"Ma tavaliselt kunagi ei lähe ilukirjandusliku teemaga millegi juurde, mis on juhtunud väga hiljuti. Ja siin ma seda tegin sellesmõttes, et see on kirjutatud enamvähem aasta pärast mu ema surma," rääkis kirjanik. "Ma käisin oma Muhu kodus, mille ema pärandas mulle. Iga kord, kui ma seal käisin, kirjutasin ühe peatüki. Alguses olid mul peatükkidel naljakad nimed, aga pärast kahte-kolme osa ma koristasin need pealkirjad ära ja panin lihtsalt numbrid. Ma ei saanud ise ka aru, mida ma teen. Ma nagu ei kirjutanud seda publikule või lugejale, ma nagu oleksin selle kirjutanud täitsa iseendale."

"Kui ma ise olen kartnud, et see on äkki liiga sünge raamat, siis jällegi vastuvõtu põhjal vaatan, et on erinev, on nii ja naa. Keegi kunagi ütles, et see on nagu eneseabiraamat ja võib-olla tal oligi õigus. Mul on kombeks öelda, et kui teen ilukirjandust, siis on see mulle abivahend mõtlemiseks. Ma mõtlen eelkõige enda  probleeme selgeks läbi kirjutamise. Ma võin seda teha rohkem või vähem peidetult, kunstiline tulemus võib olla nii- või naasugune, see pole minu asi hinnata."

Kirjanik tõdes, et tal on veidi raske olla sellisel isiklikul teemal kirjutatud raamatuga kuskil nomineeritud. "Esimeste raamatute puhul ootad seda tähelepanu ja ootad, et midagi juhtuks ja tahad, et sulle hästi öeldaks. Mitte, et ma praegu ei tahaks, aga mul on ikkagi selline tunne, et sellised raamatud ei peaks ilmuma, see on eetiliselt küsitav tegu. See käib selle elukutsega kaasa, sa nagu toitud teiste inimeste eludest. Vahel isegi hoiatan inimesi, et kõik, mis sa ütled, võib kunagi kuskil ära kasutatud saada. See ei ole tegelikult väga tore. Ma olen kindlasti pahandanud mingeid oma tuttavaid sellega, et ma olen neid kasutanud siin ja seal ära."

"On Elleni aeg ja paari aasta tagune aeg, kui mu ema oli väga haige, ta elas minu juures. See on mingis mõttes hästi üldinimlik teema. Goodreads on hea koht, seal on terased lugejad, kes ütlevad, et iga kirjanik varem või hiljem kirjutab raamatu sellest, kuidas ta istub oma vanemate surivoodil. Ma lugesin seda siis, kui ma oma raamatu olin ära kirjutanud ja ajas ikka naerma küll, sest jah, kirjutavad küll," tõdes Mudlum. "Ka surm tehakse kaubaks. See ongi see eetiline küsimus, aga võib-olla on kellelgi sellest kergem. See on see leinaga toime tulemise protsess. Mälu kaalumine, et mis siis jääb ühe inimese elust järgi, kas mul on õigus tema elu hukka mõista, kas mul on õigus sellest kirjutada, kas mul on õigus sellest arvata midagi. Ütleme nii, et mu ema oli kange arvaja minu elu kohta. Mingismõttes oleme tasa nüüd."

"See ei ole arvete klaarimise raamat, ta on mingisugune vaimne teekond. Vaadake, meil siin praegu on, see pole ka üldse normaalne, aga ometi elu toimib, isimesed leiavad lahendused, saavad oma muredest, hirmudest üle, ükskõik, kui raske on, elu läheb edasi. See on moraal. See ongi ilukirjanduse võlu ja valu, et sa ei pea välja ütlema, mis sa mõtled. Selle loevad välja lugejad. Kui hakkan seletama, mida ma kirjutasin, siis ütleks välja, aga seal on võimalusi ja lugemisviise täpselt nii palju kui lugejaid."