Ploom on pikaaegne Itaalia kirjanduse ja kultuuri austaja ja uurija. Ta nentis, et kui Eesti noortele jääb Dante sageli võõraks, sest siin kipuvad kirjandustundides Eesti tüvitekstidki kaduma, siis Itaalias nii pole. "Seal ei jõuta kaasaja kirjanduseni üldse välja, vaid nad jäävad isegi 20. sajandi esimeste kümnendite luule suunal toppama. Neil maksab klassika siiani väga palju."

"Jumaliku komöödia" triloogiat võiks eesti kirjanduses võrrelda Ploomi sõnul "Kalevipojaga". "See on ikkagi luuleteos. Niisugust eepost itaallastel ei ole, neil pole Rolandi laulu, "Laulu minu Cidist", aga neil on "Jumalik komöödia". See on teoloogilis-poeetiline eepos. Hiljem tulevad ka renessansieeposed, "Raevunud Orlando" ja muud, nii et ma ikkagi "Kalevipoja" kanti sihiksin."

"Jumaliku komöödia" algust tsiteeritakse tihti ka raamatute ja filmide tunnuslausena, see peegeldab kartust elu keskpaiga üle. "Banaalselt öeldes on see keskeakriis varem või hiljem käes," lausus Ploom ja lisas, et kriis on samas arengu jaoks vajalik. "See on vajalik ka puhastumiseks ja võib-olla tuleb selleks ka oma põrgu läbi käia ning mõelda asjad üle, kahetseda."

Niisugused seisundid on Ploomi sõnul kõigis olemas ja kui hästi läheb, võib läbi nende ka paradiisi kogeda. "See on kindlasti väga inimlik raamat, teisalt kultuuriraamat, sest selle algus on piiblitekstides, Jeremija raamatus olemas," ütles Ploom.

Spekuleeritakse, et Dante polegi teksti kirja pannud, vaid oma suurepärase mälu abil oli see tal lihtsalt peas. Seda enam, et "Jumaliku komöödia" käsikirja pole senini leitud. Ploom nentis ühtlasi, et vanema põlve itaallastel on siiani tohutud tekstilõigud mällu süüvinud.

Tõlketöö põrgu ja paradiis

Ploom peab "Jumalikku komöödiat" üheks täiuslikumaks raamatuks nii oma struktuuri kui ka realistlikkuse poolest. "Kuna ma olen ise väga anarhiline inimene, siis selle struktuuriga tegelemine on mind distsiplineerinud," tõdes ta ja lisas, et raamat on täidetud ootamatult realistlike tähelepanekutega inimesest, loodusest, tundmisest.

"Selles on huvitavad lood, nii et ta on raamatuna põnev. Teiselt poolt on töö ise pakkunud nii põrgut kui ka paradiisi, võib-olla ka isegi puhastumist," rääkis ta.

Ploomi sõnul oli "Paradiisi" tõlkimine esimeses faasis üpriski õndsalik tegevus. "Mul oli vaba semester, ma sain palju jalutada ja tõepoolest ka eksperimenteerida," sõnas ta. "Paradiisi" keel on Dantel eksperimenteeriv – paljude neologismide, ladina ja itaalia keele kokkusulatamisega.

"Töö esimese faasis üritasin ise ka eksperimenteerida, mõelda sõnu välja, see oli selline õnnis faas. Halvem ja põrgulik faas tuli siis, kui selgus, et nii ei saa. Ma olen ikkagi vahendaja ja paratamatult olid seal kohad, kus ma pidin oma algset uljast tõlget korrigeerima," tõdes Ploom.

Ta võttis eeskujuks eesti luuletõlkija Harald Rajametsa. "Ta on suurepäraselt tõlkinud Shakespeare'i sonetid, poeemid ja olnud Georg Meri näidendi tõlgete toimetaja. Nägin, et tema tekst on eelkõige loetav, samas ka põnev ja keeleliselt rikas ja arvan, et Rajamets on selles mõttes kindlasti ületamatu."

Ploom külastab Itaaliat tihti ja vaimustub selle kirjanduse kõrval ka arhitektuurist. Ta tõdes, et Itaalia kaasaegset ühiskonda ta siiski nii hästi enam ei tunne, kuid jälgib aeg-ajalt ka Itaalias toimuvat.

"Ukraina sündmused on minu jaoks praeguseid Itaalia sündmusi varjutanud kahes mõttes: ühelt poolt sedasi, et ma ei jälgi seda enam nii palju ja teisalt olen ma väga paljud oma Itaalia tuttavatest kaotanud seoses Ukraina sündmustega," ütles Ploom.

Ta nentis, et vasakpoolsed intellektuaalid ei mõista Ida-Euroopa olukorda, nii nagu meie tõenäoliselt ei mõista seda, mis Itaalias toimub. "Fašism on võlusõna, mis kutsub itaallastes esile kahetisi tundeid: ühelt poolt hakkavad nad vasakpoolseid kindlasti kritiseerima, ehkki paljud neist, suured kirjanikudki, olid algselt fašistid ja hiljem said nendest kommunistid," sõnas mees.

Ta lisas, et vasakpoolsed intellektuaalid ei ole suured Ameerika ega NATO- armastajad ning näevad konflikti lahenemist kiiretes rahuläbirääkimistes. ""Las need piirid jäävad, Putinil oli ka õigus, Venemaal olid omad motiivid" jne – ma ei saa sellega nõus olla ja seetõttu olen läinud nendega konflikti. See ei tähenda, et see konflikt peab jääma, sest sõjad ükskord lõppevad. Minu armastus Itaalia vastu sellega ei lõppe."

Armastus Itaalia vastu – ka eestlaste seas laiemalt –, on Ploomi sõnul mingisugune nn kultuuriline teine, mis tõenäoliselt on eestlasi mõjutanud või võlunud juba kaugetest aegadest saati. "Ka Tuglas oma mälestustes kirjutas, et meie kodu on teiselpool Alpe, või midagi niisugust. Selleks, et iseendas teadlikuks saada, tuleb minna teise juurde."

Teist peab Ploom justkui peegliks, millesse inimene vaatab. "Mõnes mõttes on ta isegi utoopia, alguses näed teda ideaalis, nagu Goethe, kes ütleb "Kas sa tunned maad, kus õitsevad sidrunid?" Sidrunid on kõige tavalisemad puud Itaalias, pole midagi eksootilist, aga see on see ideaalruum, kuhu sa võtad oma sihiku ja end tagasi peegeldad."

Peegeldusprotsess on Ploomi sõnul mitmekordne – teine on vajalik selleks, et ennast mõista. "Ma ei kavatse öelda, et minust oleks itaallane kasvanud, küll saan ma neist aru. Mulle meeldib, kui Itaalia lapsed laulavad rõõmsalt täiest kõrist, see on täielik action, mis neil käib. Eesti lapsed laulavad tsiviliseeritult."

Ta leiab, et kui Eestis suunatakse lapsi pigem alalhoidlikkusele, siis Itaalias neid jumaldatakse.

"Lapsed on need, kellest räägitakse, neid imetletakse, kussutatakse. See oli ka üks põhjuseid, miks COVID nii hirmsasti levis, sest vanavanemad ei suutnud lapsi ära kallistada." Itaalia perekonnaelust võiksid Ploomi arvates ka eestlased õppida, kuivõrd on siinne ühiskond tema sõnul muutunud üksikuks ja kurvaks.

Dante kolm maailma

"Paradiis" kätkeb endas rida mahukaid kommentaare, mis esmapilgul võivad lugejale tunduda isegi veidi ligipääsmatuna. Ploomi sõnul on aga kommentaarid selles teoses omal kohal.

"Ma ei usu, et kõik inimesed tormavad seda läbi lugema, aga seda võiks lugeda eri kohtadest ja vaadata, kas on tegemist koomilise või traagilise või õndsa kohaga või toimub mingi apoteoos," rääkis ta. Läbi kommentaaride saab lugeja Ploomi sõnutsi minna rohkem teksti sisse või mõista vihjeid ja allegooriaid.

"Kommentaaridega on selline lugu, et neid pole kunagi liiga palju ja samas on neid alati liiga palju. Hea oleks, kui neid võib-olla üldse poleks, aga mulle tundub, et antud juhul on need olulised."

Ploom selgitas, et keskajal jaotati kirjutamisstiil kolmeks – ülevaks, keskmiseks ja madalaks  – ning Dante "Jumalik komöödia" on kirjutatudki keskmise stiili järgi, mis on iseloomulik komöödiale.

"Dante kindlasti arvas alguses, et ta kirjutabki oma elutöö vastavates registrites. Näeme, et siin mingid mõtted või jäänukid on, näiteks põrgus on paadimees Acheroni jõel, kes vaime põrgusse toimetab, tema on tõlkes vanamees," tõi ta välja.

"Purgatooriumi valvuri juures kasutab natuke kõrgemat registrit ja püha Bernardi, kes juhatab Dante paradiisi lõpus kontemplatsiooni ehk jumala vaatlemise juurde, nimetab senaatoriks. Teine asi on see, et tal on hea lõpp, Dante jõuab korraks mõista jumaliku armu kaasabil inimese ja jumala suhet."

Kõige huvitavamaks peetakse Dante kirjeldusi põrgust, Ploom peab seda just romantikute lemmikuks. "Romantikud olid ise väga tugevad kireinimesed ja põrgu, see on kirgede raamat, raevu raamat, ehkki siin ei puudu ka grotesk ja koomika," sõnas ta.

