Raadioaktiooni viimases saates mõtiskleti igatsuse otsinguist, igavikust, ettekirjutatud tulevikulugudest, armastusest, läbikukkumisest ja lõpp-punktist. Loeti Doris Kareva ja Olga Tokarczuki loomingut.

Igavikust rääkides sõnas Linda Kaljundi, et seda ei maksa üle dramatiseerida, sest ka tuhandeaastaseid minevikke tehakse aina ümber. Inimesed on läbi aegade pööranud suurt tähelepanu lugude jutustamisele ning seeläbi on lood pidevas muutuses vastavalt inimkonna lootustele ja hirmudele. "Selleks, et narratiiv kestaks, muutub loo vorm ka ühest teiseks: küll teatrietenduseks, küll monumendiks," rääkis Kaljundi. Ajas on muutunud kangelaste motiivid ja inimeste surematus elab edasi teistes vormides. Kui kaua kestavad lood, mis on juba lõpetatud? Linda Kaljundi sõnul tekivad lõppemise ja laialilagunemise tunded just kriisihetkedel.

"Me kõik oleme oma maailma keskpunkt," tõdes Karl Käsnapuu. Me oleme alati keset igavikku ja oma maailma mõistame just lugude kaudu. Surmauuringute käigus on Käsnapuu puutunud kokku teooriaga, mille kohaselt hakkas inimene lugusid ja tähendusi genereerima alateadlikult hirmust kaduvuse ees. Inimese vaim vajab tähendust nagu füüsis õhku. "Teispoolsus on samamoodi lihtsalt üks lugu, aga see lugu annab meile lootust," ütles Käsnapuu.

Maarja Kangro tõi välja, et narratiiv on kõikjal. Ka monument millelegi või kellelegi on lugu ja seda lugu teadmata on keeruline mõista, miks üks või teine monument üldse olemas on. "Lugu on inimesele alati olnud tähtis," ütles Kangro, kes usub, et sama tähtis on inimesele see, et tema nimi elaks edasi ka siis, kui lugu ise on juba lõppenud.

Millal ma algan ja millal ma lõpen?  Miks on nii raske lõpuga toime tulla? Kas lõpmatuks saamine on õnne küsimus? Need ja mitmed teised küsimused on iga raadiokuulaja edasi mõelda.

Paide teatri ja Klassikaraadio aktsioon "Hunditund" oli Klassikaraadio eetris 1.–5. novembrini kell 3.30. Saade ei ole järelkuulatav. Kõik, mida räägiti, jäi öö ja päeva vahele. Saate toimetajad on Lisete Velt ja Marge-Ly Rookäär.