"Minu arust oli Kuku klubi oli kõige ilgem koht, mida üldse maa peal ette kujutada. Saan aru, et see oli selline emaüsa ja siis kunstnikuna ujusid seal suitsu sees ... aga viimasel ajal käisin ma seal ka ainult siis, kui mõni sõber kutsus," kirjeldas raadioajakirjanik Jaan Tootsen saates "Kultuuristuudio. Arutelu".

"Sõber, info ja see jutt – see oli oluline. Ta meenutas pigem nagu tsiviilõppuse keldrit, midagi romantilist ja ilusat seal ei olnud. Kui seal napsu võtta ja juttu ajada, siis on teine asi. Ma olen ka seal hommikuni tantsu vihtunud, aga vabatahtlikult küll niimoodi Kukusse ei läinud," lisas ta.

Elitaarsus, mis kaasnes klubikaardi abil sisse saamisega, jäi ikkagi nõukogude aega. Kui 1990ndatel tehti Kukule vastukaaluks NoKu ehk noorte kultuuriklubi, siis oli uhke tunne, kui paberil seisid kahe liikme soovitused ja käes oli uksekaart, meenutas Tootsen.

"See näitab seda, kuidas ühiskond on muutunud palju avatumaks. Ei ole enam vajadust selliste suletud klubide järele, mis oli vene ühiskonnale ainuomane," märkis kunstiteadlane Harry Liivrand.

Need kultuuritegelased ja haritlased, kelle noorus ja loomeellu sisenemine jäi 1990. aastatesse, meenutavad taoliste vaimuinimeste klubiliste kohtadena hoopis Levikat, Hella Hunti ja näiteks Kloostri Aita.

"Jaak Johanson, säärsaapad jalas, kõnnib väärikal sammul üle Kloostri Aida. Minul näiteks ei olnud üldse seda kahtlust, et Jaak Johanson ei oleks Kloostri Aida omanik. See oli iseenesestmõistetav. Kuigi hiljem sain aru, et ta on ka seal triksterina, aga vaimses mõttes ta oligi selle paiga omanik," kirjeldas Tootsen. 

Mitte ainult nõukaajal

Liivrand mäletab Tartust veel vana Werneri kohvikut, mis eksisteeris oma algsel kujul 1982. aastani, mil see salapärastel asjaoludel põlema läks. Liivranna mälestuspildis istusid Werneri kitsastel, tooli meenutavatel sohvadel eestiaegsed inimesed, kes andsid sulle edasi eestiaegset infot.

"Ühe laua taga nägid professor Aristet, teise laua taga Voldemar Vaga, sa nägid seal Tartu eestiaegset linnaarhitekti Arnold Matteust piibuga. Või tuli sinna rõõmsalt jalutades viimane Pallase professor Aleksander Vardi ja tema viimane õpilane Alfred Kongo, kes lõpetas Pallase 1940. aastal. See oli eestiaegset vaimu hoidev klubi, kuhu sa tahtsid kindlasti õhtul minna," kirjeldas Liivrand.

Hiljem sai Tartus Kuku ekvivalendiks klubi Illegaard, kus Liivranna mälupiltide järgi on laual tantsinud ka praegune kultuuriminister Piret Hartman.

Hierarhiad Kuku sees

Liivrand meenutas noorusaegu, kus Kuku klubi liikmekaart tegi sinna pääsemise elitaarseks, mis juba iseenesest mõjus nõukogude võimu kontekstis millegi väga erilisena. Ehkki klubi president Olev Subbi käis vahel kurjal toonil küsimas, kuidas kunstnikke liitu mitte kuuluv nooruk Liivrand sisse pääses, oli soov kuuluda nii erilisse klubisse väärt uksehoidjale antud natšaid ehk kolmerublast altkäemaksu.

"Tollased, nõukogudeaegsed klubid baseerusid ju vastastikusel tunnustusel. Sa pidid endast jätma mulje, et sa kuulud sellesse seltskonda. Noori kunstiteadlasi pandi tähele selle pealt, mida sa kirjutasid," kirjeldas Liivrand.

Samas kehtisid ka klubi liikmete hulgas omad kirjutamata hierarhiad. Liivrand tõi välja, kuidas Heinz Valk on oma Kuku mälestustes kirjutanud, kuidas klubisse sisenemisel otse ette jäänud pikk laud kuulus kunstnike liidu presiidiumile, kel oli ka eesõigus just seal lauas lõunatada.

"Pärast neid kohe Arsi poe müüjannad, kes olid väga tähtsad inimesed, kuna nende käest sai leti alt Arsi toodangut, mis lettidele ei jõudnud," lisas Liivrand.

Mis need klubid eriliseks teeb?

"Tegelikult räägitigi seal baaris kõik need olulised asjad ära," võttis Tootsen kokku kohvikute ja kõrtside rolli Eesti kultuurielus. Meenutades oma isa, ajakirjanik Toivo Tootsenit, kirjeldas ta, kuidas telemaja töötajatele helistati ikka Kungla kohvikusse, mis oli paksult suitsu täis ruum ning koos olid kõik alates ajakirjanikest ja kultuuritegelastest vabamõtlejateni välja.

"Kultuuriplahvatus võibki tekkida sellistel hetkedel, kus tuleb keegi täiesti majaväline ja ütleb mingi kihvti mõtte, see läheb suureks ning sellest sünnib näiteks raadiosaade," märkis Tootsen.

Kultuuriinimeste klubid olid ventiil, mille abil maandati pingeid, märkis Liivrand. Ehkki tegu on klubide-kohvikutega, ei tähenda see sugugi, et alati mindaks sinna alkoholi tarvitama. Kunstilooming võib kirjanike-kunstnike puhul sündida võrdlemisi suures üksinduses terve päeva jooksul. Selle järel on inimlik otsida seltskonda ja kuuluvustunnet endasuguste juures kohvikus või klubis.

Tootsen ja Liivrand on ühel meelel, et pigem on tegu justkui päevapingeid mahavõtva rituaaliga, kus saadakse kokku sõprade ja sarnaselt mõtlevate inimestega.

Vaata ka täispikka saadet, kus arutati veel mõnelgi huvitaval teemal, näiteks:

• mida teeb internet ja sotsiaalmeedia inimestevahelise suhtlemisega nendes kohvikutes-klubides;
• kas kultuuriinimeste klubid-kohvikud on kaduvad nähtused;
• kuidas on omavahel seotud kõrge elektrihind, soe kohvik ja vajadus suhelda?

"Kultuuristuudio. Arutelu" on ETV2 eetris kolmapäeviti kell 21. 30.