Dante, kes on põrgusse läinud vaimus, saab sealt lõpuks välja, teised aga Ploomi sõnul mitte. "Nad ei taha sealt välja saada, nad neavad loojat ja oma elu ja kindlasti üks aspekt, miks nad sealt välja ei saa, on see, et nad ei kahetse. Küll nad tahavad, et neid mäletatakse. Eks see on ikkagi kirjanduslik ka."

Põrgu on midagi niisugust, mida me kõik kogeme, aga sellest on võimalik saada välja kahetsedes, ütles Ploom ja lisas, et see ilmestabki raamatu inimlikku poolt.

Purgatooriumis vaimud Ploomi sõnul rõõmustavad kannatuse ajal, sest neil on võimalus välja saada. Kannatustena tulevad esile kõikvõimalikud patud. "Meil on võimalik teha elus head ja mõnikord teeme kogemata või tahtlikult midagi halvasti. Dante süsteem on selline, et kogu inimese ja terve maailma elu ja elutung on üks armastus

Armastus on instinkt, mis seotud elutungiga, eluenergiaga, elutahtega ja elamise endaga, ja see ei puuduta ainult inimest, vaid ka loomi, taime, mineraale, selgitas Ploom.

Keskaegne inimene nägi tema sõnul seda pilti nii, et looja on kõik asjad loonud ja eluprotsess kui selline on selle vastus. "Kogu eluprotsess on instinktiivne armastus, võiks öelda et tung. Teine on see, mis on antud inimesele nagu inglitelegi. See on mõistus, mõistmine, armastus kui mõistmine ja tarkus. Järelikult puhastumine toimub nendest asjadest, mis on seotud valearmastusega, lausus ta.

Paradiisi võtmesõna on Ploomi sõnul "näha". "Paradiisi vaimud näevad jumala valgust, valgus on see, mis on seotud tarkuse ja armastusega. N-ö kümnes taevas, mis polegi enam taevas, vaid on mitte-ruum, see on väljaspool igasuguseid koordinaate, selle piir on valgus ja armastus. Valgus kui mõistmine ja teise inimese armastamine."

Dante kujutab Beatrice'i tõlkija sõnul kultuurilise, soolise ja isikulise teisena, võttes neid erinevusi arvesse ja neid ka armastades. "Ka see jumalik valguspunkt, mida Dante läheb otsima, mis asub väljaspool kõike ja on nagu peegel, peegeldub talle kõigepealt sellest teisest, Beatrice'st. See on jumalik valguspunkt, ta näeb seda Beatrice'i silmadest."

Beatrice'iga võiks see lugu Ploomi sõnutsi ka lõppeda. "Eelkõige on Beatrice ilu, silmad, naeratus. Midagi, mida me võime iga päev kohata lastes, vanades inimestes, oma elukaaslases, sõprades. See on midagi, mis peaks meid võluma iga päev, aga Dantel on süsteem, ta ei saa panna sinna Beatrice'i lõpuni, sest Beatrice mõnes mõttes on jõululapse Kristuse peegeldus samuti."

Viimaks pöördub Dante kristlikus vaimus Neitsi Maarja poole ning saab tungida oma pilguga jumalikku valguskiirde. "Nüüd tal tõesti abilisi ei ole – nagu Kaplinski ütles, et ühel hetkel on tarvis kõik redelid ära visata –, ta läheb valguskiirte sisse ja ta näeb seda sama teist. Näeb, et seal on ehtsalt dantelikult geomeetriline kood, kolm kontsentrilist ringi: isa, poeg ja pühavaim," kirjeldas Ploom.

"See on vägi, tarkus ja neid ühendav armastus, mõistmine. Selles keskmises ringis, Jeesuse Kristuse jumalapoja ringis, näeb ta korraga meie nägu, inimese nägu, ja nüüd ta esitabki küsimuse, et mis on inimese ja jumala suhe."

Ploom usub, et inimese elule annabki mõtte see, kui ta on valguse ja teise poole avatud. "Ma usun sellesse ja ei saa teistmoodi eladagi. Ma olen ise poolik, teen nagu Dante läbi kõik purgatooriumi ringid iga päev, kogu aeg, aga suhtlemine teisega, olla avatud teise poole, see on see, mis annab meie elule mõtte ja tõstab meid iseendast välja," sõnas Ploom.

Kultuurisoovitus. "Ma nägin päiksepaistet vihmasajus". "See on valik maailma armastussonette, mille koostajad on Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Siin on sonette tõepoolest maailma paljudest keeltest, euroopa keeltest, aga ka hiina ja vietnami keelest. On nii vanemat kui ka uuemat luuletõlget, see on varustatud ka järelsõnaga ja lühikeste kommentaaridega. See on väga suur panus meie kultuuripilti. Luuletõlge on midagi niisugust, mis ei tule kergesti. Seda peaks hindama."