Isiklikult olen digikommunikatsiooni peenes kunstis korduvalt kõrbenud. Ent vähemalt olen saanud autentse baasi, millega astuda kontakti "Tänapäeva armastusega ehk Armastusega külma intiimsuse ajastul". Näitusega, mis suudab tuua (tagasi) ebamugavaid mõtteid, värskendada vaatenurki ning pakkuda lõppkokkuvõttes seda emotsionaalset raputust ja puudet, mida näitustelt ootamegi. Kahjuks on samas tegu ka näitusega, mis võib jätta osa publikust külmaks. "Tänapäeva armastus ..." nõuab vana kooli armastusele omaselt tähelepanu ja aega. Kui publikul seda parajasti ei jagu, võib hooleküllasest tervikust jääda suhu õrna kuramaaži maitse.

Ent hea küll. Tegu on näitusearvustuse, mitte armastuse metafooride nimekirjaga. "Tänapäeva armastus ..." on Kunstihoone seni mastaapseim rahvusvaheliselt veetud projekt – teostatud koostöös Freiburgi kaasaegse kunsti muuseumi ja Utrechti meediakeskuse IMPAKT-iga – mis rändab läbi kõik kolm asutust, jõudes potentsiaalselt seejärel kunstisaalidesse väljaspool ülalmainitud kolmikut. Teisisõnu on tegu suure ja ägeda projektiga, mille üle kunstihoone võib igati uhkust tunda. Kaasaegse kunsti rahvuslastest fännid võivad vinguda, et Eesti kunstnikest on esindatud ainult Marge Monko, ent naine on tervikus nõndavõrd jõulisel positsioonil, et küllap rahuldab see näitus ka rahvuslikult meelestatud publiku. Samuti saab taas kohtuda nii mõnegi juba siinmail eksponeeritud kunstniku loominguga.

Tasakaalus suhe

Keskne teema on pealkirjas endas kaunis terviklikult sõnastatud. Tähelepanuväärne on seejuures, kui tundlikud on olnud kuraator Katrina Gregose antennid. Näituse idee sündis ajal, kui mesinädalad Wuhanis kõlas lihtsalt ekstentrilise otsusena, mitte mitmetähendusliku irooniana. Kuigi oleks igati loogiline eeldada, et digivahendatud suhetest ja armastusest rääkiva näituse sünnitaja oleks koroonapandeemia, on seevastu tegu klassikalise näitega sellest, kuidas kunst suudab elust kahe sammu võrra ees olla.

Igatahes on tegu õige näitusega õiges ajas. Paistab välja kahetine mõte sellest, kuidas näitus läheneb digirepresentatsioonidele toetuvatele võrgustikele – ühes nende loodud olevikuga – nii hirmu kui lootusega. Nii hirmuga selle kuvanditele ja profiilidele toetuva lõksu osas, mis nad on, kui ka himu ja ootusega selle läheduse osas, mida nad teevad võimalikuks saavutada. Viimast mitte pelgalt banaalsel ihalisel tasandil. Näitus suudab – kohati küll läbi äärmise jahedus- ja puudusetunde läbi – olla fokusseeritud inimsuhetes peituvatele soojusele.

Ilma ta ennast vististi välja ka ei mängiks. Jõuliselt teadlik fookusasetus armastusel, mitte viimase formaalsetel väljendustel ja väljunditel, lubab tervikus näha aktiivset võitlusvälja, mitte inertset tehnofoobset itku. Sest kuigi üldmulje pole trööstitu, jääb väljapanekust siiski ennekõike kõlama teatav tervislik hirm digilahenduste ja digiläheduse lõikumispunktides haigutava eksistentsiaalse tühjuse suhtes. "Kas ja kuidas, leida külmast intiimsusest soojus?", oleks vististi paslik hüsteeriline deviis, mille näitusekülastaja/avastaja oma kilbile võiks kirjutada .

Äärmiselt paatoslik metafoor, ent kui üldse millelegi, siis ometi armastusele kuulub paatose väli. Näitusele minnes tasuks lisaks ajale varuda ka natuke närve ja emotsionaalset avatust. Midagi otseselt šokeerivat ei leia, kuid osavõtmatu pilk vaevalt iseenesest tiivustub. Ilma ebamugavale "Aga kui nüüd enda peale ka mõtlema hakata" tasandile astumata näitus lihtsalt ei tööta. Või kui töötab, siis samavõrd sisutühjalt ja formaalselt nagu mõni seisuslik abielu. Igasugune küüniline kaugus muudab näituse tinglikult mõttetuks.

