1. SISSEJUHATUS

Kui 2003. aastal tähistati ulatuslikult kahe sajandi täitumist Eestis rahvusele ja rahvuskirjandusele aluse pannud eepose Kalevipoeg (ilmunud 1857–1862)¹ looja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist (14./26. detsember 1803 – 13./25. august 1882), siis sünniaastapäeva eel toimunud pidulikul koosolekul "Fr. R. Kreutzwald 200" Eesti Teaduste Akadeemia majas Tallinnas 28. no-vembril 2003 pidas tähelepanuväärse kõne kirjandusteadlane Jaan Undusk. Selle pealkirjaks oli "Eksistentsiaalne Kreutzwald". Kõne teksti avaldas nädalaleht Eesti Ekspress oma lisas "Areen"

11. detsembril 2003 (Undusk 2003). Esmakordselt ilmus see täiskujul ligemale aasta hiljem ajakirjas Vikerkaar ning väikeste täiendustega 2016. aastal Jaan Unduski autorikogumikus Eesti kirjanike ilmavaatest.²

Õieti omistab Undusk esimese "eksistentsiaalse eestlase" tiitli Kreutzwaldi eelkäijale ja sõbrale Friedrich Robert Faehlmannile (1798–1850), kelle esimeseks järgijaks omakorda olevat Kreutzwald ise (Undusk 2016: 122). Kreutzwaldi "eksistentsiaalsus" kultuurihoiakuna lähtub Unduski tõlgenduses eestlaste ahistatud seisundist Vene impeeriumis, koguni lootusetust piirolukorrast kultuurrahvana, mis teeb igast (kõrg)kultuurile pühendujast "loomingulise absurdisti" (samas: 127). Niisugusest loomingulisest absurdist olevat Unduski meelest kantud ka eepose kui iseseisvat elu elama hakanud "eestluse tüviteksti" loomine, sest "ei Faehlmann ega Kreutzwald ei näinud (oma tegevuse tippajal) eesti rahva tulevikku eestikeelse kultuurrahvana" (samas: 135).

Unduski Kreutzwaldi-eksistentsiaalsus meenus esmalt, kui olin juba kümmekond aastat tagasi lugenud "Jalutuskäike Lotmaniga" (M. Lotman 2010a), mis ajendasid mind hiljem naasma tema kirjavahetuse juurde (Lotman 2007a), üle lugema Lotmani kaasteelise ning Lotmani Tartu (riikliku) ülikooli vene kirjanduse kateedri õppejõu kohale kutsunud Boriss Jegorovi ülevaateteost Lotmani elust ja loomingust (Jegorov 1999), Lotmani teadusliku testamendina võetavat (M. Lotman 2001: 215) monograafiat "Kultuur ja plahvatus"³ ning Lotmani esseid hirmust, juhuslikkusest ja segadusest (Lotman 2007b).

Leidsin mitmeidki ühisjooni Kreutzwaldi ja Lotmani eluloost, kultuurihoiakust ning loomingust. Kõigepealt olid mõlemad, üks 19. ja teine 20. sajandi suurmees, pärit ühest ja samast geokul-tuurilisest piirkonnast, mis nende eluajal oli osaks autoritaarsest või totalitaarsest Vene impeeriumist (aastatel 1721–1917 Venemaa keisririik, 1922–1991 Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit). Mõlemad, Kreutzwald Võrus, Lotman Tartus, elasid ja tegutsesid omakorda geograafilises perifeerias. Mõlemaid iseloomustas valgustuslik ratsionalism. Humanitaarteadlane Lotman pidas end eeskätt õpetajaks ning tema ülikooliloengud ja seminarid olid paljuski loominguliseks laboratooriumiks. Võru linnaarst Kreutzwald oli enne ülikooli arstiteaduskonda astumist 1826 töötanud kaks aastat, 1823–1825 koduõpetajana.

Valgustusliku eluhoiaku kõrval oli mõlemas mehes piisaval määral romantikutki. Kreutzwaldi luuletajahing leidis lisaks Kalevipojale väljenduse kolmes luulekogus (Angervaksad, 1861; Viru lauliku laulud, 1865 ja Rahunurme lilled, I 1871, II 1875). Lotmani iseloom avanebki aga tema kaasteeliste-kolleegide ja õpilaste mälestustes kirglik-romantilise idealismi paradigmas, milles süsteemne mõtlemine toimis sümbioosis lennuka kujutlusvõimega. Lotmani õpilane ja kolleegist mantlipärija Peeter Torop on Lotmani fenomenist kõneldes rõhutanud Lotmani iseloomu terviklikkust, teadlase ja isiksuse lahutamatust (Torop 2010a: 373). Teaduse eetilised põhimõtted on Lotmanile seesama mis arstile Hippokratese vanne. Last not least, ühisjoonena võiks võtta sedagi, et nii nagu Kreutzwaldi eepos Kalevipoeg hakkas elama oma elu, kujunedes eesti kultuurikaanoni üheks tugipiilariks, nii on Juri Lotmani elutöö kultuurisemiootikuna võetav eepilise kangana, mille keskmes on Lotmani vermitud ning nüüdseks samuti oma iseseisvat elu elav "semiosfääri" (resp. "semioosi", "semiootilise universumi") mõiste (Lotman 1999: 10–11).

Ent mis seob kahte Eesti ühiskonna- ja kultuuriloos monumentaalset isikut "eksistentsiaalsuse" pinnal? Miks olen võtnud Juri Lotmanitki nimetada "eksistentsiaalseks"? Järgnevalt püüan selgitada oma nimetamiskatset n-ö kolmes vaat(l)uses: Juri Lotmani elu ja loomingu lugu; Lotmani käsitlus "piirist" ja küsimus "lõpu" mõistest (resp. surmast). Enne vaat(l)usi vajab aga "eksistentsiaalsuse" tunnus ise selgitavat kommentaari.

