Loe katkendit Piret Raua raamatust "Kaotatud sõrmed" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piret Raud
Piret Raud Autor/allikas: Elina Poll-Riives

Ilmus Piret Raua lühijuttude kogumik "Kaotatud sõrmed". Avaldame ühe raamatus ilmunud juttudest.

Piret Raud

"Kaotatud sõrmed"

Kujundanud Dan Mikkin

Tänapäev, 2020

Esimese sõrme kadumist märkasin ma liftis, kui tirisin endale kindaid kätte. Tundsin, kuidas kinda neli sõrme täitusid ettenähtud näppudega, samas kui parema käe väike sõrm jäi tühjaks. Hetkeks käis mul peast läbi mõte, et olen väikse sõrme torganud naabersõrmega koos valesse auku või jätnud ta üldse kuhugi peopessa kõverasse, ja ma tõmbasin kinda käest, et kontrollida oma oletuse õigsust. Nüüd ent selgus, et sõrme lihtsalt ei olnud enam. Endise viie näpu asemel oli mul neid neli. Mul ei olnud puuduva sõrme üle aega pikemalt imestada, sest kiirustasin Marki lasteaiast ära tooma ning teadsin juba, et jään jälle hiljaks. Lasteaiaõpetaja etteheitvat pilku ja irooniliselt tukslevat suunurka – jälle on teie laps viimane! – oli kordades õudsem taluda kui sõrme kadumist. Keeruline oli olla meele järele korraga nii ülemusele, kes ootas täpset tööajast kinnipidamist, kui ka lasteaiatöötajatele, kes lootsid oma päeva võimalikult vara lõpetada.

Sõrme peale sain mahti mõelda alles õhtul vannitoas, kui nõud olid pestud, Mark magama pandud ja Hendriku särgid triigitud. Uurisin oma kätt ja märkasin, et kadunud oli teinegi sõrm – see, mis asetseb väikese sõrme kõrval. Nimeta-Mats, nagu kutsus seda omal ajal taat. Muidu nägi käsi välja nagu enne: küüned olid kenasti maniküüritud, nahk ehk õige pisut karedam, kui mulle oleks meeldinud. Mingit valu ma ei tundnud, paistetust või haava polnud samuti kuskil näha. Ma guugeldasin telefonis, et leida seletust minuga toimuvale, aga ühtegi mõistlikku vastust ei leidnud. Ega ma muud ei osanudki ette võtta, kui et kreemitasin hoolega kõiki järelejäänud sõrmi ja läksin magama. Tundsin end läbiväsinuna ning hommikul oli vaja vara tõusta.

Järgmine päev algas taas suure kiirustamise ja mõningase ebaõnnega: omlett läks kõrbema, Margi puhtad lasteaiapüksid olid kadunud ja tagatipuks jukerdas auto, nii et linna tuli sõita bussiga. Tööle jõudsin siiski vaid mõneminutise hilinemisega, nii et lõpuks kõik sujus. Mis näppudesse puutub, siis üldiselt ei ole ma sedasorti inimene, kes iga väiksema asja pärast kohe arsti juurde tormaks, ja nõnda otsustasin ma selgi korral veidi oodata: kui nädala või paari pärast olukord paremaks ei ole läinud, vaat siis näitan kätt perearstile.

Kuu möödus kui silmapilgutus ja selle aja jooksul oli kahele kadunud näpule lisandunud vaid üks – vasaku käe Väike Ats. Ma ise poleks arsti juurde minema hakanud, aga Hendrik käis peale. Ütles, et see ei ole ikka normaalne ja miks me muidu ravikindlustuse eest maksame. Lubas koguni Margi ise lasteaeda viia või ära tuua, mina mingu ainult ja lasku arstil endale mingi antibiootikum välja kirjutada. Küsigu ma järele ka, et ega see tõbi äkki nakkav pole.

Nii ma läksingi kokkulepitud ajal. Arst uuris nõutult mu käsi, kirjutas välja saatekirja röntgenisse ning andis kohe ka uue aja kohtumiseks. Järgmisel korral selgus, et kõik on justkui korras, röntgen ei näidanud midagi.

"Vaadake ise," ütles doktor ja keeras arvutiekraani minu poole, et röntgenpilt mulle paremini ära paistaks. "Siin peaksid olema teie sõrmed, aga näha neid ei ole."

Vaatasin. Tal oli õigus.