Tehnodeelne õudus

Kunstihoone ruum oleks kui mõtteliselt kaheks jagatud. Sisenemistrepilt vasakule pöörates ulatub läbi mitme saali osa näitusest, mis uurib külma intiimsuse pragudest immitsevat soojust. Paremal see osa, mis uurib antud intiimsusest lähtuva kuvandikesksuse happelist hingeauru ja sotsiopaatset hingeldamist. Jagatus pole küll range, ent on piisavalt tuntav, et selle põhjal joonistuksid näitusest välja kaks eraldi tiiba, milles teemakäsitlus tasakaalustub teatava pelglikkuse ja hirmu vahel.

Klaaslaega saal on pea täielikult pööratud õõvas marineerumisele. Hannah Toticki Anberti diagonaalselt ruumi jagavad installatsioonid mängivad digitaalruumi kehastamisega riietuses ja suhtluskogemuses. Kuigi rõõmsad, värvilised ning esmapilgul rõõmustavad teosed, kontekstualiseerivad neid seintel rippuvate teoste näol kaunis küünilis-kurblikud, eneseesitluse ja -imetluse kaljurahud. Maria Mavropoulou "Pereportreed" vististi nukraimas konkreetsuses nende piirjooni välja joonistamas.

Tõsi. Tegu pole pelgalt depressioonikaridega. Marijke de Rooveri meemine "Frustreeritud kvääride nišisisu" balansseerib keel põses "ei suuda voodist tõusta, sest hing on raske" ja "nipsutan tänaval kõndides sõrmi" vahel tekkival eksistentsiaalsel lõhel. Samuti lisavad Laura Cemini "4 minutit soojendust" ja "Mälu püsivus" ning Marge Monko "Kiri D-le" saalile teatava ürgromantilise igatsuse varjundi. Teistest saalidest enim tegeleb klaaslaega saal puhtaimal vormil võõrandumise, sellega seotud nartsissismi ja teatava tühjusega, mida see kõik kokku annab. Küllap lähtuvalt publiku enda sotsmeedias osalemise tasemest mõjub saal kas nukralt või õõvastavalt.

Igatahes suudab nii nukruse kui õõva elegantselt mängleva kergusega üheks pöörata saali mitte-teadvusena vormistatud David Haines'i "Õigekspööramine", kohasema võõrkeelse pealkirjaga "Dereviled". Videoteos koosneb tagasikerimisrežiimil kaadritest Ameerika kirikutes korraldatud homoseksuaalsusest ümber pööramise teraapiast. Elegantselt klaaslaega saali taha peidetud ruumis mängiv video mõjub, mida enam temasse süveneda, äärmiselt efektiivse katalüsaatorina mõttekäigule, mille lõpp-punkt on tervistav kõrvakiil kantuna "Oota, kas me üldse saame aru, mida p***et me teeme?!" energiast.

Kruiisiromantika

Nagu ülal mainitud, on ülejäänud näitus olemuslikust ängist vähem rõhutud. Vähem, mitte täielikult. "Tänapäeva armastus ..." suudab tervikuna hoida jõuliselt ambivalentset suhtumist armastuse digitaalses uues ilmas. Võimalust jõuda esimesest häbelikust "Hei, mis teed?" sõnumist ainult ekraanil toimetades hetkeni "Oota kaks minutit, ma kähku käin enne pesus, okei?" ei saa tinglikult pidada halvaks. Klassikaline kuuekümnendate stiilis "Väike teater, väike drink, väike seks". Lihtsalt uues vormis.

Kuramaaži teatavast universaalsusest lähtumine lubab digisuhtluse maskiballi taga näha lootuskiiri. Mahmoud Khaledi "MKMAEL" ja "On sul homme töö?", suudavad kogu eelnevale kurblaulule kontrapunkti seades küsida "Aga mis siis, kui ma olen kutt, kes tahab teiste kuttidega magada ja elan Egiptuses?". Marginaalide omailmades, eriti kui neid ümbritseb laiem ühiskondlik pahakspanu ja sellega kaasnev vägivald, on internet turvapaik, kus teiste endasugustega lävida. Khaledi mõlemad teosed suudavad selle ilmselge teadmise kehastada kunstilises täiuses, mis hingestavad kuiva sotsioloogilise väite. Seda lisaks hiilgavalt.

