Tiina Lokk: kui 500 filmi ära vaadata, siis ühel hetkel muutub see ühtlaseks massiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tiina Lokk-Tramberg
Tiina Lokk-Tramberg Autor/allikas: PÖFF

Riikliku kultuuri aastapreemiaga pärjatu sel aastal teiste hulgas PÖFF-i juhatajat Tiina Lokk-Trambergi külastajarekordid püstitanud 23. Pimedate Ööde Filmifestivali korraldamise eest. ERR-ile antud intervjuus tuli juttu nii PÖFF-i tulevikust kui ka sellest, kui palju jõuab ta ise vabal ajal filme vaadata.

Palju õnne riikliku kultuuri aastapreemia puhul! Kui oluline selline tunnustus üldse on? Filmifestivali puhul on vist kõige olulisem tunnustus ikkagi see, kui inimesed on saalis.

Selles mõttes on sul õigus, et see, kas rahvas on saalis ning kas ta hääletab oma jalgadega, on see motivaator ja stiimul, mille nimel festivali üldse teha. See on loomulikult kõige olulisem, aga ma siiski tunnistan, et see on tore, kui meid on märgatud ka kusagil mujal.

Kui ma päris ausalt ütlen, siis see on PÖFF-ile läbi ajaloo üldse esimene sellisel tasemel tunnustus. Me oleme küll saanud erinevatelt saatkondadelt tunnustusi, nüüdki saime Jaapani välisministri auhinna ja kunagi saime auhinna Euroopa filmiauhindade korraldamise eest, aga Pimedate Ööde filmifestival, kes tähistab nüüd 24. sünnipäeva, saab esimest korda sellise preemia. Tegelikult ma ei võta seda mitte isikliku auhinnana, vaid kõike ikkagi koos.

Sellel aastal toimus meil festivalil ka selline läbimurre, kus me suutsime kasvatada publikunumbrit, mis on erakordselt hea näitaja, sest veidi üle 90 000 külastaja on Eesti kohta väga hea number. Seal on ka teisi näitajaid, kus me suutsime läbimurde teha, näiteks meil oli online-klikke rahvusvaheliselt 2,3 miljardit, ma ei väsi kordamast, et see on miljardit, ma isegi ei jaksa neid nulle kokku lugeda alati. Samuti osales meil rekordarv riike, üle 70.

Kui viis aastat tagasi oli PÖFF selline best-of, kus me tegime programmi, milles suutsime ära näidata käimasoleva aasta festivalide paremiku, siis nüüd on levisituatsioon väga kõvasti muutunud, sisuliselt Eestis on väga tugev arthouse filmide levi ning väga suur osa esimese poolaastal esilinastunud auhinnatud ja huvitavaid filme jõuavad kinodesse. Selles osas on PÖFF-i missioon juba niigi teisenenud.

Vaadates tagasi 2019. aasta Pimedate Ööde filmifestivalile, siis kui palju filme teie võistlusprogrammidest on teistel festivalide poolt üles korjatud? Mulle on üht-teist filmipressist silma jäänud, samuti märkasin, et põhivõistlusprogrammis linastunud "Kõige külmem mäng" jõuab õige pea Netflixi.

See on tohutu suur arv, sest me hakkasime ise sellel aastal ise päris ametlikult seda jälgima. Muidugi ma ei oska sulle matemaatiliselt öelda, aga ainuüksi Rotterdami festivalil oli meie programmist üle 20 filmi. Meie filmid rändavad praegu ikka väga ilusasti filmid ringi ja siiamaani on need väga head vastukaja saanud.

Üks kõige edukamaid on "Mustlaskuninganna", mis kogu aeg nopib auhindu, samuti "Kalel (15)". Praegusel hetkel väga vahva uudis oli see, et Sight and Sound tõi Glasgow kümne parima filmi hulgas välja meie põhivõistlusprogrammist linastunud Iiri filmi "Monster".

Seda loetelu võiks lõputult jätkata, kõige toredam on veel see, et just lugesin meediakokkuvõttest, kuidas India filmitegija Rima Das, kes on Berliini filmifestivali žüriis, on ära märkinud oma CV-s, et tema debüütfilm "Binokliga mees" esilinastus meie debüütide võistlusprogrammis. Tegelikult oli ka tema järgmise filmi projekt meie Work In Progressis, sealt läks ta Torontosse.

Tõesti on ka mingi 3-4 filmi, mis on ostetud Netflixi ja HBO poolt, mis ühelt poolt on rõõm tegijale, sest ta on saanud raha ja väga suure üleilmse vaatajaskonna, teisalt on ta jällegi kurb, sest siis katkeb nende filmide festivaliringlus.

Kui sa küsid, et kus need läbimurded on toimunud, siis need ongi väga mitme suuna peal. Üks näitaja on see, kuidas Eesti publik reageerib, sest selge on see, et kui nad meid ei tahaks ja ei käiks filme vaatamas, siis oleks midagi valesti. See on rõõm, et on võetud omaks ja käivad usinasti esilinastustel, meie väliskülalised on erakordselt rahul meie publiku ja küsimustega, nad ütlevad, et siin on väga professionaalsed ning filmi- ja ühiskonnateadlikud vaatajad.

