Arvustus. "Erilised" heidab pilgu autisti igapäevaellu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

“Erilised” (
“Erilised” ("Hors normes") Autor/allikas: Heafilm

Uus film kinolevis
"Erilised" ("Hors normes")
Režissöörid: Eric Toledano, Olivier Nakache
Osades: Vincent Cassel, Reda Kateb, Hélène Vincent jt.
9/10

"1+1" režissööri Eric Toledano äsja kinolinale jõudnud film "Erilised" on lugu, mis sööbib inimlikkuse kõige sügavamatesse kihtidesse ning olgugi, et filmis kohtame Pariisis tegutsevat ühingut nimega "Õigluse hääl", siis reaalsest õiglusest on lugu kahjuks väga kaugel. Mis saab üldse õiglast olla olukorras, kus maailma sünnib laps, ükskõik kuitahes raske või kerge autistliku kalduvusega, kellega mõnel raskemal juhul keegi midagi ette ei oska võtta? Õiglusest pole õrna lõhnagi – kõik laiutavad teadmatusest või hoopis oskamatusest käsi. "Mis edasi?" küsivad lapsevanemad ja saavad vastuseks selle sama kätelaiutamise. 

Filmi vaadates tekib tahtmatult lõksu jäämise tunne. Lahendus on puudu ja tulevik ei paista ka just rõõmsa muigega kutsuvat. Küsimus "Mis siis saab?" saadab filmi esimestest sekunditest kuni lõputiitriteni. Vastust ei kõla kusagilt, ja seda väga lihtsal põhjusel - vastust polegi. 

Selleks, et olla nähtamatu, ole kõige silmapaistvam

Vahepealkirjas mainitu on tõde, mis kehtib nii muusikute või kerjuste kohta Pariisi metroos, kus nii mõnigi filmistseen on üles võetud, kui ka nende õnnetute laste kohta, kellega "Eriliste" filmis tutvume. Just nagu ütles noor autismidiagnoosiga kõrvalosatäitja Josephi ema: "Meie ühiskond on jaotatud kaheks. Ühed on need, kes pööravad probleemi nähes pilgu kõrvale, ja teised, keda on harukordselt vähe, on need, kes püüavad leida lahendusi." Alati on lihtsam teha nägu, et me ei tea ja me ei näe.

"Erilised" ("Hors normes") Autor/allikas: Heafilm

Peategelane Bruno, keda kehastab vaimustav Vincent Cassel, on valinud aga teise tee. Mees on võtnud enda kanda üle 40 autistliku lapse eest hoolitsemise. Riik ei oska nende lastega midagi teha. Kodus ei saa nad elada, sest on muutunud oma perele ja iseendale ohtlikuks ja ega haiglates ka pikemalt viibida saa. Jällegi küsimus "mis siis saab?" tõstab pead ning peab vastuseta jäädes taas oma korda ootama. Bruno on võtnud pehmelt öeldes rüütli positsiooni ning tõtanud asjaosalistele appi. Avanud oma südame ja kodu, et aidata neid, kes seda kõige enam vajavad. Sellega on ta riigi silmis tüütu mure piltlikult öeldes "vaiba alla" pühkinud – pikemas perspektiivis see aga lahendus pole. 

Erinevad, aga samas täpselt samasugused

Kui lihtne on näha autistlikke inimesi vaid nende probleemi tasandil – viga, mida tahtmatult teeme. Film toob vaatajateni täiesti ilmselge, kuid samas niivõrd allasurutud fakti, et me oleme tegelikult kõik ühesugused. Lisaks autistlikele lastele kohtub filmis ka noortega, kes mingil põhjusel on oma elus kaotanud suuna ning otsivad abi, mis neid heale minekule suunaks. Nii ongi peategelane Bruno, kes vajaduse sunnil on loonud autistlike lapsi aitava ühingu "Õigluse hääl", ühendanud jõu oma sõbra Malikiga (Reda Kateb), kes on probleemsete noorte abistamiseks loonud neid toetava programmi. Mis on nendes ühingutes olevatel inimestel ühist? Nad kõik on üksi ja otsivad jutukaaslast, sõpra, eeskuju või lihtsalt kedagi, kes neid kuulaks. Tihti on nii, et kõige suuremana paistvad probleemid taanduvad tegelikkuses kõige algsemate ja seejuures lihtsamate tõdedeni. 