2. EKSISTENTSIAALSUS — EKSISTENTSIALISM

20. sajandi mõttevoolude eestikeelses ülevaates tõdeb "eksistentsialismi" peatüki autor Tarmo Tirol põhjendatult, et inimlikule olemasolule orienteeritud "eksistentsialism" on väga laia tähendus- ja kasutusväljaga (Tirol 2009: 311). Ta peatub põgusalt eksistentsialismile filosoofilis-teoloogiliste töödega aluse pannud Taani mõtlejal Soren Kierkegaardil (1813–1855), osutades seejuures, et Kierkegaard ise ei kasutanud veel seda mõistet. Mõiste "eksistentsialism" võttis kasutusele Prantsuse filosoof, näitekirjanik ja kriitik Gabriel Marcel (1889–1973), kes iseloomustas niimoodi Jean-Paul Sartre'i (1905–1980) filosoofiat. Tiroli artiklis leiavad samuti viitamist Karl Jaspers (1883–1869), Martin Heidegger (1889–1976), Miguel de Unamuno (1864–1936), Simone de Beauvoir (1908–1986), Albert Camus (1913–1960) ning eksistentsialismi eelkäijad Augustinus (354–430), Blaise Pascal (1623–1662) ja Friedrich Nietzsche (1844–1900). Võib öelda, et loetletud mõtlejad moodustavadki eksistentsialismina võetava filosoofia tuumiku. Mitu neist, nagu Marcel, Sartre, Unamuno ja Camus, on tuntud ka kui eksistentsialistlikud kirjanikud. Ühe keskse teemana eksistentsialismis nimetab Tirol inimolemise autentsuse probleemi, s.t kuidas olla ise (samas: 313). Iseolemine eeldab valikuvabadust, aga ühtlasi ka vastutuse võtmist. Olemise autentsus pannakse proovile piirolukordades.

Põhimõtteliselt on kogu eneseteadvustatud inimelu raamiks sünnijuhus ja surma paratamatus (ettemääratus). Eksistentsiaalsus, mis suhestub eksistentsialismi mõttevooluga nii, nagu tunnetus suhestub tunnetuse refleksiooni ja kirjeldusega, kujutab endast inimliku olemise (olemasolu) avanemist lõplikkuseteadvuse taustal ehk eksistentsi eelnemist olemusele (Sartre 2007: 22). Pidev valikulisus identiteediloomes ja sellest tulenev vastutus enda ja teise ees (resp. eksistentsiaalne eetika) ning lakkamatu mäng või võitlus võimatu, ületamatu, paratamatu ja võimaliku, ületatava, juhuslikkuse vahel teevad eksistentsiaalsusest kestvalt dünaamilise fenomeni,⁴ mis on leidnud fikseerimist näiteks prantsuse eksistentsialismi ühe esinduskuju Albert Camus' mõtteloomingus "mässava inimese" metafoorina (Camus 1996).

Pean vajalikuks rõhutada, et juhusliku sünni ja paratamatu surma vahele jääva "elamise absurdi" (põhjuseks asjaolu, et inimene on jäetud maailma iseenda hooleks, talle antud aeg ja ruum on eksistentsiaalselt piiratud ja lõplik, "kus kõik, absoluutselt kõik hävib", Undusk 2016: 123) kõrval on ka n-ö alamastme absurdseid olukordi ja seisundeid, tingituna ühiskonnaelu sellest või teistsugusest korraldusest (autokraatne või totalitaarne võim, bürokraatia, tsensuur jms). Nii "eksistentsiaalse Kreutzwaldi" (näiteks Kalevipoja eepost trükiti lugude kaupa poliitilise mimikrina otsekui teaduslikku väljaannet, mis selliselt pälviski 1860. aastal Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia auhinna, pool Demidovi auhinnast; rahvaväljaanne trükiti aga tsensuuri vältimiseks 1862. aastal hoopis Soomes Kuopios) kui ka järgnevalt kirjeldatava "eksistentsiaalse Lotmani" puhul võib ridamisi leida niisuguseid absurdiolukordi.

3.  EKSISTENTSIAALSUSE AVALDUMINE LOTMANI ELULOOS

Autobiograafilisi memuaare, mida Juri Lotman dikteeris pärast aju osalist halvatust 1989. aastal, on ta ise nimetanud "mitte-memuaarideks" põhjendusega, et üheaegselt jutustusega oma elust ja teekaaslastest analüüsis ta samas jutustatavat teksti, kommenteerides seda ajaloolase positsioonilt (M. Lotman 2010b: 10).

Lõviosa mitte-memuaaridest hõlmavad sõjamälestused. 1939. aastal oli Lotman astunud Leningradi ülikooli filoloogiateaduskonda, seejuures tänu "punaste kaantega küpsustunnistusele" (Lotman 2010a: 33) sisseastumiseksameid tegemata. Aga juba aasta pärast, ülikooli teisel kursusel 1940 kutsuti ta sõjaväeteenistusse. Lotman meenutab, et ajavahemik ülikooli astumisest kuni sõjaväkke ja seejärel sõtta minekuni oli üks õnnelikumaid tema elus. Ehkki aastail enne sõda leidsid aset Stalini repressioonid, mis paljudele intellektuaalidele, aga ka osale armee juhtkonnast lõppesid mahalaskmise või Siberi-vangistusega. Võimu repressiivsus, ahistamine, tsensuur, ettekirjutused, isikuvabaduste piiramine — terve "komplekt" totalitaarsele režiimile omaseid võtteid ja vahendeid jääb varjuna saatma Lotmani kogu järgnevat elukaart.

