Kohalikul kaasaegse kunsti väljal on kevadekuulutajaks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis aprillis talveunest ärkab ja uue ringi programmi käima lükkab. Iga aasta korduvast kevadisest avamisest on kujunenud omamoodi kunstimaailma rituaal, kus lisaks näituse vaatamisele saab meenutada eelmise aasta avapidu ja täheldada EKKM-is vahepeal toimunud muutusi. Seekordne hooaeg algas Tanel Randeri kuraatorinäitusega "Hüvasti Ida! Hüvasti, Narcissus!", mis on oma kuratoorselt kontseptsioonilt nii radikaalne, et ei lase kaua omavahel heietada, kas eelmise aasta avamisel sadas lund või paistis päike, sest näituse ideestik ja kuratoorne vaatepunkt lausa nõuavad suhestumist või vastandumist.

Radikaalsest kuraatoripraktikast Randeri näitel

Ilmselt on võimalik kõnealuselt näituselt läbi jalutada, siin-seal peatuda, väljuda ning mitte aduda selle näituse ebatavalisust võrreldes teiste kuraatorinäitustega kaasaegse kunsti väljal. Haarates aga kaasa mahuka ja lisaväärtust loova näituse trükise, ei selgu mitte ainult näituse sünguse ja varjuna järelkäiva kõhedustunde põhjused, vaid ka kuraatoorse vaatepunkti radikaalsus. Rander, kes on viimase kümne aasta jooksul mitmete projektide raames Ida-Euroopa identiteeti uurinud ja käsitlenud, on jõudnud arusaamisele, et aeg on lahti öelda ja lõpp teha kollektiivsele identiteedile, mis kerkis esile endistes Idabloki riikides peale Berliini müüri langemist ning on sellest ajast peale kristalliseerunud tunde- ja väljendusmaastikuks. Viimasel kümnendil iseloomustas seda "Uue Ida" fenomen.

Popkultuuriliselt on selle kohalikeks näideteks Tommy Cashi imago ja looming ning Nublu kuulus muusikavideo "Für Oksana". Ehkki varasemalt on neid kultuurinähtusi ühiskondlikult mõistetud pigem positiivsena ning argumenteeritud, et need lepitavad eri keele- ja mälukogukondi, on need kultuurilised väljendused Randeri silmis kahtlaselt Venemaa nägu. Seega peaks igaüks siin otsad ise kokku viima ning mõtlema, kas ja kuidas taolise radikaalse ja provokatiivse probleemipüstitusega kaasa minna, sest neutraalseks jääda tundub võimatu.

Enda eksimuse avastamine on justkui järsult kaineks saamine — pea käib veel ringi, süda läigib ja arusaadavalt füüsilist ebameeldivustunnet saadab tohutu häbi oma käitumise pärast. Sarnase diagnoosi annab endale ka Rander, kelle viidet eelmisel veebruaril alanud Venemaa sissetungile Ukrainasse võib tema kuraatoritekstis lugeda kui hoobilt kainenemist, mis ei õigustanud enam Ida-Euroopa identiteedi käsitlemist varasemal moel. Kainenemise järel on jätkuvalt Ida-Euroopa kollektiivse identiteediga samastumine kahjulik, sest paneb meid teenima Venemaa kui jumaliku valitsejafiguuri huve ning teeb lausa võimatuks lahkumise sellest vägivaldsest võimusuhtest. Rander utsitab unustama geopoliitilist taaka, arvestades, et mainitud kollektiivne identiteet kinnitub siinmail vaid veidi üle 50 aasta kestnud totalitaarsele riigivõimule ning tänaseks on juba üle 30 aasta möödunud Nõukogude Liidu lagunemisest.

Pean Randeri kuraatoripositsiooni näitusel "Hüvasti Ida! Hüvasti, Narcissus!" meie kultuuriväljal silmapaistvalt radikaalseks, sest esiti on taolised kompromissitud vaatepunktid meie näitusemajades enamasti ebatavalised. Kuratoorne lähtekoht, mis keerutamata ütleb välja oma arvamuse, diskrediteerides leebemad vaatepunktid ja teisiti tõlgendamised, esitavad vaid ühte "tõde" ning pole just palju kuraatoreid, kes seda teha julgeks. Seejuures pole taoline kuratoorne võtestik kuulikindel ning seda võib ka problemaatilisena tõlgendada.

Samas pole palju kuraatoreid, kes julgeks ennast nii isiklikult oma kuraatoriprojekti sisse kirjutada, sest taolist lähenemist on lihtne kritiseerida kuraatori võimupositsiooni ärakasutamisena ja enesekeskse laiutamisena. Ehkki isiklikult hindan Randeri julgust ja radikaalsust oma vaatepunkti eest seismisel ja ka kunstnik-kuraatorina oma enda näitusel teostega osalemisel ning olen veendunud, et mõlemat lähenemist võiks meie kunstiväljal rohkem olla, teevad need konkreetse näituse ideestiku ka paratamatult haavatavaks, sest suure julgusega kaasneb samavõrd suur oht viga saada.

Näitus kui peibutis

Randeri näitust võib mõista visuaalse esseena, mida aitavad argumenteerida näitusel esitletud teosed. Ehkki pean vähemalt Randeri puhul kuraatoripoolset seotust ja enda näitusele sissekirjutamist pigem sümpaatseks, kaasneb sellega võimalus, et näitusel esitletavad teosed omandavad vaid sümboolse tähenduse või jäävad koguni jalgu kuratoorsele piruetitamisele. Näituse puhul võib kritiseerida, et sellest võib rääkida ja kirjutada viisil, et ei maini ühtegi konkreetset teost — näiteks viisil, nagu olen seda siiani teinud. Olen kindel, et paljud peavad seda näituse suureks nõrkuseks ning vaatavad hukkamõistva pilguga kunstnike sekundaarsele rollile näituse juures, kus kõige tähtsam on kuratoorne kese.

Teine viis, kuidas kuraatori rolli antud projekti juures mõista, on näha seotust, isiklikkust ja selle esile toomist positiivsena. Vähemalt meie kultuuriruumis nähakse kuraatorit veel suuresti rollina, mille eesmärgiks on kunstnike jaoks töötamine ja nende loomingule tähelepanu tõmbamine, seejuures kuraatoripoolne loominguline panus saab harvem võrdväärselt palju tähelepanu.

Randeri positsioon näituse tähendusliku keskmena on õigustatud niivõrd, kuivõrd see rajaneb tema enda kogemusel, pikaaegsel uurimistööl ja südamevalul, mida põhjustab näiteks eksimine ja sellest tervenemine. Ta on algatanud enda teadmistest tõukuva protsessi, mille osaks on vastavatud näitus, suhestumine EKKMi maja kui ajas muutuva kunstiteosega, trükises avaldatud intiimsed vestlused kaaskunstnikega ning küsimus, mis saab näituse vältel muuseumi katusel olevast IDA sildist.

Ootan, et kultuuritegeleased võtaksid näitusest kui omamoodi peibutisest kinni ja alustaksid aktiivset diskussiooni teemadel, mis ühiskondlikul ja kultuuriskeene tasandil kindlasti läbirääkimist vajavad.