"Mida mul siis teha tuleks?" küsisin murelikult.

"Kui ikka väga valus on," arvas arst, "siis võtke ibuprofeeni. Nelisada milligrammi, aga mitte sagedamini kui iga nelja tunni tagant. Ja lisaks määraksin ma mõned harjutused. Võimlemine teeb igal juhul head."

Ta näitas ette, kuidas sõrmi rusikasse pigistada ja siis jälle lahti lasta ja erinevate näppudega ükshaaval pöialt puudutada, ning printis välja joonistega lehed, et mul kõik kenasti selge oleks ja meeles püsiks.

"Aga muidu tuleb lihtsalt õnne tänada, et te ei ole klaverimängija," lisas ta kõige lõpuks sõbralikult naeratades.

Hoolimata vedamisest, et ma ei olnud klaverimängija, hakkas mu elu tasapisi allamäge veerema. Tegin usinalt harjutusi, ent tulutult. Järgneva paari kuu jooksul kadusid mul veel kolm sõrme. Tööl sain ma nelja näpuga endiselt kenasti hakkama, sest ega ma arvutil tippides rohkem sõrmi ei kasutanudki, aga kodustes majapidamistöödes muutusin tunduvalt kohmakamaks kui varem. Ilma parema käe pöidlata on isegi nööpi särgile ette õmmelda keeruline, rääkimata suuremat osavust nõudvatest toimetustest. Hendrik, kes oli alguses mu näpuprobleemi mõistvalt suhtunud, muutus järjest pahuramaks ning aegamööda sai tülitsemisest meie päevade lahutamatu osa. Hendrik ütles mulle, et ma teen seda kõike meelega, et rohkem töid tema kaela peale jätta. Teinekord jälle heitis mulle ette haiglaslikku hajameelsust.

"Ole ometi tähelepanelikum! Ära jäta oma näppe laokile! Ma olen kindel, et kui sa vähegi pingutaksid, ei kaotaks sa neid!"

Iga järgneva sõrme lahkumine oli kui kinnitus mu ebatäiusele. Mu enesehinnang murenes, sulgusin üha enam endasse.

Arusaadav, et nendest muutustest ei jäänud mõjutamata ka meie voodielu, kusjuures sõrmede puudumisest enam näis Hendrikut häirivat mu kinnine olek. Ta oli mulle varemgi vihjanud, et olen külm, ent samas kiitnud mu ilu, mu kumerusi ja veatut valevat nahka, harukordset paindlikkust ning igakülgset vastutulelikkust. Ma olin alati osanud olla ta meele järele, õhust aimanud, kuidas ja millal, võtta ta ihade järgi vajalik kuju, teeselda kui tarvis. Kuid enam sellest ei piisanud. Hendrik ootas tulisust. Ootas kuumust ja sädemeid, mida minus ei olnud. Ma proovisin küll, aga tulutult. Tajusin isegi oma jahedust ja Hendriku kallistused olid mu jaoks talumatult palavad. See oli lämbe niiske org, kuhu Hendrik mind tõmmata tahtis, kinnikasvanud soo, kus troopilised sääsed levitavad surmaga lõppevat palavikku ja kus käestlastud leek sigitab hingematvat suitsu. Kuid ma püüdsin, tõepoolest püüdsin ja iga püüdmisega kahanesin ma väiksemaks ja tähtsusetumaks ning seksijärgsed ööd veetsin unetult ja higistades, nii et hommikul ärgates oli mu voodipool märg.

Kui kadus sõrm, milles olin kandnud laulatussõrmust, sai meie abielu läbi. Ma ei meeldinud enam Hendrikule.

Kõigest hoolimata muutus mu elu pärast lahutust mingis mõttes lihtsamaks. Toimetamist ja vaevanägemist oli küll rohkem ja see nõudis pingutust, sest mu sõrmede arv oli vahepeal kahanenud kahele, ent ei olnud enam Hendriku etteheiteid, mis varem meeleolu muserdama olid kippunud. Öised higistamised lõppesid, unetus kadus. Mark oli mul tubli ja sirgus jõudsalt: läks peagi esimesse klassi ning tegi üldse igas mõttes rõõmu. Näpuharjutused olin küll natuke unarusse jätnud, aga nii kui need meelde tulid, siis ikka leidsin aega, et asetada vasema käe pöialt ja parema nimetissõrme vastamisi ja seejärel parema käe nimetissõrme ja vasaku käe pöialt. Võimlemine on igal juhul hea.