Kõik sõjad on piirolukorrad. Ehkki neid minnakse võitma (ründesõjad) või päästma riigi ja rahva õigust olemasolule (kaitsesõjad) või kehtestama ühe või teise grupeeringu ülemvõimu (kodusõjad), tõuseb kõigis sõdades keskseks elu ohverdamine. On sümptomaatiline, et filosoofilise mõistena võttis Saksa-Šveitsi psühhiaater ja eksistentsifilosoof Karl Jaspers "piirolukorra" (Grenzsituation) kasutusele just vahetult pärast I maailmasõda 1919 oma esimeses filosoofilises teoses Psychologie der Weltanschauungen (Maailmavaadete psühholoogia). Just piirolukorras seisab inimene silmitsi oma eksistentsiga, milles emb-kumb, ellujäämine või surm, muutuvad võimalusena käegakatsutavaks, külvates halvavat hirmu või hoopis vastupidi, hüsteerilist eufooriat.

Sõjast on raske kirjutada, sest seda, mida sõda täpselt tähendab, teavad ainult need, kes pole seal kunagi olnud. See on sama, mis kirjeldada mõõtmatut ruumi, millel puuduvad kindlad piirid ja sisemine ühtsus, tõdeb Lotman (2010a: 67), kes Nõukogude armee 437. suurtükiväepolgu (ülemjuhatuse reserv) telefonistina käis jalgsi läbi kogu sõjatee 1941–1945, alates taganemisest Lääne-Ukrainast Kaukaasia mägedeni ja sealt pealetungiga kuni Berliin-Brandenburgi linnastusse kuuluva Potsdamini välja. Lisaks veel aasta ootamist demobiliseerimiseni 1946. Tähelepanuväärne ja ühtlasi piirolukorrale osutav on Lotmani tunnistus, et meeleolu oli kõigil sõjaaastatel kaotustele ja võitudele vaatamata reibas, mida võib tõlgendada füüsilis-vaimsete jõudude koondamisena ellujäämise nimel. Tõeline äng olevat tabanud aga sõja lõppedes, sest "tuli aeg meenutada ja anda endale aru sellest, mida neil aastatel oli püüdlikult tõrjutud" (samas: 75). Alles siis andsid endast märku läbielatud traumad, mis paljude jaoks viisid enesetapuni.

Lotmani sõjateel oli mitu episoodi, milles piirolukord omandas selge ja konkreetse vormi. Kahest juhtumist vahetult pärast sõda on Lotman jutustanud oma pojale Mihhailile. Esimene neist leidis aset Saksamaal, kus Lotman sattus juhuslikult kokku täisrelvis sakslaste üksusega, kes veel ei teadnud, et sõda oli nädal tagasi lõppenud. Lotmani päästis kindlast hukkumisest külmaverelisus ning hea saksa keele oskus. Vahejuhtum lõppes hoopis sakslaste allaandmisega Lotmanile. Teine episood pärineb aga 1946. aastal Leedust, kus Lotman demobiliseerituna viibis juba puhkekodus. Õhtuhämaruses jalutanud ta valges särgis metsas, kus kohtas purjus miilitsat, kes haaras relva, et teda metsavenna pähe maha lasta. Miilits tulistanudki paar korda, õnneks tabamata paanikas mööda sirget metsateed pagevat Lotmanit. See juhtum, mida Lotman oma valge särgi kandmise pärast tagantjärele kirus, sest polevat paremat sihtmärki kui valge rõivas pimedas metsas — see olnudki Lotmani sõnul ainus kord, mil ta irratsionaalset hirmu üle elanud. (M. Lotman 2010b: 18.)

Nagu ülalpool öeldud, varjutasid Lotmani sõjajärgsetki elu nõukogude režiimi survestamised. Juudi rahvusvähemuse vaenamine ning kosmopolitismivastane võitlus koos absurdsete ülekuulamis- ja süüdistuskoosolekutega jätsid Lotmani ilma teadusliku ja pedagoogilise töö võimalusest sõjajärgses Leningradis. Ent kolimine Tartusse, vene kirjanduse õpetaja töö õpetajate instituudis ja seejärel üleminek õppejõuks ülikooli vene kirjanduse kateedrisse — selle võttis Lotman vastu kingitusena, mille eest jäi tänulikuks surmani. Sügavalt eetilise inimesena väljendab ta oma mälestustes kahetsust, et eesti keele mittetundmine ning "andestamatu rumalus" takistasid teda mõistmast olude kogu traagilisust, kuhu ta sattunud oli (Lotman 2010a: 95).

Ometi just Lotmani-aegsest ülikooli vene kirjanduse kateedrist kujunes vaba loomingulise mõtlemise pesa, millest koorus kõigi takistuste ja kitsenduste kiuste Lotmani kultuurisemiootika koolkond. Selle algfaasis, 1964. aasta hilissuvel Tartu ülikooli Kääriku spordibaasis toimunud esimesegi strukturaalsemiootika-alase suvekooli nimeks pakkus Vladimir Uspenski semiootika eufemismina "sekundaarsed modelleerivad süsteemid". Uspenski mälestusest selgub, et ta ei varjanud ettepaneku mängulist iseloomu, mis oli mõeldud võimude tähelepanu hajutamiseks. Ent selles näiliselt mõistetamatus sõnade kombinatsioonis nägi Lotman, vastupidi Uspenskile, heuristilist potentsiaali. (Uspenski 2010: 404–405.) Nõnda jäidki "sekundaarsed modelleerivad süsteemid" mõneks ajaks tähistama kultuurisemiootikat, osutades kultuuri struktuursele toimemehhanismile. Selsamal 1964. aastal algatas Juri Lotman ka maailmas ühena esimestest semiootika-alastest jätkväljaannetest "Töid märgisüsteemide alalt" (algselt Труды по знаковым системам, nüüd ingliskeelse paralleel-pealkirjaga Sign Systems Studies), mis ilmub tänini.

