Arvustus. "Ma jagan end meeleldi": näitus traagiliselt kaubastunud elust
Uus näitus
"Ma jagan end meeleldi"
Avatud Naked Island projektiruumis (Laevastiku 3) 10. kuni 16. juunini
Kuraator: Maria Helen Känd
Kunstnik: @_Snowwhite89_
Sotsiaalmeedia kübaratrikiks pole osaval võluril tegelikult palju tarvis. Kolm topsi. Inimene. Toode. Teenus. Kiired käed ja publik, kelle uudishimulikud pilkud kingivad trikile tema võlujõu. Läikivasse polüesterkangasse rüütatud, kaamerasilmalt ekraanile peegelduva odava võlujõu, musta maagia. Vuajerisimi, mis podiseb kultuuriportaali lehelt vaid sõrmeviibutuse kaugusel. "Ma jagan end meeleldi" teostab seda tumedat kunsti hirmuäratava edukusega, tuues publikuni nii kübaratriki oma perversses nauditavuses kui ka trikist lauale jäävad verised libisemisjäljed.
Näitus keskendub pool-fiktiivse isiku @_Snowwhite89_ elule Instagrami-filtritest läbi imbunud videoteose kaudu. Vertikaalses formaadis slice-of-life videotes avab meie kangelanna oma elu intiimsemaid tahke ja meie kuulame – nagu üks suur kõrv – @_Snowwhite89_ toitumishäiretest, salasuhtest crossdress'iva abielumehega või suitsiidimõtetest. Teisisõnu nendest kõige intiimsematest ja mahlakamatest detailidest, mis ajendab ostma seltskonnalehte Kroonika. Obstsöönne on siinkohal loomulikult see, et kui Kroonika tegeleb kuulsate, ilusate või oma rumaluses tähelepanuväärsete isikute tarbitavateks suurusteks muutmisega, teevad Instagram, Snapchat jt seda inimestega, kes "kuulsuse lahinguväljadel" tinglikult ei sõdi.
Isiklik on avalik
"Ma jagan end meeleldi" on näitus traagiliselt kaubastunud elust. Instagram on pakkunud @_Snowwhite89_-le vaimustava akna: "Räägi! Inimesi huvitab! Nad on sinu jaoks siin, nad kuulavad, nad on olemas. Sa oled neile tähtis!"@_Snowwhite89_ räägib, kogub laike, südameid ja kommentaare, ning räägib aina enamat, muutudes seekaudu aina huvitavamaks fenomeniks. "Hii-hii! Kas sa vaatasid tema viimast story't? Ta nagu näitas seda strap'i, millega ta oma seda armukest k***b! S***xkinky, nagu." Jälgimine kui kaksikpidine parasiteeriv funktsioon on põhitelg, millel näitus tiirleb ja meie vaatajapositsioon asetub. Me õgime pärisust ja anname vastu dopamiini pöidlakeste näol. Kellegi inimkogemusest on saanud @_Snowwhite89_, kes on omakorda saanud meie tarbimisobjektiks.
Näituse edu pandiks on aga suutlikus hoida ringmängu toimimas samaaegselt nii sotsiaalmeedia kui inimkogemuse maatriksis. @_Snowwhite89_ võib telefoniekraanil olla küll intrigeeriv tegelane, keda jälgida, ent näitusesaali enda läbimõeldud installatiivne lahendus hoiab – küll kohati instagrammi-filtri esteetikale vastavalt – sellegipoolest tähelepanu sellel, kuidas küünla- ja telefonihelgil on suur vahe, ning kui äraneetult trööstitu on see kui kaks pöördumatult segi lähevad. Kunstisaali kontekst ei luba pakkuda meie kangelannale – seejuures loomulikult ka endale – südamekesi ja sellega kaasnevat pseudokontakti. Ennemini olime jäetud vaatama iseennast vaatamas lumivalgekest, kes on uinumas aina sügavamale enesepeegeldustesse. Tehnodeelsest transist väljaspoole astumine, samas sellega kestva ja väljapääsmatuna mõjuva kontakti hoidmine, on see, mis tõstab näituse kabetamisest malemängu tasandile.