Töö juures, tõsi küll, asjad nii hästi ei laabunud. Ma ei teinud tööd varasemast kehvemini, ent ometi avastasin ühel hommikul kontorisse saabudes oma laua tagant istumast uue inimese. Kellegi, kel olid olemas kõik sõrmed ja küllap ka igat sorti oivalised iseloomuomadused, mis tegid temast minust parema töötaja. Palju parema.

Töö kaotamisest enamgi veel kurvastas mind, et mu äraminek ei paistnud häirivat ühtegi kolleegi. Enda meelest olin ma töökaaslastega imekspandavalt hästi läbi saanud: olin pidevalt jälginud, et ma kedagi hoolimatu sõnaga ei riivaks ega tähelepandamatusega solvaks, meeles pidanud kõigi nende laste ja abikaasade sünnipäevi, olnud sõbralik, leplik ja toetav. Ma olin arvanud, et meeldin neile – olin olnud selles täiesti kindel –, kuid ilmselgelt see polnudki nii. Nad ei pööranud mu lahkumisele mitte mingisugust tähelepanu. Mitte mingisugust!

Õnneks sain esialgsest solvumisest õige ruttu üle. Pisut lohutas mind väljavõtmata puhkusepäevade eest makstud kopsakas hüvitis, pealegi teadsin ma, et olen loomult kohaneja ning saan igal juhul hakkama. Õigupoolest vajasingi toimetulekuks üsna vähe: Mark veetis aina suurema osa ajast Hendriku uue pere juures, nii et tema pärast polnud muret. Samas hirmutas mind võimalus töötuna alla käia ja seepärast üritasin oma päevadesse luua kindla reeglipära ja sellest rangelt kinni pidada: ärkasin igal hommikul samal ajal ja sõin, pärast seda tegin linna peal jalutuskäigu ning käisin poes, et täiendada tagasihoidlikke toiduvarusid. Ma ei ostnud kunagi liiga palju, pigem piirdusin paari õuna või saiaga, et oleks põhjust ka järgmisel päeval sealtsamast läbi astuda. Pealegi oli natukest kraami lihtsam riiulilt kätte saada. Samuti oli mu jaoks oluline, et toit oleks hõlpsalt avatava pakendiga või veel parem – pakendamata. Koju jõudes pühkisin tolmu, pesin pesu, sorteerisin vanu asju. See kõik võttis tohutult aega, ent oli mu jaoks oluline. Korras elamine aitas enesetunnet stabiilsena hoida. Ka tervise eest hoolitsemist ei jätnud ma unarusse. Painutasin oma allesjäänud nimetissõrme kõverasse, täpselt nagu arst oli soovitanud. Kõverdus ja sirutus, kõverdus ja sirutus. Olin olukorra peremees. Kõverdus. Või noh – perenaine. Sirutus. Igal juhul oli kõik hästi. Väga hästi.

Ingel, mu kunagine pinginaaber, nii ei arvanud. Kui me tänaval juhuslikult kokku sattusime, ei tundnud ta mind esiotsa ära.

"Kui kahvatu sa oled!" hüüdis ta jahmunult. "Ja väike! Liiga väike!"

Nõustusin, et olin viimaste kuude jooksul mõned kilod alla võtnud. Rääkisin talle lahutusest ja töökaotusest. Ei kurtnud. Lihtsalt rääkisin – asjalikult.

Ingel kuulas mind sama asjalikult ja leidis siis, et ma peaksin rohkem enda peale mõtlema ja elust rõõmu tundma, ning kutsus mind oma suvilasse jaanitulele.

"See teeks sulle head. Seltskond ei ole suur, mingit labrakat plaanis pole. Teeme lõket ja sauna, grillime ja joome õlut. Küll sa näed – kõik saab olema imeline!"

Ma ei armasta eriti jaanipidusid, aga nõustusin küllakutsega, et mitte Inglit äraütlemisega pahandada. Kuidagi oli kujunenud, et kuulasin alati Ingli sõna – see oli olnud nõnda juba kooliajal. Ja ega mul ju niikuinii muid plaane polnud – ka Mark oli juba ammu teada andnud, et on pühade ajal Hendrikuga.