Lotmani vaenamine tipnes õpetlase korteri läbiotsimisega ning KGB erimääruse koostamisega 1970. aastal. "Eksistentsiaalsus" ilmnebki Lotmani eluloos stoilise murdumatusena, headuse ja avalioleku vastu seadmises kitsarinnalisusele, kadedusele; pühendumisena peamisele, milleks Lotmanile oli teadus, õpetamine ja koolkond. Kujukalt on selle oma mälestuses kokku võtnud vene värsiuurija Vadim Bajevski (1929–2013):

Kui ma mõtlen JL-ist, inimesest, kes elas üle sõja, pidi taluma de-magoogilisi süüdistusi, läbiotsimisi, tagakiusamist, vaesust, kasvatas üles suure perekonna, sai Puškini ja tema ajastu, 18.–19. sajandi vene kultuuri parimaks tundjaks, tõi kirjandusteadusesse strukturaalsemiootilised meetodid ning sai selle suuna üheks loojaks, teadlasest, kes ei olnud teaduses üksnes uurija, vaid ka kunstnik, ning seda kõike ilma kaeblemiseta, ilma märtripoosita, alatiste naljadega — kui ma otsin mingisugust seletust sellele unikaalsele nähtusele, mida kõigele vaatamata seletada ei saa, tuleb mulle ikka ja jälle pähe üks Bergsoni filosoofia põhilistest mõistetest, mis on laenatud eksistentsialistidelt — elan. See tähendab ühtne, võimas, kaunis elutung, elan vital.⁵

Autobiograafilised "Mitte-memuaarid" lõpetab Lotman talle iseloomulikult kõrvaltvaataja-analüüsija positsioonilt. Teaduse, sh ka tema rajatud Tartu semiootikakoolkonna arengut võrdleb ta mao kasvamisega nahavahetuse teel. Selleks et truuks jääda iseendale, peab kultuuri areng õigel ajal järsku muutuma. "Teadusliku elu jooksul tuli mul koos Tartu koolkonnaga korduvalt vana nahka maha ajada," tõdeb Lotman, lisades, et nüüd on vana põlvkond lavalt lahkumas. Ja kui kurvastavad poleks ka selle lahkumise üksikasjad, on see ometi möödapääsmatult vajalik (Lotman 2010a: 117).

4. "PIIRI" MÕISTE EKSISTENTSIAALNE ASPEKT

Olen "piiri" mõistet kui Lotmani kultuurisemiootika üht universaali käsitlenud juba enam kui tosina aasta eest,⁶ eristades piiri positsioneeringus eristavat/lahutavat, tõlgendavat ja lakkamatu liikumise funktsiooni. Kui Lotmani varasemas mõtteloomingus prevaleeris strukturaalne lähenemine — aga struktuuri põhiolemus rajaneb Ferdinand de Saussure'i traditsioonis (langue ja parole ehk keel ja kõne) tähistaja-tähistatava binaarsussuhtel —, mis kultuuri, sh kunstikultuuri artefaktide kirjeldamisel "laienes" sotsiaalse ja individuaalse, virtuaalse ja aktuaalse, abstraktse ja konkreetse, koodi ja teate, sünkroonia ja diakroonia, normi ja stiili, süsteemi ja selle realiseerumise puhuti vastanduvaks eristamiseks, siis alates 1984. aastast, mil ilmus Lotmani artikkel "Semiosfäärist",⁷ ilmneb piir üha rohkem kui üleminek, kui tei-sendaja, semiosfääri ehk mõttelise ruumi raamija, aga ka "piiride rägastik" semiosfääris endas (Torop 1999: 398).

Selleks ajaks oli Lotman ise juba ka loobunud lingvistilisele strukturalismile iseloomulikust rangest binaarsusest. Piiris hakati nägema tõlkemehhanismi. Üks Lotmani viljakamatest tõdemustest kõlabki nii: "mõtlemise elementaarne akt on tõlge" ja "tõlkimise elementaarseks mehhanismiks on dialoog" (Lotman 1990: 143). Lotman võrdleb piiri kelme või membraaniga, tõstes esile võimalust seda läbida. Oma loomingu hilisemas faasis ning vaimse testamendina võetavas "Kultuuris ja plahvatuses" (J. Lotman 2001) jõuab Lotman kultuurisemiootika ontoloogilisele ehk olemusõpetuslikule tasandile, mis leiab kuulutamist juba teose avalauses:

Igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimuseks esiteks tema suhe välise, süsteemi p i i r i d e t a g u s e m a a i l m a g a [minu sõrendus — R. V.] ning teiseks staatika ja dünaamika vahekord. Viimase küsimuse võiks sõnastada ka nii: kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?

Selline üleminek võib teostuda evolutsiooniliselt, aga ka plahvatuslikult. Viimasel juhul omandab eksistentsiaalse, s.t piirolu tähenduse bifurkatsiooni- ehk kahenemispunkt. Kahenemispunkti mõiste laenas Lotman vene päritolu Belgia füüsiku Ilya Prigogine'i kaoseteooriast. Ennustamatusel, mis kaasneb kahenemispunktiga, on Prigogine'i väitel sarnasust kirjandusteosega: esimeses peatükis algab romaan hetkeseisu kirjeldusega, kuid on siiski avatud mitmetele võimalikele arenguteedele ja selles ongi lõppeks lugemise nauding: avastada, missugust võimalikku arenguteed kasutatakse (Prigogine 1995: 2148).

Teineteisega lahutamatult seotud kord ja korratus tekivad kaoses üheaegselt. Universum on tekkinud korratusest, milles hõljub korrapära.⁸ Lotmani veendumusel toimib kultuur samamoodi: kor-rastades ümbritsevat semiosfääri — kultuur ise on osa semioosisest —, "haarates" sealt üksikuid segmente, tekib kultuuris endas samal ajal korratuse saarekesi (vastu- ja allkultuurid), mis ärgitavad kultuuri kohanema nendega. Nõnda korrastub kultuur ka sisemiselt. (Lotman 1999: 15.)