Isikliku sümpaatia suutis Khaleedi teostest eriliselt võita just "On sul homme töö?", mis koosneb 32 mustvalgest fotost, kujutamas telefoniekraanil lahtirulluvat Grinderi-vestlust.¹ Märgkolloodiummenetluse iseeneslik elegants suudab muuta telefoniekraanil toimuva samavõrd romantiliselt laetuks nagu kelmikaima Pariisi kohvikuvestluse. Samuti suudab tekstikorpus olla nõnda võluvalt flirtiv, et saab kümnepalli süsteemis endale hindeks Grace Kelly.

Peent materjalitaju ja sellest tulenevaid nüansse illustreerib lisaks Khaleedile ka David Haines'i videost eraldi esindatud teostekorpus. Kuigi tegu pole maalitehniliste šedöövritega, mõjub kunstniku "Sõnumeid lugeva mehe seeria" nagu armsalt kärts kaasaja kväär-Morisot, kujutades poolpaljaid mehi süvenemas telefoni privaatsfääri helluse ja tundlikkusega, mis hingestas ka impressionisti parimaid teoseid. Näituse üldist ekraanikesksust arvestades on nii Haines'i kui ka Anberti teosed – viimane on antud näituseosas esindatud rõõmustavate anti-nut'i moeaksessuaaridega – meeldivalt tehnilist võimekust illustreeriv materjal. Mõtetest ja mõtisklustest väsinuna pakub võimalus keskenduda ning süveneda tehnilise teostuse nüanssidesse meeldivat paletipuhastust.

Videokommunikatsioon

Antud näituseosale, tõtt-öelda näitusele üldiselt, annavad tema tõelise laetuse ja funktsionaalse selgroo siiski rohked videoteosed. Khaledi ja Haines'i põlistab näituse üldisesse tervikusse Juliette Jaques'i "Sa saad vabaks". Teos, mis traageldab kokku AIDS-i pandeemiast tuleneva nukruse ja valu teatava rahuliku lootuse ning usuga tulevikule, helitaustal Cookie Muelleri monoloog oma surevale abikaasale. Teisisõnu kuuleme sureva mehe trööstimiseks kasutatud sõnu ja lohutusi. Isiklikku üldiseks pöörav teos mõjub ülejäänud saalis kuidagi eraldiseisvalt. Kuigi temaatiliselt sobituv, on pildikeel piisavalt küberpunklik, et haakuda enne läbi esteetika kui et idee. Sellest poleks otseselt viga, ent ilma süvenemise ja vastava eelteadmiseta mõjub teos nagu reklaam aju internetti laadimise idufirmale.

Gabriel Abrantese ja Benjamin Crotty narratiivsed lühifilmid elavad video- ja filmikunsti meeldival vahealal. Nii "Liberdade" kui "Tehisnaljad" pakuvad meeldiva inimliku soojuse ja kaasahaarava narratiivi abil vaatamisrõõmu kõigile neile, kes juhtuvad neid algusest saati nägema. Poolikuna mõjuvad teosed vähe segaselt – "Tehisnaljad" võib-olla vähem, sest keskne teema on robotkoomiku ja tema sümpaatia vaheline armastus. Piisavalt sürr, et in medias res vaatamiskogemus oleks kaunis loomulik.

Viimased saalid töötavad enim klaaslaega saali tehnofoobia vastu. Tundub, et tulevikule siiski oleks lootust. Melanie Bonajo "Ööpinnas. Armastuse majandus" kuidagi läbitunnetatud helguses sinna avanemas. Teos tundub pärast eelnevat introvertse maiguga näitust positiivse ja reaalset lähedust väljapoole pungumisena. Näide mingist sisemise autentsuse leidmise potentsiaalist, päris ligiduse võimalikkusest. Normatiividest väljamurdmisel leitavast ekstaatilisest lähedusest. Midagi, mis eelnevates saalides aina võimatum tundus.