Nii saigi, et võidupüha hommikul võttis Ingel mind oma auto peale ja me sõitsime linnast välja järve äärde, kus oli Ingli suvemaja. See oli ilus päev, kuigi kuumavõitu, nii et ma olin rõõmus, kui lõpuks saabus õhtu ja palavus järele andis. Ma ei talu eriti kuuma ja seepärast jätsin ka sauna minemata, ehkki pelgasin perenaist solvata – Ingel on tohutu saunasõber. Aga õnneks ta ei pahandanudki. Naeris ainult, et ma polevat õige Eesti naine, ning kadus ise tundideks leiliruumi lavale.

Vahepeal olid mehed lõkke süüdanud ja rahvas hakkas üle tule kargama. Natuke ebamugav oli olla seal võõraste keskel – peale Ingli ma kedagi teist seltskonnas ei tundnud – ning mind kohutas võimalus, et mind sunnitakse samuti leekidest üle hüppama. Tõmbusin igaks juhuks tulepaigast kaugemale, sirelipõõsa kõrvale.

Seda märkas Ingli väike tütar, nii umbes viie- või kuueaastane nukuliku välimusega lapsuke. Ta tuli minu juurde ja küsis ilma sissejuhatuseta:

"Miks sul sellised käed on? Ilma näppudeta. Nagu lumememmel!"

Olin tüdruku otsekohesusest jahmunud ja tõtt-öelda ka puudutatud ega osanud midagi kosta.

"Sa oled täpselt nagu lumememm!" naeris ta siis lahtise suuga, nii et tühjad kohad hambareas paista olid.

"Ma vaatan, et sul on äsja hambad ära tulnud," ütlesin talle. "Mul on sõrmedega umbes sama lugu. Need tulid lihtsalt ära."

Tüdruku keel lipsas järsku hammaste vahelt välja justkui ussil. Kohe oli see suus jälle tagasi.

"Kas sul haldjas ka käis?" küsis ta huviliselt. "Mul käis hambahaldjas ja pani padja alla raha."

"Ei käinud," pidin tunnistama.

"Siis sa võib-olla pole küllalt hea," arvas Ingli tütar ja õõtsutas end rahulolevalt. "Headele antakse raha."

Surusin maha soovi end kaitsta ja öelda, et tegelikult olen ma ka ikkagi hea. Olin vait ja peitsin käed häbenedes selja taha. Lõkke juurest kostis õnnelikku kiljumist ja plaksutamist – kellegi hüpe oli hästi õnnestunud. Tüdruk vaatas mind ainiti ja krousis siis oma suu vana naise kombel kokku.

"Sa ei meeldi mulle!" ütles ta ootamatu raevuga ja jooksis tagasi lõkke äärde teiste juurde.

Tundsin end, nagu oleks mind löödud. Mitte kunagi varem ei olnud keegi oma mittemeeldimist minu suhtes nõnda selgelt väljendanud. Nii julmalt. Tajusin korraga tervet Ingli peret ja sõpruskonda vaenulikuna. Küllap ei meeldinud ma mitte kellelegi neist; nad olid ainult piisavalt viisakad või siis lihtsalt veel liiga kained, et mulle seda ütlema tulla. Ma kartsin neid, nad ajasid mulle hirmu peale. Nad olid minust paremad kõigi oma ilusate sõrmedega. Nad teadsid, et on paremad – palju paremad –, ning olid uhked selle üle. Uhked ja upsakad. Ja hoolimatud. Varem nii idüllilisena mõjunud suvekodu paistis ühtäkki võlts ja nõme. Märkasin kõikjal ülbet ükskõiksust: plasttoolidele kleebitud hinnasilte, mida keegi polnud viitsinud maha kiskuda, kõrbenud laiku murul, kuhu ilmselt oli kallatud keevat vett, aialippidele visatud väljaväänamata ujumisriideid, mis tilkusid otsekui vaevatud looma udarad. Isegi päeval punutud kaunid karikakrapärjad olid nüüd, mil esimene värskus oli õitest kadunud, peast heidetud ja vedelesid sirelipõõsa kõrval maas. See kõik kohutas mind. Ajas paanikasse lausa. Tahtsin siit eemale. Metsa, järve äärde – ükskõik kuhu, peaasi, et mujale.