Omaette uurimusliku artiklina võetavas järelsõnas Juri Lotmani kultuurisemiootiliste esseede valimikule "Hirm ja segadus" (Lotman 2007b) meenutab Mihhail Lotman Prigogine'i töödes sisalduvate ideede olulisust Juri Lotmanile, sest "need langesid kokku tema intuitsiooniga kunsti süvaolemuse kohta: plahvatuslike protsesside puhul muutub kunst oluliseks tunnetusmeetodiks" (Lotman 2007: 157). Ent Mihhail Lotmanil on lisada eriti siinse artikli kontekstis veel üks võtmetees: "Märgistatus on kultuurisemiootikas eksistentsi alus." Võib tunduda paradoksaalne, aga seda see ongi, et semiosfäär on ümbritsetud semiootilisest kaosest. Kaoses puudub kord ja tähendus. Samal ajal kujutab kaos aga endast Mihhail Lotmani sõnul semiootilist algmateeriat, materia prima't, "kust kõik tähendused tulevad ja kuhu nad ka suubuvad" (samas).

Põhjus on selles, nagu Juri Lotmani "Kultuurist ja plahvatusest" ilmneb, et "[k]ultuuri enesekirjeldus muudab tema piiri enese-teadvusfaktiks. [---] Eneseteadvushetk määrab kindlaks kultuuri piirid" (J. Lotman 2001: 195–196). See tähendab, et piir toimib millegi võimaliku esiletoomises, varjatuse avalikustamises. Ent juba enne piiri peab olema valmisolek paista laskmiseks, peab olema see, m i l l e l t miski paistab. Kommenteerides 20. sajandi eksistentsialistlikku mõtet oluliselt mõjutanud Martin Heideggeri peateose "Olemine ja aeg" (Sein und Zeit, 1928) üht kaksikmõistet geworfene Entwurf ("heidetud vallaheit"), ütleb Tõnu Luik asuvatki selles olemise tähenduse ehk ajalisuse.⁹ Sel taustal saab mõistetavaks ka Lotmani juba 1980. aastate algul esitatud veendumus, et tekst võib eksisteerida (see tähendab, võib olla sotsiaalselt tead-vustatud kui tekst), kui sellele on eelnenud teine tekst, ja et igale arenenud kultuurile peab olema eelnenud arenenud kultuur (Lot-man 2007a: 73).

Enamgi veel, Boriss Uspenskile 19. märtsil 1982 läkitatud kirja postskriptumis, kust eelnev tsitaat on võetud — Lotman loeb sel ajal Vladimir Vernadski (1863–1945) õpetust biosfäärist, mis inspireerib Lotmanit võtma analoogina kasutusele mõistet "semiosfäär" —, järeldab Lotman, et ka mõtet ei saa evolutsiooniliselt tuletada mittemõttest (iseasi on see, et nähtavasti ei ole õige eitada loomade mõtlemist ning võib-olla e i o l e e l u i l m a m õ t l e m i s e t a [minu sõrendus — R. V.] üldse võimalik) (samas).

Teisisõnu, siin leiab tunnistamist, et tegelikkuse kogemiseelsus ja kogemise pärastisuski (s.t tulevikus kogetav tegelikkus) on tunnetatav kui võimalikkus. Piir, mis lahutab olevat olematusest, kogetavat tegelikkust transtsendentsusest, võib küll ilmneda lõplikkuse kujul, ent see pole välistav lõplikkus. Sealpool piiregi võib olla tähendus.

5. "LÕPP! KUI KÕLAV SÕNA"

Selle luulevormis tsitaadiga Mihhail Lermontovi kirjast oma armastatule Varvara Lopuhhinale,¹⁰ kellele vaid kakskümmend seitse aastat vanaks elanud poeet (1814. aastal sündinud Lermontov sai surma duellil 1841) oli pühendanud mitu luuletsüklit, juhatab Juri Lotman sisse oma viimaseks jäänud raamatu viimase sisupeatüki. Otsekui semiootika manifest kõlab Lotmani tõdemus "Millel ei ole lõppu, sellel ei ole ka tähendust" (J. Lotman 2001: 181). Tähenduse tekkimiseks (resp. andmiseks) vajatakse mittediskreetse, s.t igas suunas ühtlaselt pideva ruumi segmenteerimist. Tegelikkuses seostub see "surmamõtte erilise osaga inimese elus", kunsti vallas aga omandab "lõpp" lausa dominantse seisundi (samas: 182). Semiootiline käsitlus suubub eksistentsiaalsusse tõdemusega traagilisest vastuolust elu enese lõpmatuse ja inimelu lõplikkuse vahel. Ent see avab veelgi sügavama vastuolu elu ja surma kategooriatest väljapoole jääva geneetili-se koodi ja inimese individuaalse eksistentsi vahel. "Hetkel, mil individuaalne olemine saab teadlikuks olemiseks (teadvuse olemiseks)," selgitab Lotman, "muutub kogu see vastuolu anonüüm-se protsessi omadusest elu traagiliseks omaduseks" (samas: 183). See "teadvuse olemisest" tõusev "elu traagiline omadus" leiab seletuse Hispaania eksistentsialistliku filosoofi ja kirjaniku Miguel de Unamuno juba 1913. aastal ilmunud peateoses Inimeste ja rah-vaste traagilisest elutundest eksistentsiaalsetes küsimustes ja vastustes neile:

Miks tahan ma teada, kust ma tulen ja kuhu lähen, kust tuleb ja kuhu läheb see, mis mind ümbritseb, ja mida see kõik tähendab? Aga sellepärast, et ma ei taha surra täiesti ja tahan teada, kas ma pean surema lõplikult või mitte. Ja kui ma ei sure, mis saab minust siis? Ja kui ma suren, ei ole enam millelgi mõtet. On kolm võimalust: a) ma tean, et suren täiesti, ja siis jääb vaid paratamatu meeleheide; b) ma tean, et ma ei sure täiesti, ja siis lepin ma saatusega; c) mul pole võimalik teada ei üht ega teist, ja siis järgneb alistumine meeleheites või viimane esimeses, kas meeleheitlik re-signatsioon või resigneerunud meeleheide, ja võitlus. (Unamuno 1996: 42.)

