Anti Saar sõnas, et kui inimene näeb tema raamatut "Suur koogitegu" poes või raamatukogus esimest korda, siis ei oskagi ta potentsiaalsele lugejale ühtki head indikatsiooni anda. "Kõige mõistlikum oleks see raamat ikkagi korraks lahti teha ükskõik mis koha pealt ja siis saab üsna kiiresti selgust, mida see raamat endast kujutab."

"See pole mitte lihtsalt hulk juhuslikke värsse, vaid pigem kompaktne alguse ja lõpuga lugulaul," ütles ta ja lisas, et "Suur koogitegu" on ikkagi mõeldud ennekõike lastele. "Muidugi on tore, kui suured ka sellest oma õpetuseiva leiavad või selle lugemisest lihtsalt rõõmu tunnevad."

"See on väga eluline lugu, mitte ainult, et see raamat on tõsielulise tagamaaga minu peres, vaid ma julgen ka uskuda, et vähemalt pooltes peredes, kus pannkooke küpsetatakse, on sarnane seiklus juhtunud ja tõenäoliselt rohkem kui ühe korra," nentis ta ja rõhutas, et üritas "Suure koogiteo" kirjutada nii, et lugejal oleks lihtne teosega samastuda. "Mingeid uskumatuid ja pööraseid seikluseid minu teostes ei toimu ega hakkagi toimuma."

Teost kirjutades pidas Saar silmas, et "Suur koogitegu" oleks loetvad umbes 6.-7. eluaastast. "See sundis välja jätma võõrsõnalisi riime, samuti tuli hoiduda raskematest siiretest, et mõte ei läheks värsiridade vahel väga hajali," kinnitas ta ja mainis, et tegu on ka tema esimese värsivormis teosega. "Üle 30 aasta tagasi olen ka "Tähekesele" luuletusi saatnud."

Esialgu plaanis ta kirjutada "Suurest koogiteost" hoopiski novelli. "Samas tundus see lugu olevat ilma radikaalsete pööreteta, selline ühe mõtte lugu, mis novelli jaoks oleks natukene lahjaks jäänud, aga samas ma nägin seal sellist huvitavat korduvust või lumepalliefekti, mis karjus lausa värsivormi järele."