"Kriitiku elu ei ole magus, see on mullegi kätte maksnud. Kes tahab kriitikut premeerida? Ta on nii paljudele varba peale astunud," rääkis Sang. "See on ka üldse ime, et mind praegu nominendiks tehti, ega kaugemale ma siit ei jõua."

"Siin on mu paremad kirjatööd viimase kümne aasta jooksul. Põhiliselt räägib see kirjandusest ja keelest, kusjuures on välditud liiga spetsiifilisi keeleteaduslikke käsitlusi, nii et see raamat peaks olema jõukohane igale keskkooli lõpetajale."

"Ma sirvisin seda ja lugesin siit ja sealt ja käib küll. Ma usun, et see võib pakkuda nii mõnelegi huvi," arvas ta. "Nüüd kippusin ennast kiitma. Mul üldiselt see kombeks ei ole, oma saba kergitamine, rahva ees liputamine."

"On kaht laadi kuulsust kirjanikul - üks, mis lähtub tema autori kujundist ja teine on see, mis on ehitatud autori kuvandi peale. Autori kujund on see, mis kätkeb tekstis, mis on ka mina-tegelane näiteks tekstis. Kuvand seevastu on autori ihulik, lihalik mina, see, kuidas ta väljaspool oma teoseid esineb ja seal tuleb muidugi kasuks see, mida rohkem on skandaale. Eriti kuulsaks saavad need autorid, kes noorelt surevad," rääkis kirjanik ja lisas, et tema usaldab rohkem teksti ja autori kujundit ja loodab, et tekstid räägivad iseenda eest.

"Siin on mainitud paljusid, pikemad käsitlused on Paul-Eerik Rummost, Kaplinskist, Viivi Luigest, Tõnu Õnnepalust. Muidu on lood üldiselt lühikesed ja kergesti loetavad, võib-olla on palju nimetada neid esseeks, pigem on need kolumnid."

"Mulle teeb nalja avalugu, mis on raamatule pealkirja andnud - "Mäng versus äng". Selle moraal on see, et alguses ma nurisen, miks on mängu nii palju, miks on meelelahutust nii palju, aga siis leian klassikute tsitaatidele toetudes, kas parem on siis äng? Ja kutsun üles kõiki mängima lõpmatuseni, kuid hoidudes ennast lõhki mängimast."