Naked Islandi projektiruumi esimene näitus "Ma jagan end meeleldi" on oma olemuselt hübriidse vormiga, toimudes ühtaegu nii füüsiliselt kui ka sotsiaalmeedias. Instagrami kasutaja @_snowwhite89_ on loonud sisu küll näituseruumi, kuid eelkõige põhineb näituse kontseptsioon Instagrami story'del, kus tänapäeval jagavad paljud inimesed oma igapäevaseid tegemisi ja lugusid.

Projektiruumi sisenedes peavad esmalt silmad harjuma tavapäratu pimedusega. Põrandal põlevad küünlad ning ruumis valitseb üldiselt mõru meeleolu. Nurgas istuvad toolidel mannekeenid, kes sümboliseerivad justkui virtuaalset publikut – nad on kohal, nad jälgivad, aga nende identiteedid on anonüümsed. Küünalde kõrval asetsevad põrandal väikesed puidust kirstud, mille sisse on asetatud objektid, mis meenutavad inimorganeid.

Kolmele seinale on projekteeritud Instagrami videod – need mängivad üksteise järel, mitte korraga. Videotes raporteerib näitusel kunstnikuna esinev @_snowwhite89_ oma igapäevaelu rõõme ja valusid. Kunstniku Instagrami kasutaja sündis vajadusest saada üle üksindusest, leida rohkem tähelepanu ning elada enda sisemaailma välja. On näha, et kõneleb naisterahvas, on isegi kuulda iseloomulikku häält, kuid kõneleja nägu on kaetud Instagrami filtriga, mis groteskselt muudab rääkija nukulikuks. Just sellest filtrist tingituna on sündinud ka Instagrami kasutaja ja kunstniku nimi @_snowwhite89_.

Videotes või siis täpsemalt story'des esinevad lood on suhteliselt privaatsed, kõneledes lähedusest, otsingutest, enesearmastusest ja -puudutusest, eraklikkusest, vananemisest ning surelikkusest. Need samad teemad kummitavad pea igaüht, eriti praegusel sotsiaalmeedia ajastul. Näiteks räägib @_snowwhite89_ sellest, kuidas ta sööb juba mitmeid kuid peamiselt õunu, et vastata sotsiaalmeedia poolt kehtestatud ilunormidele. Lisaks puudutab ta oma tavapäratut armusuhet ning läbikäimist vanematega, mis on halvenenud seoses enesetapukatsega.

Need lood on rängad, kuid mitte üllatavad, sest digirevolutsiooni üks tagajärg on ajendada inimesi oma lugusid ja muresid paljastama. Selline jagamine mõjub toetavalt ning paneb inimest tundma, et ta ei ole oma murega üksi. Tundes Instagrami story'de formaati, on lood muudetud väga paljudele avalikuks ja kättesaadavaks. Instagrami story'del on võime paljastada inimese sisemus avalikkuse silmadele. Näituseruumi külastajale näitlikustavad kunstniku sisemust need kirstudest paistvad kehaosad ja organid. Selline ülekantud tähendus kõneleb avaliku ja isikliku vahekorrast. Näituse põhiküsimusena jääb kõlama, mis piirini on mõistlik oma privaatsust sotsiaalmeedias avalikuks teha?

Kohati tekib vaatajal kahtlus, et kas tegu on ikka näitusega? Kui mõelda ainult @_snowwhite89_ Instagrami sisu peale, siis see, mis seal toimub, on suhteliselt argine, kuna pendeldades erinevate Instagrami kasutajate vahel, leiab analoogseid postitusi hulgi. Sotsiaalmeedias kehtestatud nii-öelda kaalu- ja välimusnormid saavad tänasel päeval palju kriitikat. Neljanda laine feminism on pannud inimesi tulema välja oma seni ebatraditsiooniliseks peetud lugudega, suunates inimesi korraldama ümber kapitalistliku ühiskonna poolt kehtestatud norme. Nii on võimalik muuta ühiskond igaühe jaoks sallivamaks.

