Väljapanek pole suur, ei suru end peale. Õhku on palju. Ja heli vaikne. Sest Keller rookis suure osa poole aasta jooksul ette valmistatud kraamist välja. Üles läks see, mis omavahel suhestus. Sulgedega täidetud padjad põrandal, sarnased padjad Berliini hotellitoas, mis meenutas Kellerile vabamüürlaste templit, ja jäässe külmunud surnud luikede suled – jääluiged. Kõigil töödel isiklikud seosed. Luiged jäid Pärispeale talvituma vist seetõttu, et keegi luikedest oli vigane ja talv polnud üleliia külm, aga talve elasid üle vähesed. Ilmselt nappis toitu ja mõne väsinuma võtsid õnneks metsloomad.

Legende oma tööde juurde Keller ei kirjuta.

Ruumis on kaheksa kõlarit. Mängib Kelleri omaehitatud modulaarsüntesaatoritel loodud vaikne muusika. Aga muusika ei tule ruumi keskel asuvatest kõlaritest, vaid suurtest õhupallidest lae all, mis on nööripidi kõlarite küljes. Ja nöör vibreerib. Kui käsi võnkuvale nöörile lähendada, heli muutub.

Kellerile on tähtis, et muusikas oleks juhuslikkust, et muusika areneks ise, mängijast sõltumata, ja pillid hakkaksid heli edasi arendama. Nii on kogu ööpäev ruumis eri salvestiste kokkujooksmisest tekkiv juhuslikkusest kantud heli kuulatav ka veebiraadios. Vaikne rahustav tehnosaund.

Suurel valgel seinal on ruudukujuliselt 16 siiditrükis pilti, maatriks. Keller, tema naine Hello ja nende tütar ja poeg neljas nurgas ning vahepealsed pildid on eri värvi nägude üleminekud, kattumised, segunemised. Nii diagonaale- kui ka servavertikaale- ja -paralleelepidi. Nii saavad piltides kõik kokku omavahel kahekesi, kusjuures kord on peal ühe, kord teise nägu... Täpselt nagu suhted perekondades ongi. Eri perioodidel ollakse lähedasemad ühe või teisega ja parematel hetkel sulandutakse kõik koos üheks. Aga teose juures puudub taas igasugune seletus. Kunst on sõnatu.

Laialt 4x5 cm tasafilmilt kontaktkoopiatena tehtud pildid samblikest (pidasin neid algul adruks) ja suur pilt nõukogude madruste 60ndatel istutatud ja murdunud kuusest Kadrioru pargi servas. Pildistamiseks kasutab Keller Linhof Technika plaatkaamerat.

Sama vagur ja rahulik on lugu videoklippidega kõrvalruumis. Staatilise kaameraga üles võetud umbes minutiliste klippide jada: tuules vaevu liikuvad valged õied tatrapõllul, mornid endassetõmbunud inimesed talvises veidi räpases ja grafititega kaetud tunnelis Tallinn-Väikese juures, suvist loojangut vaatav ja metallist hang-pilli mängiv mees Pirita mererannal. Punane, tuules narmaid liigutav päevavari liivarannal Karul rabajärve ääres.

Ei ole lavastust, kõik võtted on sündinud spontaanselt, juhuslikult.

Poleks näitusel nii palju aega veetnud, kui Raul Keller poleks tulnud töid tutvustama. Olen paraku sõnade inimene ja ei oska kunsti vahetult ja puhtalt alati vastu võtta. Otsin tähendusi, taustu, seletusi, siis saan rahu. Aga peab suutma maailmas olla rahulik ka nii, et maailmal pole tähendusi. Maailm lihtsalt on, muutub, teda võib vaadelda ja lasta mõtetel rahulikult veereda oma peas.

Keset ruumi on põrandal roheline rist pop-up'i jaoks. Näituse kava instruktsiooni järgides võib objekti oma telefonist tuua virtuaalgaleriisse lisaobjektiks. Ja pildistada oma objekti teiste objektide keskel näituseruumis.

Raul Kelleriga tutvusin ühel suvisel kunstisündmusel Padise kandis, kus pidin ette lugema oma kraami. Lugesin, olin kergelt tongis ja loopisin kaasa võetud luulekogusid publikusse. Kõvakaaneline toekas raamat, loodetavasti ei saanud keegi viga. (Lähtusin vist Bukowskist, kes loopis publikusse õllepudeleid ja keegi ei saanud viga, miks peaks siis raamat haiget tegema.) Hilisõhtul avastasin, et minema ma sealt kuidagi ei saa ja kuna oli soe, sättisin murule magama. Keller nägi, et mul pole küljealust ja andis oma mati. Ise oli koos perega telgis.

Hommikul nägin sama habemikku meest Harley tsiklile istumas ja tegin juttu. Tsiklisõitjatel jutt tihti klapib, nii ka meil. Olgu siis ratturid tsiklisõidu kõrvalt kunstnikud, kirjanikud, veoautojuhid, see palju ei loe.

Kes Harley-mehi karmideks matšodeks peab, võiks ARS-i projektiruumis vaadata Raul Kelleri meditatiivset näitust rahulikust ilust. Ehk arvamus areneb.