Colombialasest režissöör Carlos Lesmes: Tallinna vanalinn meenutas postkaarti või filmi võtteplatsi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Carlos Lesmes Autor/allikas: Ken Mürk

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub DocPointil tema esimene täispikk dokumentaalfilm "Üht kaotust igavesti kandsin", Kaspar Viilup uuris Müürilehes režissöörilt nii värske filmi kui ka laiemalt Eestis elamise kohta.

Enne Eestisse tulekut ei teadnud Carlos E. Lesmes rohkemat kui paari põhifakti Eesti ajaloost. See teadmatus teda aga paeluski. Esimene kokkupuude siinse eluoluga oli tema jaoks šokeeriv: Tallinna vanalinn meenutas talle postkaarti või filmi võtteplatsi, samuti nägi ta just Eestis esimest korda lund. Esimese eesti filmina sattus ta vaatama Rainer Sarneti "Idiooti", mis tundus Lesmesile erakordselt keeruline. Ent Eestis elatud aastatega on ta hakanud mõistma siinset filmikultuuri. Kui esialgu oli arusaamatu, miks peaks keegi tegema filmi üksinda metsas elavast mehest, siis nüüd ta näeb, et see on eestlaste moodus maailma näha.

Oma nooruspõlve seostab Carlos Lesmes Hollywoodi kinokunstiga ning ta leiab, et ema ja isa kõrval oli tema kolmandaks vanemaks animasari "Simpsonid". Tema lemmikute hulka kuulusid ka Tim Burtoni ja Woody Alleni varased filmid, Sam Mendesi "Tabamatu ilu" ja Harmony Korine'i "Gummo", mille nägemine MTVst 14-aastasena muutis ta elu.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist soovis ta tegelikult õppida hoopis koomiksikunstnikuks, aga selleks ei olnud spetsiaalseid koole, mistõttu tundus hea lahendus hoopis filmindus, täpsemalt storyboard'id. Need sarnanevad paljuski koomiksiga, aga kui joonistad midagi valmis, saad selle ka üles filmida. Lesmes sai filmialase bakalaureusekraadi Colombias, kuid kohalikud inimesed sealset filmikunsti väga ei austa ning suurt osa Colombia filmitoodangust peetakse isegi halvaks. Tema sõnul on küll mingid Colombia filmid, mida kõik inimesed teavad, aga neist ei vaimustuta ja need ei saavuta eriti suurt kõlapinda. Viimase kümne aastaga on sealne arthouse-kino aga rohkem esile tõusnud, seda suuresti tänu rahvusvaheliselt hinnatud filmitegijatele, nagu Ciro Guerra ("Mao embus", "Rändlinnud"). Küll aga ei ole Colombia kinolevis kohalikele filmidele eriti palju ruumi. Kui Eestis antakse kohalikele filmidele rohkelt ekraaniaega, siis Colombias paigutatakse omatoodang mõne seansiga "Kiirete ja vihaste" või "Tasujate" vahele. Viimastel aastatel on Lesmesi sõnul olnud märgata küll tendentsi muutumist, kuid Ameerika kassahittide vastu kohalik toodang veel ei saa. 

Praegu näeb Lesmes oma kodumaiseid filme põhiliselt PÖFFil, kus ta proovib uued Colombia filmid alati ära vaadata. Ta tunnistab isegi, et tõenäoliselt oleks tal neid kodumaal keerulisem üles leida kui aasta lõpus Pimedate Ööde filmifestivalil.

Filmikunst peab olema lõbus

Just Eestis BFMi režii eriala magistrantuuris õppides tekkis Carlos Lesmesil tugevam side autorikinoga. Kuigi ka Colombias paluti tal ülikooliõpingute ajal autorikino klassikasse kuuluvaid teoseid vaadata, jäi sellele toona paratamatult külge koolitöö maik ning suurt isu ega ka aega nende vaatamiseks polnud. Eestis on tal aga tekkinud filmindusega seotud inimestest koosnev sõprusring, kus jagatakse soovitusi. Talle meenub isegi üks toonane õppejõud, kelle sõnul pole noorel filmitegijal mingisugust sõnaõigust, kui ta pole näinud Tarkovski filme, millest ta polnud siis veel ühtegi vaadanud. Kuigi nüüdseks on ta end legendaarse vene lavastaja loominguga rohkem kurssi viinud, pole elitaarsusel ja tõusiklikkusel tema sõnul filminduses kohta. Lesmesi arvates peab filmikunstis säilima pigem lõbu. Suure koomiksifilmide fännina kinnitab ta, et kuigi keeruliste ja tõsiste filmide vaatamises pole midagi imelikku, siis viletsa tuju või kehva enesetunde korral paneb ta ikkagi peale "Ämblikmehe". "Mulle ei meeldi paljud asjad, aga pole minu asi öelda, mis on hea või halb," nendib režissöör oma filmimaitse kohta ja kinnitab, et vahel on tore minna lihtsalt kinno ja lõbutseda. Film ei pea olema alati elu muutev, kohati ongi tore, kui tegelased lendavad ringi ja teevad midagi lahedat. Seda näitlikustavad tema viimase aja lemmikud – Akira Kurosawa ja Wes Andersoni looming.

Aga mis filme tahaks Lesmes ise teha? Tema suur unistus on suuta ühendada oma kaks kodu ehk Eesti ja Colombia, näiteks on tal mõttes film sellest, kuidas üks colombia mees eksib Nõukogude Eestis ära. See idee pole tal aga õhust võetud, sest 1970. aastatel saadeti inimesi Ladina-Ameerikast kommunismi tundmaõppimise eesmärgiga Nõukogude Liitu, et neid teadmisi siis kodumaal edasi õpetada. 

Tunneb end osana Eesti filmitööstusest

Vaatamata sellele, et juba BFMis õppimise ajal sai Lesmes tööd Eesti filmitööstuses, polnud ta sugugi kindel, et ta jääb siia püsivalt elama. Esialgu pikendas ta oma elamisluba aasta kaupa, kuna pidevalt tuli peale kõikvõimalikke projekte, mis tuli ära lõpetada. Alles kolm aastat tagasi tegi ta otsuse, et jääb Eestisse ka ilma ühegi siduva tööprojektita. Nüüdseks tunneb Lesmes end osana Eesti filmitööstusest, kuigi esialgu oli tööd leida küllaltki keeruline – polnud tutvusi ega head showreel'i, mida esitleda. Kuid ta ei kaotanud lootust, töötas ajutiselt isegi hostelis ning töötles koos kursusekaaslastega videoid, et oleks võimalik arendada edasi enda filmiprojekte.

Lisaks kõikvõimalikele ametitele filmide juures – ta oli Lauri Lagle "Portugali" rekvisiitor ja Veiko Õunpuu "Viimaste" operaatori assistent ning tegi Miguel Llanso filmile "Jeesus juhatab sind kiirteele" eriefekte – on Carlos Lesmesi käe all valminud kolm lühifilmi: "Kaardimaja", "Äralend" ja "Vaata, mis sa tegid". Neist viimane esilinastus 2020. aasta lõpus Pimedate Ööde filmifestivalil. Kuigi Carlos Lesmes on pärit Colombiast, on ta võtnud endale Eestis filme tehes ühe eesmärgi: näitlejad räägivad tema filmides eesti keeles. See nõuab talt aga palju eeltööd ja suurt usaldust näitlejate vastu. Ta võib küll mõelda, kuidas midagi võiks öelda, aga lõpliku sõnastuse, selle, kuidas mingit mõtet oma emakeeles edasi anda, valib ikkagi näitleja. See aga tähendab, et sõnastuses tuleb loobuda detailitäpsusest, sest konkreetsete suuniste andmine on võõrkeeles pea võimatu. Kuigi oma eesti keele õpingutega pole Carlos veel eriti kaugele jõudnud, mõistab ta seda siiski piisaval tasemel, nii et ka koostöö siinsete näitlejatega on muutunud lihtsamaks.

Reis teadmatusse

Tema seniseks suurimaks filmiprojektiks on dokumentaalfilm "Üht kaotust igavesti kandsin", mille Eesti esilinastus toimub DocPointi filmifestivalil, ning varakevadel jõuab see ka loodetavasti Eesti kinolevisse. Kõik sai alguse kohtumisest filmi keskse tegelase Eevaga, kes soovis oma ainsalt colombia tuttavalt abi küsida. Nimelt oli tema vend Lauri mõnda aega Colombias elanud, kuid polnud perekonnaga juba pikalt ühendust võtnud. Selle vestluse käigus mõistis Lesmes, et Lauri otsingutest võiks sündida film. Samal õhtul kohtus Lesmes produtsent Liis Nimikuga, kes oli kohe nõus filmi ka produtseerima. Sealt läks asi aga väga kiiresti käima – pärast üksikuid võtteid Eestis istusid nad kolme nädala pärast juba lennukis ja liikusid Colombia poole. Otsest rahastust filmil tol hetkel veel polnudki. Nii Eeva koos oma mehega, produktsioonifirma kui ka tema ise panid pisut raha alla, et saaks Bogotásse minna ja otsingutega alustada. Asjaga oli mõistagi kiire. 

Eeltöö sai alguse juba Eestis, kuna väga suur osa – lisaks filmimisele ja lavastamisele – oli ka lõputul bürokraatial, millest Carlos Lesmes pidi läbi murdma. Colombias pole Eesti saatkonda, mistõttu tuli suhelda kümnete institutsioonidega ning leida see võtmekoht, kust oleks võimalik edasi liikuda. Kõige suuremaks abiks olid telefoninumbrid, kust Lauri oli perekonnale varem helistanud. Filmimeeskond hakkas neile numbritele tagasi helistama ja kaardistama täpsemalt Lauri liikumisi. Vaatamata sellele, et Lauri jälgi tuli ajada tihti tänavatel kodutute ja narkomaanidega suheldes, ei tundnud nad kordagi otsest ohtu. Carlosel oli pidevalt meeles ühe võõrutusraviga tegeleva inimese mõte: liigne enesekindlus saab turvalisusele saatuslikuks. Seetõttu olid nad oma eesmärkides väga avatud. Nad rääkisid kõigile, kes nende kaamerate ette sattusid, ausalt oma motiividest ja eesmärkidest. Režissöör kinnitas, et sellisel juhul on enamik inimesi valmis kaasa aitama, ent kui filmida kedagi salaja, võib olukord ootamatult kriitiliseks muutuda.

Carlos kinnitab, et kuigi ühelt poolt talle väga meeldis, et Colombiasse minnes polnud tal mingit plaani, kuidas film kulgema hakkab, sai see neile kohati ka saatuslikuks, sest polnud võimalik ette näha, milline on nende reisi lõpptulemus, mistõttu kogu toimuvat varjutas pidev teadmatus. Sel põhjusel muutus film režissööri peas iga päevaga ning emotsionaalselt oli see nii tema kui ka Eeva ja tema abikaasa jaoks väga keeruline. Esimese Colombia reisi lõpuks oli ta sügavas masenduses ning tundis, et elu on mõttetu.

Carlos mäletab hästi ka hetke, mil neil tekkis paanika: mis saab siis, kui nad Lauri leiavad? Nad ei olnud arvestanud oma plaanides olukorraga, kus nad jõuavad reaalselt lahenduseni. Nende keeruliste küsimuste ja vastuolude tõttu oli nii ta ise kui ka Eeva korduvalt valmis filmist loobuma. Üheks väljakutseks oli ka see, et Eeva on nii stoiline ja tugev inimene, et filmitegija ei saanud temalt pahatihti mingit infot kätte. Keerulised probleemid muutsid neid aga lähedasemaks ja nende vahel tekkis usaldus.

Järeltöötluses tuli film üles leida

Carlose sõnul said nad suure osa filmi materjalist kätte juba esimese Colombia reisiga, mis kestis umbes kuu aega. Teine reis tuli ette võtta pigem bürokraatia pärast, kuid seal said nad tegeleda veel viimaste võtetega, filmisid üldplaane ja atmosfääre, milleks polnud esimesel korral lihtsalt aega. Sellega aga töö alles algas – film tuli umbes 70 tunni jagu materjalist üles leida. Järeltöötlus oligi pikk ja keeruline – nad töötasid paar kuud ja tegid siis kuuajase pausi, et pea puhtaks saada. Carlos ei ole enda sõnul väga narratiivne filmitegija, mistõttu tal oli kohati keeruline põhjendada, miks peaks mingid momendid filmis sees olema. Suureks abiks olid seejuures monteerija Hendrik Mägar ja produtsent Liis Nimik. Koostöös nendega tuligi idee, et kuna loos on sees teatud trilleri elemendid, võiks selle üles ehitada kui dokumentaalse müsteeriumi. Tänu neile oli tal ka lihtsam oma materjalist lahti lasta ja teha objektiivsemaid otsuseid.

Filmi lõplik lahendus muutus aga protsessi käigus korduvalt. Filmimist alustades kujutas Carlos ette, et see räägib rohkem Eeva ja tema ema suhtest. Colombias kohapeal sai ta aga aru, et film käsitleb hoopis sõltuvust. Vahepeal nägi ta isegi, et fookuses võiks olla Colombia ja Eesti reaalsuse kõrvutamine. Kui võtted olid lõppenud, kujutas režissöör hoopis ette, et loo keskmes võiksid olla Eeva ja tema rännakud. Järeltöötluse käigus mõistis ta aga, et lõpplahendus on mõnes mõttes nende kõigi hübriid – "Üht kaotust igavesti kandsin" räägib suhtekolmnurgast ema, õe ja venna vahel.

Eesti vaatajate ette pole film veel jõudnud, kuid Carlose jaoks oli suur üllatus, kui soojalt võeti tema esimene täispikk dokumentaalfilm vastu Bogotá rahvusvahelisel filmifestivalil. Esialgu oli tal suur hirm, et colombialased ei taha sellist filmi näha, sest, nagu talt küsis üks brasiilia produtsent, miks on alati nii, et kogu pask toimub Ladina-Ameerikas. Tema hirm ei olnud aga põhjendatud, sest Bogotá festivalil pälvis film isegi publiku lemmiku auhinna ning vaatajad mõistsid, et elu pahupoole ja narkootikumide asemel on fookuses hoopis ühe perekonna traagiline elusaatus.

Kuigi koroonaviirus on Carlose täispika debüüdi tulevikuplaanid veidi segasemaks muutnud, on ta kõigele vaatamata lootusrikas. Mitmed festivalid on praegu ootel või edasi lükkunud, millestki konkreetsest ta veel rääkida ei saa. Ta ei pelga ka Eesti vaatajate tagasisidet: kui kellelegi film meeldib, on ta õnnelik, kui keegi seda aga vihkab, siis Carlos loodab, et vähemalt kirglikult.

Filmi "Üht kaotust igavesti kandsin" Eesti esilinastus peaks toimuma veebruari alguses dokumentaalfilmide festivalil DocPoint Tallinn. Kinolevisse jõuab see loodetavasti varakevadel.

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: