"Tegemist on ajalukku mineva biennaaliga. See on sattunud olema ajal, mil maailmas toimub hirmsaid asju. Samas on biennaali jõud koonudnud mujale, nimelt keskendutakse sümboolse kapitali ümberjagamisele. Üle 90 protsendi kunstnikest ja kuraatoritest on naised. Enamasti on see näitaja olnud kuskil kümne protsendi juures. Veneetsia biennaal on hea lakmus ühiskonnale, selles formaadis suudetakse öelda midagi olulist. Mida ja keda näidatakse, on väga poliitiline," rääkis EKA vabade kunstide dekaan Kirke Kangro.

Kangro tõi välja neli talle imponeerinud rahvuslikku paviljoni.

Üheks esiletooduks oli Rumeenia, kelle paviljon näitab Kangro sõnul, kuivõrd on kunstibiennaalil kunsti tähendus nihkunud. Nimelt on Rumeenia paviljon hoopiski filmirežissööri Adina Pintilie videoteose päralt. "Pintilie uurib oma teoses keha teemat, keha kui katedraal. Käsitletakse puudega inimeste seksuaalsust, see on liigutav."

Kangro isiklik lemmik on aga Belgia paviljon ja Francis Alÿse teos "The Nature of The Game". "Alÿs on Mehhikos elav Belgia taustaga kunstnik, kes mulle väga meedib. Tema tõi vaatajate ette videod probleemitsoonides mängivatest lastest eri kontinentidelt. See liigutas mind sügavalt."

Kangro kirjeldas ka USA ja Suurbritannia paviljone, mida ühendab tõsiasi, et mõlemat suurriiki esindavad mustanahalised naissoost kunstnikud.

Suurbritannia paviljon ja Sonia Boyce'i ekspositsioon "Feeling Her Way" pälvis ka rahvusliku paviljoni kuldlõvi. "Mulle meeldis see, et Boyce'i, kes on aastaid seisnud mustanahaliste kunstnike õiguste eest Inglismaal, suhtumine oli mõnus ja kerge, ilma süütunde ja agendata. Ta oli muutnud paviljoni prooviruumiks, justkui improvistasiooni-garaažiks. Esteetika oli selline imelik, mis ei kuulunud kuskile. Ta jättis end ise kunstnikuna tagaplaanile ja lasi viiel mustanahalisel džässilauljal improviseerides esineda," tutvustas Kangro kuldlõvi võitnud Sonia Boyce'i teost.

Ameerika Ühendriike esindab biennaalil Simone Leigh ja "Sovereignty", kes on oma rahvusliku paviljoni fassaadi kujundanud etniliseks, ning on täitnud ruumid erisuguste skulptuuridega. "Simone Leigh on tõusev staar. Tema läks seda teed, et muutis totaalselt oma paviljoni, mis paistab väljast sellise Aafrika onnina. Alguses olin natukene kriitiline, sest tundus, et ta täidab just seda ettekujutust, mida üks mustanahaline kunstnik võiks teha. Aga kunst vajab laagerdumist ja nüüdseks olen mõistnud selle paviljoni arhitektuuri ja kehade mõju," rääkis Kirke Kangro.