi elamisluba nii endale kui tütrele. Esialgne karikatuurne kaaslaseotsing, kus käiku lähevad muldvanad pensionärid, naiivitarid ning isegi mehed, jääb aga õige pea tahaplaanile, kui peategelaste vahel tekib armusuhe. Mõlemad tegelased on aga kanged nagu tuulest räsitud kadakad, seega pole nad valmis vastastikust kiindumist tunnistama ning niigi kurbnaljakas lugu saab veel paar lisavinti juurde.

Kui koorida "Auroralt" maha soomlaslikult idiootne huumor (näiteks rikutakse meelega filmi üks kõige nunnum moment ära peerunaljaga) ja proovida külma kõhuga suhtuda kunstiliselt terviklikku operaatori- ja kunstnikutöösse, jääb järgi küllalt sirgjooneline armulugu. Kaks võõrast kohtuvad, mängivad pisut aega nokk kinni-saba lahti armumänge ja saavad lõpuks kokku. They live happily ever after. See kõik on lihtsalt pistetud keset Soome talve ja enamik tegevusest toimub pimedates keldribaarides.

Õnneks on aga Miia Tervo karakterid niivõrd elulised ja mitmetahulised, et isegi minusugune küünik laseb end elutervel naivismil ja südamlikul armulool ära võluda. Filmikunst ju koosnebki suures osas vanade lugude ühe uutest tõlgendustest – hea võrdlusena meendub viimase PÖFF-i kavast "Tagaotsitav" ("Dreamland"), mis võttis läbi ja lõhki tuttava "Bonnie ja Clyde'i" loo, tõstis mõned detailid ümber ja tegi sellest ühe ilusa, köitva ja igati meelelahutusliku linaloo. Klassikalistele motiividele ja lugudele on raske midagi ette heita, eriti siis, kui säilitatakse mingilgi määral eneseiroonia.

"Aurora" on Soome film parimal võimalikul kujul. Tore on vaadata arulagedaid purjus põhjanaabreid, kes suudavad longerovines ikkagi kuidagi läbi elu kulgeda. Selle kooriku all peitub aga ootamatult südamlik lugu kahe inimese kohtumisest, mis vaatamata jaburatele olukordadele tundub tagasi mõeldes siiski läbinisti realistlik. Kas mitte elu polegi täiesti ebaratsionaalne ja kohati uskumatult koomiline? Sellega paneb Miia Tervo kümnesse.

Eraldi tahaks esile tõsta ka peategelase isa kehastavat Hannu-Pekka Björkmani, kelle kehastatud karikatuurne Soome parm pakub mitmeid naerupahvakuid. Tänu temale meenus ka kaks aastat tagasi PÖFF-il põhivõistlusprogrammis linastunud Juha Lehtola film "Inimese osa" ("Ihmisen osa"), kus Björkman peaosalist kehastas. Seegi oli tugeva sotsiaalse tunnetusega komöödia, mis suutis enesekriitiliselt heita pilgu soomlaste rõõmudele ja valudele. Eestlased võiksid nende näidete pealt õppida, kuidas enda üle nalja heita, säilitades seejuures väärikus ja suutes sinna taha peita laiem ühiskondlik kommentaar. Kõik ei pea kohe kalduma "Klassikokkutuleku" nokunaljadeks...