Antud kahe taldriku samaaegne keerutamine nõuab oma ohvrianni teemafookuse näol. @_Snowwhite89_ käsitleb oma monoloogides noore, varastes kolmekümnendates kunstiprofessionaalist naise elulist ängi ja selle põhjuseid. Näituse enda kontekstis kipub see aga jääma sotsiaalmeediafenomeni kujutamise varju. Kuigi see, kuidas indiviidi probleemid sulavad kokku tarbitavaks üksikisiku nägu kandvaks massiks, on näituse üks keskne idee, suudaks @_Snowwhite89_ teatava rafineerituse toel kanda ka esimese välja ühes teisega. Siinkohal tunnistan ausalt, et võin hetkel vinguda teemal "Miks ta üle omaenda varju ei hüppa?", teen seda aga ainult puhtast usust kunstniku, kuraatori ja projekti enda suutlikusse seda teha.
See on päris, see on lähedal
Loomulikult ei saa lasta ennast lollitada. Tegu on professionaalset kätt tunda saanud mänguga. Näituse ja selle tuumaks olevate videote tehniline teostus ühes saali installatiivse lahendusega on äärmiselt läbimõeldud ja terviklik. Seda piisavalt, et sissejuhatuses toodud musta maagia võrdlus pädeks. Ühel videotest intervjueerib @_Snowwhite89_ oma vanemaid. Seal saavutab tema minapildi tehnoloogiline sõltuvusaste okseleajava apoteoosi. Seda hetkel, mil ta suudab ajada pisarate ääreni oma ema, pinnides, mida viimane tundis politseist tulnud sõnumi peale: "Teie tütar proovis ennast ära tappa". Sotsiaalmeedia rinnal on kasvanud äraspidi-Medeia, kelle kättemaksu on asendanud täiteloome, ning kelle lapsed on ta enda segaduses vanemad.1
Samavõrd segi kui on Instagram pööranud @_Snowwhite89_ minapildi, suudab näituse terviklahendus mängida publiku hingekeeltel. Ennast meeleldi jagav noor naine muutub meie vuajeristliku kogemise läbi endast võõrandunud kaubaks, kelle sädelust täis vertikaalvideod kiirgavad intensiivset igatsust ja kurbust. Armastus oma kuvandi vastu on segi enesearmastusega samavõrd nagu järjepanu õunte pugimine läheb segi enesehoolega. Äkki kipun jääma vanaks, kuid tahes-tahtmata sigines pähe küsimus: "Aga mis siis, kui ta selle äppi ära kustutaks?" Seetõttu ei saa omakorda jätta küsimata, kas näituse sissevaade @_Snowwhite89_ ellu ei võidaks sellest, kui jõulisem fookus suunataks Instagrammi isiklikku ja avalikku ähmastavasse segumasinasse?
Näitus saab küll suurepäraselt hakkama sotsiaalmeedia poolt avatava, ärevust, ängi ja ebakindlust täis Pandora laeka avamisega, kuid pole mõneti võimeline sellelt edasi minema. Loomulikult ei kahtle, et näitusel käinud publik mõtestab enda või oma lähedaste sotsiaalmeediakäitumist näituse põhjal väheke ümber. Näituse tuumikidee ja tervik töötab edukalt. Küll on tunne, et sissevaade, mis antud projekti tehes on kunstnikul tekkinud, võimaldaks oma teadmistega pakkuda ka antud näitusel teatavat progressiivset programmi või lootust. Vähemasti väljasuumimist faktile, et kogu see ennasthävitav-eksponeeriv--ekspluateeriv tegevus toimub platvormil, mis toitub eneseekspluatatsioonist ja -eksponeerimisest.
Viimane lõik polnud mõeldud kellegi õlule sotsiaalse vastutuse asetamisena. Umbes nagu sõjaveteranidele suudab ainsat tõelist tuge pakkuda teise veterani õlg ja mõistmine, on suudetud luua kunstikogemus, mis rafineerimise ja kaine mõtestamise tulemusena võib päästa elusid ja pakkuda enamat positiivses mõttes melodramaatilisest üksikkogemusest. Samuti nagu olen kindel, et antud näitus on vaatajale väärt teekonda Paljassaarde, olen ka veendunud, et @_Snowwhite89_ võib praeguseks kogenud mängurina meile juba õpetada, kuidas see kõik võib olla laikidest, dopamiinist ja saladustest koosnev mäng, kuid see mäng käib päris inimeste, päris tunnete ja päris eludega. Ja see kõlab juba nagu heale võlurile paslik kübaratrikk.
Ning jumala eest, kustutage Instagram ära! Ta on juba hea kaks aastat passé.
1 Miks tõlkida content eesti keelde kui "täide" mitte "sisu", võib pikemalt lugeda T. Priimägi artiklist: Igavikku ulatuv täide. Sirp 5. III 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/igavikku-ulatuv-taide/
Toimetaja: Kaspar Viilup