Draakoni galerii kannatab Tallinna vanalinna näitusepaikadest enim drive-through needuse all. Läbi hiiglasliku vaateakna on kogu galerii jalutajale nagu maailm peopesal. Olen kuulnud isegi tuntud ja tegevaid nüüdiskunstikorüfeesid kiitmas galerii mugavust. Ei pea sisse astuma ega midagi. Naljakas paralleel tekib teise vanalinna legendaarse elaniku, Olde Hansa mandlikäruga. Tallinn on täielik flanööri imedemaa! Et saada suhu keskaja või kaasaegse kunsti maitset, peab jalutaja vaid nati sammu aeglustama ja pead pöörama.

Kuid maitse on keeruline asi. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Nele Tiidelepa "Sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära" kukub mandlikäru kõrval selles mõttes läbi, et ta pole sisseviskav. Ei anna tänaval kõndijale kohe maitset suhu. Vitriinaknast paistev kunstisaal paistab küll näitust triiki täis, ent selle ees peatuv, kiikav, mühatav, seejärel päevateed jätkav kodanik saab vaevalt endale öelda: "Sain pihta küll, mis ma sisse astuma hakkan". Tiidelepa näitus ei sõnasta esmapilgul kuidagi oma intriigi või sisu. Tõtt-öelda ei tee ta seda mõneti näituse enda lõpuni. Ja võib-olla just seetõttu jäi temast suhu hõõguma mingi päris tunde maik.

Kunstiline on isiklik

"Sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja ära" reedab küll pealkirjas oma värve. Komavabadus dikteerib teatava sisemise lahtihargnemise, millesse näitus sukeldub. Promomaterjalil olev "varsti tuleb näitus ja ma ei tea, mida ma teen", kannab endas suhtumist, mida omakorda kultiveerib näitus tervikuna. Seejuures suhtumise, mitte tegelikkusena. Ei saaks kuidagi öelda, et tervikust oleks välja paistnud diletantlikust, suvalisust või paanikat. Kui just teatavat hirmu diletantlikuna paistmise osas.

Seda taaskord, tundub et teadlikult ja kureeritult. Sest kui kunstnik antud näitusel üldse millestki teadlik on, siis sellest, et ta on galeriis ning tegeleb kunsti, mitte lihtsalt eneseväljenduse, sisemaailma lettilöömise või muu banaalsega, mille koht on karaokebaaris. Tekib küsimus, kui palju on kunstnik üritanud teadlikult mängida sellele, et teda lahterdatakse nn noorte kunstnike hulka? Kohati mõjub näituse enesereflektsioon vaat isegi liialt siiralt, et teda uskuma jääda. Kas ma vaatan kunsti või tasahilju sosistatud "lubage ma valetan teile" taga paistvat surmtõsist pilku?

Siinkohal ei soovi väita, et näitus jätab kuidagi ebausutava mulje. Ennemini saab ta hakkama äärmiselt ägeda saltoga, peegeldades universaalset, läbi intensiivselt ainuliseks jääva keskme. Tuuma ja subjekti, kelle kontekst on koroonaviirus, sellest põhjustatud üksindus, isikliku elu värinad ja varinad, võimetus ennast teostada, iha läheduse järele ja suutlikus siiski kokku traagelduda. Sest isegi kui kunstnik Tiidelepp on Draakoni galerii oskuslikult läbi mõtestanud ja läbi kureerinud, on tema aines siiski ainuliselt Nele kõigist õmblustest kärisev omailm.

Esteetika vormid

Ent ma asusin mõtestamisega ehk liiga kiirelt süvitsi tegelema. Näitus on kehaliselt midagi skulptuuri ja installatsiooni vahepealset. Ruumiliselt terviklik kogemus, kus üksikesemete, teksti ja vormistuse koosmõju annab kokku poolfragmentaarse lõime, mida mööda liikuda. Lõime, mis koosneb joonistustest, kehamulaažidest, kipsvormidest, luulest, kangastest, mullikilest, vildist tehtud üleelusuurustest kõrsikutest ning ühest äärmiselt modernistlikust sektsioonlauast. Teisisõnu on tegemist paraja materjalide ja tehnikate popurriiga.     

Draakoni galeriiruumis endas on nende materjalide ja tehnikate rohkuses siiski tekitatud narratiivne liikumine. Nõndavõrd väikese näitusepinna kohta kõva sõna. Siinkohal tasub kiita kunstniku otsust kaasata isegi nii väikese ruumi haldamisse kujundaja. Kuigi näituse selgroog ja võti on seinal jooksev, teadvuse voolu maiguga vabavärss – Tiidelepa näol on tegu korduvalt avaldatud luuletajaga – suudab sisenedes haarata tähelepanu ja seda edukalt juhtida just nimelt materiaalne osa näitusest. Katkendlikud sketšid, seinalt alla langenud raam, põlvedetail – millest on ainus väljaloetav sõnum see, et ta on hästi krõnksus ja kokkusurutud – ja muud kipsi valatud kehaosad, on asetatud rütmi, mis suudab luua nii meeleolu, kui hoida vaataja pilk eemal seinal jooksvast tekstist. Seniks kuni saabub õige hetk.