Möödunud aastal te katsetasite ka uut piletihinna mudelit, kus alandasite alguses piletihinna 5 euro peale, mis tõi juurde ka suure hulga vaatajaid. Kuidas teile tundub, kas on veel mingi hulk publikust, kes on kinni püüdmata ning kelle arvelt oleks võimalik seda numbrit veel tõsta?

Ma arvan küll, sest meile on kogu aeg eeskujuks kaks korda vanem Göteburgi filmifestival. Muidugi, need tingimused on veidi erinevad ning Göteburgil on väga soodne asukoht, kuhu tuleb kohale 2/3 Skandinaavia filmitööstusest ja palju üliõpilasi lähilinnadest, aga nad koguvad umbes 120 000 kuni 130 000 külastust. Ma ei usu, et me nii kaugele jõuaksime, aga näiteks saada 100 000 või 110 000 kätte oleks ka Eestis väga realistlik.

Realistlik ka selles mõttes, et alles viimased 3-4 aastat saame ennast promoda kasvõi mingilgi moel lähiriikides ehk Soomes, Rootsis, Lätis ja Leedus. Tegelikult parim promo ongi see, kui nende filmid on meie võistlusprogrammides, siis tulevad sealt riikidest ajakirjanikud seda kajastama. Tulevik on ka sellest, et nii nagu jalgpallivõistlustega käivad kaasas fännid, siis samamoodi on ka filmifestivalidel oma fännid, Helsingist või Riiast on ju väga lihtne siia tulla.

Teiseks on mul tohutult hea meel, et esimest korda saime eelmisel aastal teha meie vaatajauuringut tänu sellele, et meie meeskord täienes professionaali Jaan Lepiku võrra. Nüüd suudame ja saame palju paremini uurida oma publikut, me ei ole saanud seda raha puudusel varem teha, aga nüüd me oleme mõnes mõttes Tatika ja Vesipruuli järgi selle lahenduse ise leiutanud.

PÖFF on pidevalt arenev festival, igal aastal on seal jälle midagi täiesti uut. Kas tundub, et praegu on veel mingid küljed, mis vajaksid arendamist ning mida plaanite juba 2020. aasta festivalil juurde tuua?

Juurde me ei too tegelikult enam midagi, on selline show business'i esmane reegel, et kui sa midagi muud enam teha ei saa, siis värvi vähemalt üks sein teist värvi. Tegelikult panime me väga paljud asjad idanema, kui me saime A-kategooria festivaliks, ning kõige suuremad uudised edaspidi tulevad ilmselt Industry osast. See osa festivalist jääb vaataja eest varjatuks, aga sellel on väga suur panus rahvusvahelise ja Eesti enda filmitööstuse arengus, sest me toome siia üle maailma tegijad ja kontaktid, ta on muutunud väga-väga rahvusvaheliseks.

Me arendame seal välja üht hästi olulist asja, see on tegelikult filmiprofessionaalide järelõpe, me nimetame teda ka isutekitajaks. Meil on olemas selline asi nagu Creative Gate, millest ajapikku võib välja kasvada PÖFF Academy, mis tegelikult on käivitatud sellest hetkest, kui me saime teada, et meile tuleb paviljon. Nüüd võib isegi juhtuda, et tuleb kaks tükki, üks Tallinna, üks Tartusse.

Põhjus on see, et meil ei jagu enam ei tehnilisi töötajaid ning on ka teatud rida loomingulisi töötajaid, millest on puudu. Kui filmigrupp tuleb Eestisse, siis tõeline kasu nii rahalises kui inimressursi mõttes on see, kui nad saavad võtta ka meie enda inimesi tööle. See annab ka meie enda professionaalidele uusi teadmisi ja kogemusi, aga selleks, et võtta tööle, peab olema neid, keda võtta. Nii ongi käivitatud EAS-i abiga süsteem, kuhu me oleme leidnud ka välispartnereid, et kaasata inimesi filmiga seotud erialadelt nagu muusikud, kunstnikud, moekunstnikud, näitlejad ja kirjanikud, ning tuua neid filmitööstuse juurde.

Loomulikult meil pole seda jõudu ja jaksu, et anda neile mitmeaastast professionaalset väljaõpet, aga ma võin etteruttavalt öelda, et läbi Tartu filmifondi hakkame läbirääkimisi pidama ka Pallase kunstikooliga ja Tartu Kutsehariduskeskusega, et vaadata, kuhu seda arendada. Kui sa küsid, kust tulevad uudised, siis eelkõige sealt kandist. See, et me programmi lihvime ja programmi struktuuri vaikselt nudime, need on kosmeetilised muudatused. Lihtsalt programm on väga suur laev, mida ei saa kiirelt pöörata, vaid katse-eksituse meetodil proovime, mis läheb meie vaatajale peale. Seda me üritame kaasajastada ja viia vastavusse A-klassi formaadiga.