Jagatud lugude osas ei paku @_snowwhite89_ midagi uut, kuid see polegi eesmärk. Näituseruumis mõjub paeluvalt, et kõik kolmel seinal kuvatud videolood mõjuvad tervikliku narratiivina. Sidusale loojutustusele aitab kaasa just see, et need lood on muutunud juba tüüpseks ning on paljudele tuttavad. Samuti õhkub, et näituse sisu toetub hoolikalt läbimõeldud kontseptsioonile, et avada sotsiaalmeedia piire. Kunstnikule on selles osas mõjunud kindlasti toetavalt koostöö kuraatoriga, mis ilmselt ongi aidanud kogu sellest Instagrami materjalist füüsiliselt realiseerunud näitus luua. Selline hübriidvorm ongi näituse peamiseks tugevuseks.

@_snowwhite89_ on sisulooja, mis võib ülekantuna tähendada sotsiaalmeedia kunstnikku. Veebinäitus pole loomulikult uus formaat ning samuti leiab seda Instagrami platvormilt. Veebi on oma näitustega kolinud nii iseseisvamad tegijad, samuti suured ja mõjukad muuseumid ning näitusepaigad koos tuntud kunstnikega. Nüüdseks pole üldse haruldasedki online-galeriipinnad, mis koroonapandeemia tõttu on hoo eriliselt sisse saanud. Miks siis näitus "Ma jagan end meeleldi" peaks silma paistma? Sest see on ühtlasi füüsiliselt realiseerunud ning pakub Naked Islandi projektiruumis erinevaid tähendusi sellest, mida loovad @_snowwhite89_ story'd Instagramis. Hiljutises "Ööülikooli" saates pealkirjaga "Digimaailm ja mõnda" arutlesid kirjandusteadlane Jaan Undusk ja ajaloolane Marek Tamm muuhulgas ka kunstiteoste positsioonist digimaailmas ning materiaalsete teoste digitaliseerimisest.¹

Saate avangus leidis Undusk, et enne digitaalset vormi võiks taies eksisteerida ka füüsiliselt. Kunstnikul tuleks alustada materiaalsest teosest ja seejärel kanda see üle digimaailma. Näituse "Ma jagan end meeleldi" puhul on see liikumine toimunud vastupidi – esimene väljund oli Instagram ja algne idee polnud seotud kunstiprojektiga. Kunstnik tõdes, et tal on Instagramis arvestatav jälgijaskond. Seda teavad aga kõik sotsiaalmeediagurud, et jälgijaskonna hoidmiseks tuleb pidevalt millegi uue ja huvitavaga välja tulla. Samas tundub @_snowwhite89_ järgi, et sotsiaalmeedias isiklike probleemide ja ebakindluste avamine toimib puhastustulena ja on kunstnikule endale nagu teraapiavorm.

Vaatajal jääb mulje, et @_snowwhite89_ kasutajanime taga peituv naisterahvas on teinud seda kõike hea meelega ning talle pakub oma elu raskuste jagamine ka parajat naudingut. Nii on sündinud kõnekad Instagrami lood, mis osutusidki @_snowwhite89_ jälgijaskonna seas populaarseks. Kuna sisu toimis sotsiaalmeedias, siis kandis kunstnik selle üle näituseruumi. Nii formuleerus näitus installatiivse ruumina Naked Islandi hoones.

Kuidas on selline hübriidvormiline näitus kunstile vajalik ning milleks see kunstivaatajaid ja -tarbijaid ette valmistab? Tulles tagasi Unduski ja Tamme vestluseni, siis nendib viimane, et "digimaailm on käsitletav suure miraažina, et ta on justkui igal pool, aga tegelikult ikkagi lokaliseeritav konkreetsetes kohtades." Diginäitus annab kunstnikule voli toota sisu tunduvalt rohkem kui füüsiline ruum seda võimaldaks. Samuti on võimalik diginäitusega rännata, ilma, et see tooks kaasa märgatavaid kulusid ja vaeva. Selle kõrval toimuv füüsiline formaat seob kontseptsiooni rohkem traditsioonilise näitusega, meelitades kokku rahvast ning võimaldades saada ilmselt rohkem päriselulist tagasisidet.

Samas pole kummagi näituseloomise vormi ressursid lõpmatud ning "Ma jagan end meeleldi" võiks vaatajad, kunstnikud ning kuraatorid suunata mõtetele, et milline näituseformaat on tulevikus kõige tabavam, soodsam ning jätkusuutlikum. @_snowwhite89_ on igal juhul põneva alguse oma hübriidvormiga teinud.

¹ M. Tamm, J. Undusk, Digimaailm ja mõnda. – Ööülikool. Raadiosaade. 05.VI 2021.