Unamuno "surematuse näljast" (sellist pealkirja kannab "Lähtepunktile", kust pärineb ka tsiteeritud lõik, järgnev peatükk) kantud küsimused ning vastused on olemuselt antinoomilised, s.t "teadvuse olemises" puudub neile lahendus. Lotman näi-tab järgnevas arutluses, kuidas kultuurisfääris (resp. religioosses teadvuses) püütakse ületada/vältida antinoomiat tsüklilisuse mudeliga (elu — surm — taassünd) või siis lülitades surma "mingisse sünonüümi- ja antonüümivalikuid määravasse tähenduste-jadasse", näiteks paratamatuse sidumine fataalsusega, leppimine vanadusega kaasnevate haigustega jms (J. Lotman 2001: 184– 185). Ent puudutamata ei jää ka surma ületamise ja võitmise eri-vormina võetav enesetapp, mis teatavasti on keskseks küsimuseks Albert Camus' Sisyphose müüdi esimeses osas, "Arutluses absurdist".¹¹

"Lõpu" ja "alguse" temaatikat käsitles Lotman juba 1970. aastal ilmunud artiklikogumikus Kultuuride tüpoloogiast, mis lõi "pinnase kultuurisemiootika distsiplinaarse identiteedi tekkimiseks" (Torop 2010b: 9). Kuuest teesist koosneva arutluse kolmandas teesis rõhutab Lotman "alguse" ja "lõpu" kategooriate semiootilist fundamentaalsust. Need on algpunktideks, "millest võivad hiljem areneda nii ruumilised kui ka ajalised konstrukt-sioonid" (Lotman 2010c: 76). Sellesama teesi neljandas alalõigus mööndakse sedagi, et "lõpu" mõiste ei pruugi mitte alati samastuda traagilise lõpuga. Tõepoolest, isegi elus endas võib olla õnnelikke lõppe. Näiteks vanadust krooniva loomuliku surma kohta kehtib prantsuskeelne fraseologism belle mort, 'ilus, hea surm'. Kirjandus, teater, film praktiseerivad süžeedes aga sageli õnnelikku lõppu (happy end). Lotman osutab aga sellelegi, et kõik "kuldse ajastu" tekstid kujutavad endast markeeritud algusega süstee-mi, mille suhtes vaikimisi eeldatakse, et pärast harmooniast küllastatud ajastu saabumist "ajalooline liikumine peatub või lakkab olemast "ajalooline"" (samas: 78).

Juri Lotmanil on üks mälestuskirjutis maailmakuulsast filoloogist Roman Jakobsonist (1896–1982), mis põhjusel, et see ilmub esmakordselt vene keeles 1995. aastal¹², seega poolteist aastat pärast Juri Lotmani enda surma 28. oktoobril 1993, heidab oma mõtlusega surma kui lõpu üle võrdselt valgust nii portreteeritavale kui portreteerijale. Lisaks kinnitab see teesi lõpust kui tähenduse "vormistajast".

Lotman kirjutab:

Surija jaoks on surm viimne eksam. Siiajääjate silmis omandab kogu ta elutöö, kogu ta elu tervikuna äkki sootuks uue tähenduse. Surnu ei viibi enam meie keskel — ta on nüüd üks neid, kelle nimed on kirjutatud raamatuselgadele, kelle mõtted, töö ja vaimusädelus on riiuleisse ritta seatud. Teda — vähemasti siis, kui tege-mist on õpetlase, poeedi või mõtlejaga — ei kõrvutata enam kolleegidega instituudist ega seltsimeestega, kes nagu temagi pretendeerisid kohale korteritaotlejate järjekorras või nõutasid tuusikut puhkekodusse, vaid nendega, kellele ei ole enam midagi vaja — Newtoniga, Puškiniga, Einsteiniga.

Siiajääjate jaoks on surm viimne õppetund. See, mida inimene on teinud, on jõudnud finaali, mille valgusel teod omandavad uue mõtte, olgu siis kehvakese või üleva, kuid alati ühtaegu lihtsa ja salapärase. Seda mõtet on vaja mõista, on vaja mõtelda. Ma ei ruttaks kunagi nekroloogide kirjutamisega, need peab kirjutama aeg. (Lotman 2010b: 153.)

Kirjadest kolleegidele ja lähedastele selgub, et Lotman ise lähenes oma "viimsele eksamile" samasuguse stoilise väärikusega, nagu ta oli ka elanud. "Üldsegi tunnen ma nähtavasti sellepärast, et lähenen viimasele piirile, kõige rohkem puudust minevikust (palju rohkem kui igavast olevikust ja tulevikust, millest ma ei mõtle)," pihib Lotman 21. jaanuaril 1993 läkitatud kirjas Boriss Uspenskile (Lotman 2007a: 75). Teadlase kirg ning hool oma lähedaste, õpilaste ja kateedri tuleviku pärast jääb aga Lotmaniga lõpuni. Nii kirjutab ta Boriss Jegorovile 2. juulil 1993, et ei kurvasta üldsegi sellepärast, et viis eluaastat, mida saksa arstid talle pärast operatsiooni lubasid, hakkavad ümber saama. Palju murelikumaks tegevat teda hoopis see, kuidas temast maha jääjad hakkama saavad (samas: 47). Ljubov Kisseljovale ja Igor Cernovile 19. veebruaril 1993 läkitatud kirja algus mõjub otsekui de profundis pöördumine: "Teie ja Miša [Juri Lotmani poeg Mihhail Lotman — R. V.] kui minu lähimate õpilaste ja mulle kallite inimeste poole võtan ma julguse pöörduda hauataguse palvega."

Järgneb palve hoida vene kirjanduse kateedrit, mida Lotman peab oma kõige armsamaks tööks. "Ma lahkun murega kateedri pärast ja lootuses teile kui kateedri patriootidele." (Samas: 45.)