Nii toimubki loogiline samm, kus tegevuseta jäänud noortest saavad autistlike laste hooldajad. Sest olgem ausad – autistid ei vaja diplomiga meditsiinitöötajaid, vaid kaaslasi, kes oleks nende jaoks olemas ja keda nad saaksid usaldada. Mõlemad leiavad tänu üksteisele koha, mida ühiskond neile pakkuda pole suutnud. 

Kui seadustest kaob inimlikkus

Pärast Prantsuse revolutsiooni kehtestatud Inimõiguste Deklaratsioon kirjeldab selgelt, et seadus peab olema rahva tahte väljendus. Filmist jääb kõlama tõdemus, et paljudest seadustest on igasugune inimlikkus kadunud. Riik on oma reeglite ja ettekirjutustega läinud nii kaugele, et on unustanud, mis eesmärki tegelikult seadused kannavad – kaitsta, aidata, toetada ja suunata elanikkonda. Mis saab aga siis, kui riigi nõudmised on keskendunud pigem korrektsele dokumenditäitmisele, mitte inimeste ja sealhulgas eriti erivajadustega inimeste kaitsmisele ja abistamisele?

"Erilised" ("Hors normes") Autor/allikas: Heafilm

Tulemus ongi käes. Inimesed hakkavad ise täitma tühimikke, mis ei tohiks täitmata olla. Ja siis, kui riik ühingu "Õigluse hääle" tegemistele järele jõudis, selgus täpselt sama tõsiasi. Dokumendid dokumentideks, eeskirjad eeskirjadeks – mis on siinkohal päriselt oluline? Olukorras, kus riigiametnikud ähvardavad ühingu sulgemist, toob eestvedaja Bruno nad maa peale tagasi, selgitades nõiaringi, milles nad viibivad. Nimelt osutab ta paratamatusele, et need lapsed, kes tema ühingus on, saabusid sinna just läbi erinevate riiklike institutsioonide. Viimase võimalusena on lapsed ühingusse saadetud haiglatest, koolidest või läbi sotsiaaltöötajate. Irooniline, et "Õigluse hääl" teeb tegelikult ära riigi tegemata tööd. 

Pilk autisti igapäevaellu 

Kogu filmi tegevus toimub Pariisis ning palju kaadreid on üles võetud linna rahututel tänavatel, just nagu peegeldades autistide meeleseisundit. Ka kaameratöö ja filmimise stiil tahaks justkui midagi vaatajale öelda. Film on üles võetud kitsastes ruumides, kaadrid on kiired, segased, peadpööritavad – ehk kujutab see autistliku inimese igapäevaseid tundeid? 

Kohtame filmis paljude erinevate karakteritega, kes kõik täidavad oma kindlat eesmärki. Rõhk sõnale "kohtame", sest lähemast tutvumisest jääb mõni samm siiski puudu. Tegelastes oli pealtnäha nii palju materjali ja kihte, mis jäid vaatajale avamata. Oleks soovinud rohkem tundma õppida peategelast Brunot, kelle avamiseks on filmi sisse pandud küll mõni eraeluline kaader, kuid mis tegelikult teda vaatajaga kuidagi ei lähenda. Samamoodi on lugu ka väga raskes seisus autistliku lapse Valentine'iga (Marco Locatelli), kes on pidevalt tähelepanu keskel, kuid kelle mineviku ja probleemidega meid lähemalt tuttavaks ei tehta. Nii jäidki tegelased filmis küllaltki pinnapealseks, kuid kokkuvõttes see filmi ideed ja teostust suurel määral ei nõrgestanud.  

Sarnaselt tegelaste pinnapealse tutvustamisega toimub ka konfliktide arenemine küllaltki ettevaatlikult ja mõnel juhul lõpliku tulemusteta. Kõik probleemid on justkui olemas, nendest ollakse teadlikud ja nad on kuskil taustal, nagu ähvardusena kohe-kohe lõhkeda ja kaos tekitada. Seda lõhkemise hetke aga ei tule. Millal see juhtub? Seda ei tea. Võib-olla peegeldab see elu koos autistliku lapsega, kus iga minut võib tekkida järjekordne segadus, mis lahendamist vajab. Lapsevanemad või hooldajad peavad olema pidevalt valvel, et potentsiaalset kaost ennetada. 

Mida võtta filmist endaga kaasa? Film annab vaatajale, kes autistlike inimestega varem kokku puutunud pole, hea võimaluse nendega tuttavamaks saada ning neid natukene paremini mõista. Lisaks sellele pakub "Erilised" ka usku ja lootust, et mõnikord piisab vaid ühest inimesest, et midagi suurt ja olulist korda saata. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: