Kanuti Gildi SAAL-is on kolmel nädalal avatud teine T. Pisikese etenduskunstimaja suuremas saalis on toimumas Marten Esko ja Mihkel Ilusa loodud mahukas projekt. Kanuti Gildi SAAL-i ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kaasprodutseeritud installatiivne lavastus "T2" on avatud 21. septembrist 8. oktoobrini, kandes igal nädalal erinevat alapealkirja: "Järgmised nädalad on otsustavad", "Kõik on kuskil võimalik", "Hea lahendus omas ajas."

Proovin esmalt valgust heita, millega õieti tegu on. Tunnetuslikult on see midagi etendust ootava lava ja ulmelise tehiskeskkonna vahepealset. Lavaline ruum, mida kunstnikud ehitavad, ei oleks justkui veel valmis, aga pole ka võimalik osutada, mis siit on puudu või lõpetamata. Võib-olla loovad mulje mitte-täielikkusest tellingud, tööstuslambid ja muu selline, mis olemuselt käib kulisside taha ja arendamise faasi. Või siis ei meenuta see ruum ühtegi teist ning ka kannatlikult istudes on raske pihta saada, kus me oleme. Esko ja Ilus ei kavatsegi öelda, mis koht see on, kuhu publik satub või kuhu teel ollakse ja meie vaatajatena katsume kummutada tunnet, et nad ei tea isegi. Nii võib olla tõesti – kaastekst ütleb projekti defineerivaima väärtuse olevat "määramatus ja tähenduste muutumise ajas". Mis tähendab, et sisu, mis ta ka ei oleks, võiks vabalt käsitleda ka kui lorem ipsum'it hoolikalt küljendatud vormiharjutuses.

Installatiivne lavastus

Kunstnikud kirjeldavad teost kui installatiivset lavastust, mistõttu võiks formaat olla käsitletav etenduskunsti prisma kaudu. Muu (fakt, et üritusel on avanemine või avamine, mitte esietendus; kunstnikud teevad tuure; on lahtioleku, mitte esituse kellaajad) vihjab rohkem näitusele. Võib-olla on kulunud hakata multimeediateose puhul žanri kallal närima, sest traditsioonilistest käsitlustest oleme niikuinii välja kasvamas, aga et Ilus ja Esko ise adresseerivad seda vahepealsust kujutava- ja etenduskunstide vahel kui midagi, mis antud teose sisus kaasa mängib, tuleb seda arvesse võtta. Seda enam, et pahatihti kipub vormi- ja meediumimallide meeleheitlik murdmine kaasas käima kahetsusväärsete lõtkudega sisus.

Eelkõige etenduskunste võõrustavale lavale asetatud "T2" on ajas laiali laotatud nõnda, et selle osade n-ö ära kogemiseks võiks kuluda umbes tund. Nagu näitustegi puhul, sõltub kogemuse kogupikkus siiski vaatajast. Vaatamata sellele, et valgus, videod, tekstid ja muusika on programmitud ülesandeid täitma teatavatel aegadel ning teatavas järgnevuses, sõltub viis, kuidas need vaataja tähelepanuvälja jõuavad, ikkagi sellest, kus ja kuidas publik ruumis liikuda ja ringi vaadata otsustab. Pärast seda, kui see lavastus on suuremas osas ära vaadatud, mõelge, milline siin olevatest objektidest, millele mingigi roll on usaldatud, ei võiks olla täiesti loomulik osa mõnest kaasaegsest näitusest, näiteks EKKM-is?

See, mis teeb teosest etendusliku, on lõpuks ikkagi ruum. Tahes-tahtmata loob esimese koodi ja käitumisraami kunstiteose tarbimiseks asutus, kus see toimub. Kanuti Gildi SAAL-ist ei kiputa "korraks läbi astuma" nagu kaks ust edasi Draakoni galeriist. Publikutõusule jäetud toolid võimaldavad näitusekoreograafias aktiivselt osalemise asemel vaatemängu kõrvalt vaadata. Kuigi võib öelda, et etendajat ja misantseeni asendab siin projektor, prožektor või kõlar, on kogemuse olemuslikkus ikkagi rohkem sattumuslik kui et midagi, mida lavastajal eelnevalt orkestreerida oleks võimalik.

Asi, millele aga tähelepanu juhiksin, on eestikeelse sõna "lavastus" mitmetähenduslikkus, mis siinkohal teeb ise väikse interdistsiplinaarse käeulatuse. Ühes, esmases tähenduses, on lavastus kellegi dramatiseering mingist materjalist, või vähemalt teos, mille eesmärk on olla leppelisel "laval". Teises, piltlikus tähenduses, on lavastus korraldatud olukord, mille eesmärk on täita lünki kellegi soovitud narratiivis. Poliitilise nukuteatri konnotatsioonist väljaspool on see kunstniku võimalus luua maailma, mis selleks, et see milleski rolli saaks mängida, ei pea kõige täiega olemas olemagi.

Kes asustab seda maailma?

Iga kunstiruum, mis esitleb ennast totaalse kogemusena, maailmana, mis seisab ruumi astumise eelsest reaalsusest eraldi, paneb mõtisklema, kes võiksid olla selle fiktsionaalse ruumi asukad. Publikule, kes vaatab seda situatsiooni teatavalt vaatemänguliselt distantsilt, on "T2" puhul jäetud vihjeid rohkem, kui harjunud võiks olla. Kellegi krüptilisusele kalduvad sõnumid tele-ekraanil ning pidevalt liikuvad valgused ja vilkumine (ilming, et meie tähelepanu tahetakse kuhugi, millelegi juhtida), proosalised, aga malbed tekstid, kosmiliste püüdlustega helitaust ja muidugi kõige kohal trooniv diivan, millele on (maitsetu enesekindlusega) peale kirjutatud SPACESHIP, kirjutavad alla tundele, et ruumi tuleb käsitleda kui mõnd ulmelist paika, mis lisaks oma galaktikatevahelisusele, on kommunikatsiooni mõttes ülitähtis. Me lihtsalt ei mõista ühtegi signaali, mida vahendatakse.

Pikapeale saavad tähelepanu pisemad detailid. Siin seal jäävad silma artefaktid, mis paistavad vanemad kui meie ning ei blingi, ei värise ega üürga. Slaidimasina stoilisusega klõpsatakse silme eest läbi asjad, mis tunduvad pärit olevat reaalsusest, mida oleme meie, mitte-ulme asukad, käega katsunud – tarbe- ja kunstiesemed väljaspool seda disko- ja tuumasõda siin. Need on asjad, mida saame vaadata teatava nostalgia või vähemalt äratundmisrõõmuga. Tekib tunne, et enne, kui meid ukse vahelt sisse lasti, on keegi üritanud luua süsteemi, asetades esemeid kummalisse nihkesse nende päritolureaalsusega. Konstruktiivse ja ulmefilmidest tuttava ruumi sees on teine, hullumeelsusele kalduva arhivaari kabinet, mis saali peale tasahiljukesi laiali on laotatud.

Seda persooni – arhivaari või kartoloogi – on jätkunud selle ruumi erinevatesse nurkadesse veel mitmel juhul. Siin-seal asuvad skeemid, mantrad ja objektid, mis võiksid olla atribuutika uurimisel kui asitõendid, et eelnev, sellest retrofuturistlikust samusestki välja jääv maailm on kusagil olemas. Kujuteldava kellegi tajuruumi mahub teadmine, et midagi on veel. Lauasahtlis ootavad ümbrikud ja margid, veel tennisepalle ja üks "Reis ümber maailma". Tundub, et selle ruumi sisustajas on kanaldunud tugev poisilik soov saada maadeavastajaks või vähemasti leiutajaks. Siinses reaalsuses on lähim ja lihtsam vaste vast hakata kunstnikuks.

Krüptikud ja küünikud

Esko ja Ilus on loonud ruumi, kuhu on kõrvuti pannud võimatuid kooslusi. Väikesed ja suured narratiivid, esoteerilised süsteemid ning pisikesed joonised ja üle ruumi võnkuv helitaust hakkavad teineteist täiendama, aga ka tühistama. Varemolematu tunne, et see inimesesuurune savitünn võiks raketina lendu tõusta, vaheldub segadusega visuaalse reaalsuse ebausutavuse pärast. Sisu siinkohal on aga raske kinni püüda – nagu öeldud, tegelevad kunstnikud eelkõige määramatusega. Ekraanidel, kus peaksid jooksma subtiitrid, jooksevad sõnumid, mis mõtteid kokku ei kipu andma (mitte liiga erinev kogemus sellest, kuidas võõrkeelsel etendusel sõnateatris etenduse subtiitrite lugemine tavaliselt tundub).

Omal iroonilisel kombel on see kompott suuresti eneseteadlik oma viibimisest teatrisaalis. Kõikide tähenduslike objektide vahel elab teatrireaalsus. Ruum, kogu oma äraspidises loogikas on ennast üllatavalt oskuslikult kasvatanud välja teatri normaalsusest – nendest objektidest, mis olid siin juba enne teda, poodiumidest, trossidest, trussidest – ja ei häbenegi ennast selle otsa ehitada. Ka tekstid teleekraanidel või helilindistused võiksid olla pärit selle fiktsionaalse maailma (ja selle huviväljade) tulevikust, minevikust või olevikust, kui ka väljastpoolt "T2" maailma ja seda hoopis kommenteerida.

Paljudele tekkivatele küsimustele on lahendusi niisiis väga vähe. Kirjandusest vormi laenates on siinne poeem midagi automaatse ja konkreetse luule vahepealset. Narratiiv on kaugel, võib-olla valgusaastate taga. Oma teatava pudrususe tõttu jääb mahukast ja võimsast audiovisuaalsest kogemusest vähe pidama. Ideed, millel pole õnnestunud teiste sees kanda kinnitada, lahkuvad mälust nagu unenäod, mis mäletamiseks on pisut liiga ebaloogilised.

Järgmised nädalad on otsustavad

Selle teksti ilmumise ajaks on avanenud kolmeosalise projekti teine osa või siis projekt teist korda teise, uue pealkirja all. On huvitav mõlgutada, mis järgnevatel nädalatel teistmoodi hakkab olema. Midagi muutub, aga mis? Esimene peatüki pealkiri ("Järgmised nädalad on otsustavad"), mis viitab tulevikule, looks justkui pinget ja lootust, et tulevased kaks selgitavad midagi, kuid kõlab siiski kahtlaselt poliitilise leierkastimaterjali moodi. Kipub olema, et otsustavate hetkede pikkus venib enda pikkuste korrutiste peale välja, pinge on kunstlik, ja muutusest, mis kusagil kindlasti on ("Kõik on kuskil võimalik" ), saab meie silmadele väike mükse, et midagigi oleks tehtud ("hea lahendus omas ajas").

Tõde, millest Esko ja Ilus paistavad tunnistavat, on see, et sisu võib vaadata uues valguses juba pelgalt ümbernimetamise järel. Samas ei ole nad huvitatud eriti mitte ühegi fenomeni, mida nad publikule pakuvad, sõnastamisest, teineteisega sidumisest, või kontekstualiseerimisest. Katse-eksitus meetod sellesse kõigesse selgust luua jääb valikuliseks tööriistaks publikule. Tähendused peame looma ise, aga pole ütlemata oluline, kas me neid üldse loome, sest igavikku kaovad need nii ehk naa. "T2" võib niisiis viidata a) liiga optimistliku algatusena ehitatud kummitus-kaubanduskeskuse teisele tulemisele b) sõltlastest rääkiva kultusfilmi ligi 20 aastat hiljem ilmunud teisele osale c) Marten Esko ja Mihkel Ilusa näituseprojekti "Tupik" mitte nii otsesele mõttelisele järjele. Kuidas soovite!