Cemin selgitas, et otsib oma värskel näitusel seoseid kukkumise või langemise idee ja läbikukkumise kuvandi vahel. "Näiteks inglise keeles on enamik langemisega seotud mõisteid negatiivse alatooniga, kui jätame kõrvale armumise (falling in love), siis muudes tähendustes on märgata teatud hirmuelementi kontrolli kaotamise ees."

"Nii püüdsingi ette kujutada, kuidas me näeksime langemist kui midagi positiivset, midagi, mis annaks meile püsiva pinna," sõnas ta ja lisas, et samuti uuris ta ka seda, kuidas pääseda ühiskonna vertikaalsuse eest. "Seega siin väljapanekul näemegi ronimisseina haaramispunktidega, mis loovad omamoodi poeemi. Seda saab välja lugeda nende asetusest, need pole funktsionaalsed, sest tegemist on langemis- või kukkumisseina, mitte ronimisseinaga."

Näitusega kaasneb ka pikem tekst, mille saab iga külastaja kaasa võtta. "Kirjutasin selle teksti veidi enne installatsiooni lõpetamist, see on absurdne näidend kahele tegelaskujule, üks on lavastaja ja teine näitleja, kes soovib seda rolli saada," selgitas ta ja mainis, et iga kord, kui näitleja käsikirja loeb, leiab ta sealt erinevaid assotsiatsioone. "Lavastaja püüab omakorda näitlejat nende ridade sisse meelitada, öeldes, et see pole see, mida ma soovisin."

"Siis aga pooled vahetuvad, see on seega võimalus analüüsida, miks meile meeldib jääda kindlaks omaenda seatud reeglitele ja kui keeruline on lasta lahti millestki, mida me juba teame," tõdes ta ja lisas, et ainult siis, kui oleme nõus loobuma sellest, mida me arvame teadvat, leiame uusi viise tegelemaks tegelikkusega. "See näitus on ka osa praegusest pandeemiaajast ja ma leian, et on oluline osata loobuda sellistest eluviisidest, millega oleme eelnevalt harjunud, ning leida uusi."