Tervikuna võtab näitus sedapidi natuke Ameerika mägede vormi. Tunnetuslik mäkketõus tekstini, seejärel kuulisõit niigi teravustatud tajuilmale, kus sõnalisuse rööbasrajad võtavad esemelise külje kaasa uuele ringile, kulgedes hooti nii paralleelselt, ristuvalt kui ka ühtivalt. Kipsist võetud kehafragmendid muutuvad läbi teksti konkreetseteks. Neid katab äkitselt kunstniku hääl, mis ei lase enam lahti. Kõik on äkitselt isikliku ja ebamugava maiguga. Tiidelepp valdab sõna ja esemelist vormi piisava vilumusega, et põimida küljed tervikuks, seejuures liigsesse melodraamasse või dekoratiivsusesse laskumata. Näituse kaks poolust on äärmiselt maitsekas tasakaalus.

Lahtised ühendused

Ning jõuame otsaga tagasi maitse juurde, millest vaid sammukese kaugusel terendavad juba stiiliküsimused. Kui astuda läbi Draakoni naabrite, Hop ja Hobusepea galeriist, joonistub kolme juulikuise näituse peale välja kindel muster. Efemeersed, tunnetuslikud, samaaegselt äärmiselt tehniliselt taiplikud teosed, mis nõuavad publikult nii asjatundlikust kui ka suutlikust liikuda võrgustikes, mille sõlmpunkt võib sama hästi olla isiklik kogemine, asja puhta füüsilise vormi ja tunnetuse nautimine või viide loole või tungile, mida sa kunagi nagu oleksid kogenud.

Tegu on näituste trioga, mis nõuab publikult meelelist ja hingestatud teravustatust. Kõik kolm näitust pole mõneti n-ö lõpuni sõnastatud. Terviku kogemine nõuab, et mõned tundesidemed peas kedratakse segamini kunsti enda villajuppidega. Lõng, mida saadakse, lubab kõigil kolmel näitusel käsitleda subjekti äärmisest intiimsusest, sest osake sellest intiimsusest, mis sinna peidetud, on osake publiku enda intiimsusest, mida kõik kolm näitust edukalt välja ka meelitavad.

Ent "Sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja ära" viib selle ülejäänud kahest teisele tasemele see, kuivõrd kunstnik annab oma intensiivsust sellesse kogemisse, mis tema ja vaataja koostöös sünnib. Kui vaadata näitust skulptuuri vaatevinklist, oleks kui terve Draakon täis plahvatanud mälestuste jäetud jälgi. Materjalitunnetusest jäetud pehmeid arme. Tiidelepa kipsvormid toimetavad edukalt "pisikese valge soki" dimensioonis. Selles hetkes, kus sa oled juba veidi aega kellestki lahus, siis sa avad ühel neljapäeval pahaaimamatult sokisahtli ja seejärel saad ühe "pisikese valge soki" nägemisest proustiliku mälestusvoo trauma.

Loodud terviknarratiiv koosneb sellistest üksiktükkidest, kus kontekst ja subjekt on kunstnik ning hingestaja publik. Nele Tiidelepa isiklik lahtihargnemine saab endale sinu isikliku lahtihargnemise maigu. Tundeloidust näitus küllap üle ei ela. Terve ruum muutub parima vaataja käes dialoogiks, hinge musta öö üle, keereldes samaaegselt võluvalt kunstnikuameti osiste üle. Institutsionaalse suhestumise toob endaga kaasa nii keskse kujundina kasutuses olev modernistlik laud – piisavalt cool, et käia Pegasuses latte't joomas, mingi tase on elus vähemalt saavutatud – kui ka Draakoni galerii ise. Nimelt ei saaks näituse teostele seada vist muud raami kui galerii ise.

Raamid on see, millest näitus natuke puudust tundma jääb. Kuigi võiks öelda, et kunsti raam ongi näitus ise ning tunded on piiritud, ei saa sellega päris rahul olla. Kui "Sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja ära" võib anda emotsionaalse hoobi, ei suuda ta publikut tinglikult lõigata ja veristada. Tervik tunduks natuke nagu veeretaks käes siili. Tunned ühe-teise-kolmanda okka torget, siilikese raskust, nohisemist ja südametukslemist. Kordagi ei teki aga tunnet, nagu võiks käest ilma jääda.

Fragmentaarsed mälestused, nõnda nagu kunstnik neid käsitleb, hoiavad endas potentsiaali millekski veelgi enamaks. Suutlikus meelitada publikust välja tunne ja kontakt on olemas. Suutlikus anda kõva mats ja seda salvida on olemas. Kuidas aga kontsentreerida seda tervikut veelgi? Süveneda veelgi mäletamise intensiivsusesse või ennemini loobuda mäletamisest selle kasuks, et teravustada hetke ennast viimase piirini? Kunstnik võib enesekindlalt kõndida mööda valitud teed, ent vaatajale võiks ta seada ka mõningaid odadega vooderdatud püünisauke. Tiidelepp ei tohi kahelda suutlikkuses vormistada keerukaid ja mitmekihilisi tundeid, sest seda ta ilmselgelt suudab. Pigem peaks mõtlema sellele, kuidas antud tunnetest täit jõudu välja panna. On lootust, et saab kuulda, kuidas lasevad žiletiterade ja armastuskirjadega laetud haubitsad.