"Ma arvan, et neid nüansse, mis teevad ühe helilooja helikeele isikupäraseks, ei ole võimalik hästi välja tuua või ei ole võimalik leida üldist nimetajat," rääkis Puur. "Kultuur koosneb teadupärast väga palju teiste kultuuride mõjutustest, ta ei ole asi, mis on iseeneses, ääremaastunud või ümbritsetud ainult iseendast. Ta on kogu aeg mõjutatud kõigest muust."

"Samamoodi on kultuurikandjatega või loojatega. Iga looja on nagu käsn, kes imab kõike, mis tema ümber toimub, enda sisse, ja siis peegeldab seda välja. Ja see ainulaadne kooslus, mida just tema on kogenud, mõtestanud, kuulnud, näinud. See on unikaalne ja see on see, mis teeb helilooja isikupäraseks."

Puuri sõnul peaks helikeel kujunema nii pikalt kui see vähegi võimalik on. "Andrus Vaarik on rääkinud näitlejate kohta, et inimesel on stambid ning ühel hetkel harjuvad inimesed tema stampidega ära ja seda hakatakse nimetama tema käekirjaks. Samamoodi on heliloojatega, ma arvan," rääkis ta. "Tuleks võimalikult pikalt oma käekirja edasi arendada, otsida iseend ning mitte muutuda oma helikeele pantvangiks."

"Inimestena areneme, muutume ja kogeme üha uusi asju. Mulle tunduks väga kurb, kui 25-aastaselt jääksin mingi asja juurde kinni ja rohkem ei areneks ega otsiks uusi teid või uusi elu äärealasid, mida oma loomingus peegeleda," ütles Puur. "Saan aru, kui elu teises pooleks, näiteks 50ndates tekib oma käekiri, et oled kogu teekonna läbi käinud ja kristalliseerub miski, millele truuks jääda ja seal siis sügavuti midapidi minna. Loomulikult iga inimese tee on erinev ja igaüks teeb oma valikud ise, aga mulle praegu tundub, et see võiks olla nii, et võimalikult pikalt oma helikeele tsementeerimist edasi lükata."

Eesti muusika päevadele kirjutatud teosega "Écoutez vous" on Puur soovinud rääkida sellest, kuidas inimesed on kaotanud võime teist inimest kuulata või kuulda välja mingi oluline tõde. "Ka iseennast ja omaenda häält ei oska selles müras, mis meie ümber, kuulda. Aga teise inimeseni jõudmine ongi elus võib-olla kõige keerulisem. Me kogu aeg otsime ja tahame seda kontakti kellegagi leida, aga see on väga keeruline ja mull etundub, et tänapäeval üha keerulisem, sest elame oma mullides."

Puur ütles, et iga teos õpetab midagi, aga kas ta ka sellest teosest midagi uut teada saab, selgub alles. "Muusikat, mis on nii abstraknte, on keeruline sõnastada ja kui pole seda teost kordagi kuulnud ei proovisaalis ega kontserdil, siis on väga raske öelda. Võib-olla seal tekib mingi teine tunne või avastan midagi muud," rääkis Puur. "Samamoodi on ükskõik, mis teosega. Siis kui sina seda kuulad, võib see tunduda hoopis teistmoodi, kui see, mida helilooja mõelnud on, ja see on selle asja võlu. Seda kogemust ma ootan."