Juri Lotman oli otsekui elav tõestus leedu-juudi päritolu Prantsuse eksistentsialisti Emmanuel Levinasi (1906–1995) "teisesuse" filosoofiale. Lotmanigi "ise" avanes teisele, temagi mõte ilmnes suhetes teise inimesega, ilmnes ligimese läheduses, mis on vastutus tema eest, asumine tema asemele. [---] Üksnes teise inimese tähendus on vaieldamatu ning keelab ära tagasitõmbumise ja sulgumise omaenese teokarpi. Üks hääl tuleb teiselt kaldalt. Üks hääl katkestab juba öeldu ütlemise. (Levinas 2012: 333, 336.)

Me näeme seda tõestust ka Lotmani viimastes sõnades surivoodil. Lotmani õde Lidia Lotman meenutab:

Päev enne seda, kui ta surma eel teadvuse kaotas, tundis ta end äkki väga hästi, justkui uuestisündinuna. Samuti oli enne surma ka meie isal. Juri palus otsekohe tema juures valvaval Ljuba Kisseljoval helistada meile Tartust Leningradi ning öelda, et ta tunneb end hästi, lastes meil veelkord kogeda lootuse rõõmu. Kuid see polnud viimane kord, mil avaldus tema hämmastav võime mõista teise inimese hinge, kaasa tunda. Oma viimastel elutundidel ütles ta oma arstile, Svetlana Denksile: "Täna öösel ma arvatavasti suren. Ärge kurvastage. Seda juhtub haigetega. Ei saa ju kõik paraneda!" (L. Lotman 2010: 257.)

6. KOKKUVÕTTEKS

Nii nagu "eksistentsiaalne Kreutzwald" on ka "eksistentsiaalne Lotman" võetav kujundina. See tähendab, et Lotmani kui õpetla-se isiksus ning tema looming pole taandatavad "eksistentsiaalsusele". Seda enam, et Lotman ise pole end selliselt eksponeerinud, vaevalt et tundnudki. Seda ei tundnud ka Kreutzwald. Inimese elu on aga kultuurisemiootilises lähenemises samuti võetav tekstina. Ja iga tekst omandab tähenduse tekstide koosluses, kuhu lülituvad nii arhi-, proto-, para- kui ka metatekstid. Tähendus tekib erinevate tekstide ning tekstisiseste liikumiste ja üleminekute piiril. Lotmani kui teksti üks piirjooni ongi "eksistentsiaalsus", mida püüdsin avada kolmest, Lotmani biograafia ning tema mõtteloo-mingus käsitletud "piiri" ja "lõpu" kategooriate aspektist. Jääb üle vaid osutada, et kultuurisemiootika kui meetod ja mõtteviis on lähedane fenomenoloogiale. Ent samale paradigmale toetub ka eksistentsialistlik mõttevool, milles "olemise" kategooriat ilmestavad binaarsed opositsioonid "algus — lõpp", "vabadus — sõltuvus", "seotus — lahknevus", "tegelikkus (autentsus) — näilisus", "lõplik — lõputu" ning kõigi nende staatust määrav või teisendav "piiri, resp. piirolu" mõiste.¹³

Kirjandus

B a j e v s k i, Vadim 2010. Elan vital. Juri Lotman. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 451–481

B e r g s o n, Henri 2005. Loov evolutsioon. Tlk Margus Ott, Heete Sahkai. Tartu: Ilmamaa

C a m u s, Albert 1989. Sisyphose müüt. Tallinn: Eesti Raamat

C a m u s, Albert 1996. Mässav inimene. Tlk Leena Tomasberg. Tallinn: Vagabund

J e g o r o v  1999  =  Егоров,  Б. Ф. Жизнь и творчество Ю.  М. Лотмана. Москва: Новое литературное обозрение

K u u s k, Piret, Ave M e t s 2019. Konstruktiivrealisti vaade teadusele ja selle rakendamine Ilya Prigogine'i loodusseaduste kontseptsioonile. — Piret Kuusk. Aegruum. Tartu: Ilmamaa, lk 81–96

L e v i n a s, Emmanuel 2012. Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tlk Kaia Sisask. Tallinn: TLÜ Kirjastus

L o t m a n 1984 = Лотман, Юрий. О семиосфере. — Труды по знаковым системам. Тарту: Тартуский Государственный Университет, с. 5–23

L o t m a n, Y. M. 1990. Universe of Mind: A Semiotic Theory of Culture. London — New York: I. B. Tauris & Co.

L o t m a n 1995 = Лотман, Юрий. Последний экзамен, последний урок. . . Несколько слов о Романе Якобсоне. — Вышгород, нр. 3, с. 36–40

L o t m a n, Juri 1999. Semiosfäärist. Koost., tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund

L o t m a n, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak

L o t m a n, Juri 2007a. Valik kirju. Koost. M. Tamm. (Loomingu Raamatukogu, nr 8/9.) Tallinn: SA Kultuurileht

L o t m a n, Juri 2007b. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Koost. M. Lotman. Tlk Kajar Pruul, Tiina Lias, Maria-Kristiina Lotman, Rein Veidemann. Tallinn: Varrak

L o t m a n, Juri 2010a. Mitte-memuaarid. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 25–117

L o t m a n, Juri 2010b. Mõni sõna Roman Jakobsonist. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 151–158

L o t m a n, Juri 2010c. Kultuuritüpoloogiast. Tlk Kaidi Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere. Tartu: TÜ Kirjastus

L o t m a n, Lidia 2010. Minu vennast. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 247–286

L o t m a n, Mihhail 2001. Paradoksaalne semiosfäär: (Järelsõna). — Juri Lotman. Kultuur ja plahvatus. Tlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak, lk 215–226

L o t m a n, Mihhail 2007. Hirm ja segadus: irratsionaalse semioosi poole. — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Koost. M. Lotman. Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Varrak

L o t m a n, Mihhail (koost.) 2010a. Jalutuskäigud Lotmaniga. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Mal-le Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus

L o t m a n, Mihhail 2010b. Saateks: Juri Lotmani jalutuskäigud. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 9–32