Läksin lõkkeplatsilt ära sauna taha ja sealt edasi üle värskelt niidetud heinamaa. Päike oli juba madalas ja minu ees kõndiv vari pikaks veninud. Maapind mu jalge all tundus teistsugune – see oli nagu kindel liitlane, kes ei vea alt. Heina lõhn ja sahin, kui ma vaaludest läbi kahlasin, mõjusid rahustavalt. Heinamaale järgnes teine heinamaa, seejärel kolmas. Ingli suvemaja oli jäänud kaugele, aga ma ei kartnud eksida. Astusin aina edasi. Edasi sinnapoole, kuhu näitas mu vari. Mul oli tugev hoog sees ja selles hoos oleksin võinud kõndida lõputult, kui mitte põlluserva ehitatud tarandik mind peatuma poleks sundinud.

Karjatara taga seisis vasikas, ruuge karva ja valge lauguga. Ta pistis pea uudishimulikult aiaroigaste vahelt läbi ning jäi mind ainiti vaatama. Millised silmad tal olid – põhjatud ja tumedad laukajärved, pikad ripsmed heitmas peenikesi varje! Usaldavad silmad. Mõistvad. Imetlesin vasikat ja kahetsesin, et mul leivatükki kaasas polnud. Ingli suvilas oli leiba lademetes, aga suvila oli liiga kaugel, et hakata tagasi minema. Pealegi ma tegelikult ju ei tahtnud sinna tagasi.

Vasikas nuusutas mind. Liigutas ninasõõrmeid ja puhises kergelt. Tulin mõttele anda talle oma näppu lutsida. Olin kuulnud, et vasikatele meeldib niisugune asi ja ma soovisin kangesti armsale loomale meele järgi olla. Ingli tütre sõnad kumisesid mul endiselt kõrvus ja ma vajasin tõendust, et olen tegelikult meeldimist väärt. Tõstsin käe, et seda vasikale pakkuda, ent märkasin sealsamas, et näppu – minu viimast – ei olnud enam. Mul polnud ainsatki sõrme.

Tundsin äkitselt, et hoog oli otsa saanud, kiirest kõnnist ammutatud elevus kummuli käinud. Kahjutunne ja kahetsus pigistasid mu südant justkui kümme kaotatud sõrme ning lahti enam ei lasknud. Oh miks küll ei olnud eit ja taat mu valmistamiseks valinud mõnd muud materjali kui see, millest olin voolitud mina! Miks ei võinud nad mind kokku panna raudsetest naeltest ja nugadest, lõikavatest teradest ja torkivatest nõeltest! Oleksin pääsenud võitjate poolele. Oleksin okastraadina tõmbunud ümber vaenlase kaela, raske ketina rippunud endast edukama jala küljes, terava orana torganud kõiki, kes seisid saavutuste teel. Elektritrellina läbistanud südameid, žiletina lõiganud neid, kes oleksid julgenud minu asemel eelistada kedagi teist. Mind oleks kardetud, minu sarmi ja intelligentsi imetletud. Selle asemel, et siin vasika heakskiitu nuruda, oleksin terasest vedruna karelnud koos teistega üle lõkke. Oleksin hüpanud kõige kõrgema kaarega. Kõrgelt, nii kõrgelt – kõik leegid oleks mu kandu ihaldanud, ent ükski neist poleks minuni ulatunud ja Ingli väike tütar oleks vaimustusest kilganud. Miks olid eit ja taat mind voolinud ümaraks ja pehmeks? Miks olid nad mu määranud igaveseks kaotajaks? Kellekski, kelle saatuseks on muljuja survele järele anda, ette antud anuma järgi kuju võtta, alistuda, taanduda, kõigega leppida?

Vasikas vaatas mind oma ilusate silmadega, milles peegeldus mu enese nukrus.

Patsutasin teda õrnalt peopesaga ja ütlesin:

"Ära muretse, sinust saab kindla peale tubli lehm!"

"Möö!" tegi vasikas.

Korraga tõusis tuul ja langesid esimesed räitsakad. Hellad helbed liuglesid nagu võilille ehmed läbi jaaniõhtu sumeduse. Alul mõned üksikud, aga siis aina rohkemad, kuni lõpuks täitus kogu ümbrus helge valgega. Lund sadas. Mu südamepitsitus andis järele ning asendus vaikse rahuga. Sulgesin silmad ja pudenesin. Eide ja taadi poolt kunagi nii hoolsalt kokku surutud lumekübemed eraldusid üksikuteks helvesteks ja langesid kohevasse hange, mis hakkas kohe sulama. Loodetavasti kasvavad sellesse paika lumikellukesed, oli mu viimane mõte. Lumikellukesed meeldivad kõigile.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: