Victor Kossakovsky uusim film, sõnatu mustvalge teos "Gunda", mängib julgelt vaatleva dokumentalistika ja loodusfilmi piiridel, pakkudes vaatajaile meisterlikult teostatud koreograafilise kinoelamuse, mille peaosades on siga, kana ning lehm.

Dokumentalistika valdkond pole üldiselt staarikeskne ja väga laialt tuntud režissööre on selles vallas vähe. Victor Kossakovsky tõestab, et kui üldse keegi, siis just tema on nüüdisaegse tõsielufilmi supertäht, kes võib teha filme igas maailma nurgas, erinevates stiilides ja teemades ning need leiavad globaalselt sooja vastuvõtu. Seejuures ei ole ta muutunud lihtsalt seeditavaks laiatarbekaubaks ega meelelahutuslikuks sisutäiteks ning nii ka see sõnatu ja muusikata film, pole mitte väike magus mullijook, vaid nõuab vaatajalt pooleteisttunnist kinopühendust. Kossakovsky vastus aina infotihedamaks ja polariseeruvaks muutuvale maailmale on täiesti ootamatu ilusalt ajatu meditatsioon koduloomade elust.

"Gunda" ei selgita, noomi ega õpeta, vaid avab poeetilise audiovisuaalsusega ukse niivõrd tavalisse, aga samas peaaegu unustatud maailma – lauda, heinte, mulla ja muda keskele. Kõik selles filmis on paigas, läbimõeldud ja samas elu imele avatud. See on dokumentalistika selle kõige sügavamas ja ausamas tähenduses – tehniliselt perfektse inimliku esteetilise nägemuse ning looduse loomingu ilus põimumine.

"Gunda" on vaadatav Jupiteris.