Peter Pukluse fotoinstallatsioon võtab Bonajo antava impulsi üle ja kannab ta tõhusalt argiilma. Vanemaksolemist ja soorolle ümber mängiv teos, hakkab näituse kontekstis elama uut elu, Naljakas Pandora laegas vastu näituse lõppu. Hirmud ja õudused on välja lastud ning nüüd, enne lõppu, pääseb õhku lootust. Saali lõpetavad Laura Cemini "Vahepeal. Soojus" ja Margaret Salmoni "Mina sina mulle meie meile". Teosed, mis sunnivad vaataja äkki silmitsi läheduse ja õrnusega, nõnda et kogumulje on heas mõttes kummastav. Kõhus tekib tunne nagu eremiidil, keda tervitab pärast aastaid kõrbes siiras ja isetu kallistus. Cemini annab ilusa riimi oma näituse alguses eksponeeritud üksinduses soojuse otsimisele keskendunud teostele, rõhutades veelgi tunnet, kuis eelviimases saalis heljuks õhus lootusevine.

"Et see töötaks, peame me mõlemad pingutama"

Viimane saal on vaid Marge Monko installatsiooni "Ma ei tunne sind, seega ma ei saa sind armastada" päralt. Teos on juba iseenesest imposantne, kuid tema asukoht uhkes üksinduses pärast saale, mis vajasid igaüks mõnikümmend minutit, tekitab teatava poolreligioosse kogemuse. Äkitselt on publik vastamisi teosega, mis ei nõua lahtiharutamist, et teda mõista. Vaatajana oled sa juba häälestatud tundlikule lugemisele, pilgu, vaimu ja empaatia oskuslikule pingutamisele ja lennutamisele. Ning siis äkitselt seisad sa silmitsi puhta metafooriga.

Mongo teos on selge. Silmitsi seistes peaaegu lihtsakenegi, aga just nimelt seetõttu töötab ta näituse lõpus nõnda efektiivselt. Nagu gongimuusika pärast mõnda Jaan Räätsa 1970. aastate sümfooniat. Loomulikult aitab sellele kaasa teose üleelusuurune mastaap. Kogu saalis valitseb sarnane tunnetuslik kogemine mõnele altarile, mis lükatakse lahti ainult ülestõusmispühadel. Lähedus ja mitte-lähedus moodustavad selles lahutamatu neooni rüütatud ühtepõimumise. Teos võtab kõige paremal ja sõnaotseseimal viisil sõnatuks. Kohane võrdlus, kuis visuaalse kogemuse keskmes peavad vastastikuses tundmatuses dialoogi androidid.

Tummaks võis näituse lõpp küll võtta, ent tummaks võib jääda ka näitus ise. Veetsin kunstihoones jalutades üle kahe poole tunni, mille vältel liitus minuga näitusel kokku kuus külastajat. Lõppkokkuvõttes jäin ma neist kõigist mõne videoteose juures maha. Eriliselt nukker oli pikutada Bonajo pooletunnise videoteose ette loodud mõnusas pesas ja näha, kuidas kolm külalist jõudsid ilmselgelt selle aja jooksul näituse läbi käia ja lahkuda. Võib-olla oli viga konkreetses päevas, aga videoteoste rohkus ja pikkus tundusid publikus kirge kunstikogemuse vastu lämmatavalt.

Nukker pilt, arvestades, et näitus on tervikuna ülimalt sümpaatne, läbimõeldud ning töötav teoste, ideede ja tähenduste võrgustik. "Tänapäeva armastust ..." videoteoste rohkuse pärast kritiseerida oleks kohatu; nagu topiks kontaktläätsed silmadesse, mis panevad helisema südame. Samas ei saa üle ega ümber tõdemusest, et kui publikust enamus ei viitsi näituse selgrooks olevaid teoseid vaadata, on kusagil mingi suur puudus. Puudus näiteks kella järele – vaataja saaks oma liikumisi näitusesaalis vastavalt teoste kestusele ajastada. Lihtne ja banaalne lahendus, ent juba seegi aitaks külastuskogemust vaatajale sõbralikumaks muuta, tingides loodetavasti ka sügavama kontakti näituse endaga.

"Tänapäeva armastus ehk armastus külma intiimsuse ajastul" on avatud veel septembri alguseni. Piisavalt, et leida kunstihoone külastamiseks vaba aega ja mõtteruumi, mida näitus väärib. Vältida klassikalist olukorda, kus loetud päevad enne näituse sulgemist tuleb kibekähku töölt näpatud pooltunni jooksul saalid läbi kapata. Sest näituse suurim viga on kauneimal viisil seesama, mis armastusel. Ilma tähelepanuta ja hooleta tapad sa ta ära. Ja see saatus on viimane, mida antud näitus väärib.

¹ Grinder on sisuliselt gei-Tinder. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis ühtlasi kõvasti vähemtoksilisem ja sõbralikum keskkond.