L u i k, Tõnu 2002. Filosoofiast kõnelda. Tartu: Ilmamaa

M e t s, Ave 2007. Ilya Prigogine'i raamatu "Tõsikindluse lõpp. Aeg, kaos ja uued loodusseadused" filosoofiline analüüs ja loo-dusseaduste käsitus. Magistritöö. [Käsikiri.] Tartu: Tartu Ülikool, dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/2839/mets_ave.pdf

P r i g o g i n e, Ilya 1995. Ebastabiilsuse filosoofia. Tlk Triin Kallas. — Akadeemia, nr 10, lk 2142–2150

P ä r l - L õ h m u s, Maarja 1996. Eksistentsiaalsemiootik Eero Tarasti. — Kultuurileht, nr 16, 26. aprill

S a r t r e, Jean-Paul 2007. Eksistentsialism on humanism. Tallinn: Varrak

T a r a s t i, Eero 2001. Existential Semiotics. Bloomington: Indiana University Press

T i r o l, Tarmo 2009. Eksistentsialism. — 20. sajandi mõttevoolud. Toim. E. Annus. (Heuremata.) Tallinn—Tartu: TÜ Kirjastus, lk 311– 317

T o r o p, Peeter 1999. Semiootika piiril. — Juri Lotman. Semiosfäärist. Koost., tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 387–404

T o r o p, Peeter 2010a. Lotmani fenomen. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 373–383

T o r o p, Peeter 2010b. Eessõna. Tüpoloogia ja artoonika. — Juri Lotman. Kultuuritüpoloogiast. Tlk Kaidi Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere. Tartu: TÜ Kirjastus, lk 8–21

U n a m u n o, Miguel de 1996. Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tlk Ruth Lias. Tartu: Ilmamaa

U n d u s k, Jaan 1994. Rahvaluuleteksti lõppematus: Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne "Kalevipoeg". — Felix Oinas. Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari nr 1.) Tallinn, lk 147–174

U n d u s k, Jaan 2003. Eksistentsiaalne Kreutzwald. — Eesti Ekspress. Areen, 11. detsember, lk B10–B11

U n d u s k, Jaan 2004. Eksistentsiaalne Kreutzwald. — Vikerkaar, nr 10/11, lk 133–152

U n d u s k, Jaan 2016. Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa

U s p e n s k i, Vladimir 2010. Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. — Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman. (Bibliotheca Lotmaniana.) Tlk Maria-Kristiina Lotman, Piret Lotman, Malle Salupere, Jüri Ojamaa. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 391– 436

V e i d e m a n n, Rein 2008. Piiri mõistest Juri Lotmani semiootikas. — Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 803–814

V e i d e m a n n, Rein 2010. Eksistentsiaalne Eesti: Käsitlusi eesti kirjandusest ja kultuurist 2005–2010. Tallinn: Tänapäev

¹ Vt Undusk 1994: 148: "Hoolimata teravast kriitikast, mis "Kalevipoega" algusest peale saatis, sai temast eesti rahvustunde ideoloogiline telg, rahvusliku ajaloomütoloogia, süvakujutelmade ja mõttemallide ärataja, omamoodi vastupandamatu teos, mis tasapindse argipäeva all avas vanad maa-alused kambrid."

² Undusk 2004, Undusk 2016: 114–139. Siinses artiklis esitatud seisukohad toetuvad raamatus ilmunud tekstile.

³ J. Lotman 2001. Monograafia jäi viimaseks Juri Lotmani eluajal ilmunud teoseks (1992, Moskva kirjastus Gnosis).

⁴ Veidemann 2010: 180. Vt ka Undusk 2016: 129: "Eksistents ei ole muud kui pidev silmitsi seismine oma olemise piiridega — ja selles sei-sundis langetatav, või õigemini langev, isiklik valik. Eksistentsis ei saa "olla", see on tema erinevus olemisest. Eksistents kujuneb välja üksnes eetilistes valikutes, enesele ilma nähtava põhjuseta vastutuse võtmises."

⁵ Bajevski 2010: 467. Henri Bergson defineerib mõistet "eluhoog" nii: "Elu hoog, millest me räägime, seisneb kokkuvõttes loomisnõudes. Ta ei saa luua absoluutselt, sest ta leiab eest aine, see tähendab enese liikumisega vastupidise liikumise. Kuid ta võtab selle aine, mis on eht-ne paratamatus, oma valdusse ning kaldub sinna sisestama võimalikult suurt määramatuse ja vabaduse hulka" (Bergson 2005: 251).

⁶ Veidemann 2008. Vt ka raamatus Veidemann 2010: 72–83. Järgnevad osundused ja refereeringud lähtuvad raamatus avaldatud tekstist.

⁷ Lotman 1984. Eesti keeles vt Lotman 1999: 9–35.

⁸ Prigogine'i teooriast ning selle kriitikast lähemalt vt Mets 2007. Vrd Kuusk, Mets 2019.

⁹ Luik 2002: 76: "Heideggeri meelest olemise Sinn ei ole tähendus, mille meie millelegi omistame, vaid see, m i l l e l t me midagi mõistame ehk m i l l e l t me midagi kui võimalikkust endale avame (hilisema käsitluse järgi on see Heideggeril teatud avatuse valdkond, millelt ini-mene iseennast mõistab)."

¹⁰ Eestikeelses tekstis ekslikult "M. Lopuhhinale", vt J. Lotman 2001: 181.

¹¹ Albert Camus: "On üksainus tõsine filosoofiline probleem: ene-setapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele." (Camus 1989: 7.)

¹² Lotman 1995. Tekstist selgub, et kirjutamise aeg on 1983, sest nek-roloogi Jakobsonile tellis Lotmanilt ajakiri Keel ja Kirjandus 1982. aas-ta sügisel. 

¹³ Soome juhtivamaid semiootikuid ning Tartu semiootikutegagi koostööd teinud Eero Tarasti, kelle kitsam spetsialiteet on olnud muusi-kasemiootika, pühenduski 1990. aastatel eksistentsiaalsele semiootikale. Vt Pärl-Lõhmus 1996; Tarasti 2001.