"Kõik sai alguse sellest, kui minu poole pöördus tantsupeo kunstiline juht Agne Kurrikoff-Herman, kes oli sattunud minu lasteraamatute peale ja ta tegi ettepaneku, et me võiksime mõelda koos, millised võiksid olla selle etenduse vaheteksid," ütles Indrek Koff ja lisas, et küll aga oli tal kohe tingimus, et etendus ei tohiks muutuda aktuseks, kus kõlavad kõmiseval häälel ette kantud väga kaunid luuletused. "Siis me saime kohe ühele lainele."

Tema kirjutatud tekstid kõlavad tantsude eel, vahel ja järel, etendusel kõlavad need salvestuse pealt. "On tehtud selline kuuldemängu moodi ettekanne, seal pole kohapeal inimesi, kes seda elavas ettekandes esitavad," ütles ta ja lisas, et selle teksti on sisse lugenud väga palju erinevaid inimesi, kuna seal on ka väga palju tegelasi. "Kuna see etenduse kulg on mingis mõttes mööda elukaart, väiksemast suuremaks, vahele tulevad pererühmad, kus on ka vanemad koos lastega tantsimas, seega saavadki kõigi nende gruppide esindajad sõna."

Teda inspireeris tekstide kirjutamiseks esmalt see, et etenduse muusika ja tantsud olid selleks hetkeks juba olemas. "Seal on väga palju inspiratsiooni, seal on minu suured lemmikud nagu näiteks Mari Kalkun ja Duo Ruut, peale selle oli tantsupeo meeskond juba välja töötanud oma filosoofia, millest nad tahavad etendusel rääkida," tõdes ta ja lisas, et tema ülesanne oli see omaks võtta.

"Eks ma üritan ikka jälgida, millist keelt keegi kasutab, aga päris tänapäeva teismelise keelt kirjalikus tekstis järgi teha pole võimalik, seda tuleb markeerida mõne üksiku sõnaga, kui ma teeksin seda otse, siis see koosneks poolenisti ingliskeelne," mainis Koff.