Lisaks muidugi Justfilm ja PÖFF Shorts on need kohad, kus toimub praegu väga kiire areng. PÖFF Shorts näiteks on üks neist lühifilmifestivalidest, mis omab õigust soovitada filme nii Euroopa filmiakadeemiale kui ka Ameerikas Oscaritele.

Kas praegu on PÖFF-i seisukohalt rahulik aeg või juba käivad ettevalmistused uueks festivaliks?

Oh, me rabeleme nii, et higipullid otsa eest. Kõigepealt on vaja seda suurt masinat kokku võtta, kõigi nende aruannete tegelemine ning kõigi andmete läbitöötamine võtab aega. Toimuvad arenguvestlused nii inimeste kui ka osakondade kaupa, see tuleb kõik võtta kokku ja uued teetähised seada. Pluss praegu ootan ma esitlusi, sest hakkavad läbirääkimised nii vanade parteritega kui ka uute sponsorite ja partnerite otsimine.

Siin ei ole enam aastaringselt ööl ja päeval vahet, suure vaevaga saame oma puhkuse teha siis, kui on jõulud.

Kuidas filmide seisukohalt on? Berliini filmifestival on algamas, kas nüüd hakkate käima ka mööda festivale?

Selleks on meil oma välisskaudid, kes käivad festivalidel, sest nii on odavam, Eestist lendamine on väga kallis. Nendel välisskautidel on oma ülesanded, nad jälgivad oma regioone ning on oma regioonipõhiselt väga head filmispetsialistid. Aga tõesti, alates Berliini filmifestivalist hakkame juba käima, keegi ei anna selle koha pealt ka puhkust.

Kuigi PÖFF-i ajal saate ilmselt filmivaatamise limiidi täiesti täis, siis ehk on nüüd viimasest ajast ikkagi mõni filmielamus, mis kohe meelde tuleb?

Oi, ma ei ole jõudnud aasta alguses hetkel vaadata ja kui nii hoobilt küsida, siis eriti ei plahvata. Ma ilmselt ütleksin 15 minuti pärast, sest midagi sellist kohe pole, mis meelde tuleks. Ma olen vaadanud neid Oscari-filme ja põhimõtteliselt nad ei ole mind nii enneolematult rabanud. Ei väsi kordamast, et kuigi neid pole mõtet eriti kritiseerida, siis pole neid mõtet ka üle tähtsustada, sest Oscar on ühe kindla turu ja riigi põhine, mis lähtub ennekõike enda inimeste maitsest.

Kõige säravamad elamused on jäänud 2019. aasta PÖFF-i, aga seda ma üritan iga hinna eest oma ajust välja puhastada, sest mul on tulnud juba esimesed kolm filmi, mida pean hakkama vaatama. See on nii teisenenud, et kui praegusel hetkel ma vaatan kriitikuid, kes saavad nautida filme, siis kogu meie meeskonnal on see ühelt poolt väga huvitav, et võime rääkida, mis ühes või teises riigis toimub, aga teisalt on ikka nii, et kui need 500 filmi on ära vaadatud, siis ühel hetkel muutub see ühtlaseks massiks.

Mul pole aega teha ka märkmeid, et ma nüüd teeks igast aastast kokkuvõtte. Ma olen sellest viimased 10 aastat unistanud, aga mul ei õnnestu seda teha, sest tempo on nii meeletult kiire. Kui ma teeksin ainult programmi, siis ilmselt see elu oleks natukene teistsugune, aga ma ei tea, kas ma isegi oskaksin enam nii rahulikult elada.

Kas võib isegi öelda, et tänu nii suurele hulgale filmidele, mille peate ära vaata, ei olegi võimalust rahulikult filmi nautida ja n-ö ühe filmiga aeg maha võtta?

Niimoodi on vist küll, sest kui see suur periood on läbi, siis oleks nagu mingi trauma läbi käinud, ma lihtsalt ei taha isegi kuulda sõna "film". Kui keegi ütleb mulle oktoobri algul, et vaata mingit filmi, siis ma ei suuda seda teha.

Ma arvan, et iga inimene teab, et kui ta on mingis valdkonnas pidanud suure massi läbi töötanud, siis ta tahab ennast lõdvestada ja sellest maksimaalselt eemalduda. Loomulikult ma tahan olla kursis nende suurte filmidega, mis välja tulevad, ja loomulikult ma tahan näha, mis Oscaritele kandideerib, aga see on mingi täiesti teine seisund.

Kõige selle valguses mõtledki õudusega, et igal aastal tuleb see kuupäev lähemale, kus hakkad seda massi läbi vaatama. Ühelt poolt on see äärmiselt huvitav, aga teisalt ka väga raske, sest tegelikult sa loobud oma tavapärasest suhtlemisest sõpradega ja oled hullult õnnelik, kui saad laste ja lastelastega suhelda.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: