Kirjanduspreemia nominent Peeter Sauter: saan kirjutada siis, kui tunnen, et ei häiri teisi

Foto: kuvatõmmis

Kultuurkapitali kirjanduspreemiatel on luule kategoorias nomineeritud Peeter Sauter teosega "Plagiaat".

Algselt oli Sauteril idee kirjutada eepos enda põlvkonnast, kuid kirjutades sai aru, et tekstid on hoopis tema kunagisest abikaasast Laurast, kellega nüüd ollakse juba aastaid lahus. "Aga hoolimata sellest kirjutan ma temast ikka edasi, sest veidral kombel ta muutus iseseisvaks kirjanduslikuks kujuks, hakkas elama oma elu ja ta on olnud esimene tüdruk, kes on olnud sellega nõus," rääkis Sauter. "Ma kirjutan temast üpris lähedalt. Me küll mõlemad teame, et see pole päris tema, et see on imaginaarne kuju."

Eksabikaasa on üks vähene isiklik teema, millest Sauter kirjutanud on. "On teatud asju, millest ma ei taha kirjutada. Ma ei ole kunagi kirjutanud vene sõjaväest, kus ma olen olnud, ma ei ole kirjutanud lavakast, kus ma käisin. Ma ei ole kirjutanud oma teistest suhetest näiteks enne Laurat. Ma saan kirjutada siis, kui ma tunnen, et see ei häiri teisi," tõdes kirjanik.

"Plagiaat" sündis Mazzanos, Itaalias, kus Sauter resideerus kaks kuud. "Tõlkisin Ferlinghettit ja kirjutasin selleks, et midagi teha. Kuskil teises kohas, teises linnas oma proosateksti kirjutada ei suuda, ei taha. Tundsin, et kui Itaalias olen, siis parem on niisama ringi vaadata ja kohalikega kõrtsus juttu ajada," rääkis ta. "Aga et midagi teha, et ei tekiks süümepiinu, et ma selle aja lihtsalt maha jõin, siis kirjutasingi selle raamatu."

Kirjanik ei mäleta, kust raamatu pealkiri täpsemalt tuli. "Ilmselt otsisin pealkirja, mis ei oleks liiga suurejooneline," rääkis ta. "Mul on oma teooriad, milline on hea pealkiri - ta peab olema lihtne, samas peab temas olema üllatus. Kui sul on raamat pealkirjaga "Plagiaat", siis mõtled, et mille plagiaat, kuid ma plagieerin seal eelkõige iseennast."

Väikestviisi epigoonid on Sauteri sõnul kõik kirjanikud, kuid see pole tema arvates halb asi. "Me hakkame kirjutama ilukirjandust, sest me oleme seda lugenud ja see on meid erutanud ja seetõttu me alustame plagieerides," ütles ta. "Minu esimene asi, mis koolipoisina kirjutasin, oli "Aarete saar", kirjutasin oma "Aarete saart"."

"Ma arvan, et paljudel hakkab ilukirjanduse tegemine plagieerimisest ja sellega ei ole häda midagi, aga seda on hea teadvustada ja mitte lasta plagieerimisel domineerida, aga mitte ka arvata, et ma olen originaalne, et kõik on täiesti enneolematu ja geniaalne looming, ei ole. Need asjad on enamasti kõik läbi käidud. Kui hakkad armastusest kirjutama, katsu kirjutada nii, nagu sellest pole varem kirjutatud. Sellist asja pole olemas."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: