Kai Vare kinnitas, et elas pärast debüütromaani "Võlg" ilmumist üle enam-vähem sama, mida ta on teiste kirjanike-kirjutajate muljetest lugenud. "Kõigepealt "oeh, ma ei oska üldse kirjutada", siis "noh, täitsa hästi õnnestub" ja siis, kui käsikiri kirjastusele üle antud või võistlusele saadetud, on selline tunne, et see kõik pole midagi väärt ja et mina pole midagi väärt ja tahaks kõike ümber teha, aga vahepeal tuleb ikkagi ka tunne, et võib-olla pole väga vigagi."

"Kuna mu esimene raamat oli siiski mõnda aega nii raamatupoodide kui ka laenutatumate raamatute edetabelis, siis mina olen väga rahul ja ülitänulik kõigile, kes võtsid vaevaks lugeda, sest tegelikult oli seal ikkagi ka minu jaoks olulisi ja valusaid teemasid sisse põimitud," kinnitas ta.

Tema jaoks oli väga suur kompliment, kui kirjastus küsis, kas midagi uut on ka plaanis. "Alustasin sügisel, aga venitasin ja kõhklesin. Suurem osa raamatu kirjutamisest on ju omaette mõtlemine, materjali kogumine ja kontrollimine. Kirjapanemine ja ülelugemine ja ümberkirjutamine on ainult üks osa. Tegelikult oli mõte uduselt olemas juba eelmise raamatu kirjutamise ajal," meenutas Vare.

"Sain inspiratsiooni kunagiselt uudistetoimetuse autojuhilt, kes rääkis mulle loo ühest Eesti poliitikust. Lugu olevat teada selle poliitiku kodukülas ja autojuht uskus, et see on tõsi. Tegelikult see poliitik ei olnudki pärit kuskilt külast, vaid oli sündinud ja kasvanud Tallinnas, aga see lugu oleks võinud juhtuda," selgitas ta ja lisas, et nüüd "Õukondlastes" see siis juhtubki. "Poliitiku tegelaskuju loomisel piilusin natuke ühe Eesti naispoliitiku tegemisi ja olemist, aga muidugi ei ole raamatusse pandud kedagi konkreetset. Rääkisin ka ühe partei siseeluga kursis oleva inimesega, kes andis mulle nõu äri- ja poliitikamaailma suhete ja parteis karjääri tegemise asjus."

Samas kinnitas Vare, et esimene raamat valmis kergemini. "Teisega oli juba see kõhklus, et teadaolevalt teine etendus, teine raamat jne lähevad alati n-ö aia taha," ütles ta ja lisas, et samas kontroll-lugeja ütles, et "Õukondlased" meeldis talle rohkem kui esimene raamat.

"Kindlasti pole ma nii tark, et midagi igavikulist kirjutada, mulle on öeldud, et oskan lugusid jutustada ja see on suur kiitus," rõhutas Kai Vare ja lisas, et kumbki raamat pole klassikalises mõttes krimiromaan, vaid pigem "see võib juhtuda igaühega, never say never, me ei tea, kuidas me teatud olukordades ise käituksime".

Teine raamat "Õukondlased" on värskelt raamatupoodidesse jõudnud, kuid Varel on juba ka uued plaanid. "Üks noortelugu on pooleli ja üks üsna teistsugune lugu on idanemas, aga sellega läheb ikka veel aega. Ideid on, kui vaid keegi tänapäeval enam lugeda viitsib."

Küll aga ei soovi ta end siiski veel kirjanikuks nimetada. "Ma ei julge end pärast 30 aastat raadios isegi ajakirjanikuks nimetada," rõhutas ta ja ütles, et kirjaniku asemel on ta pigem lugude jutustaja. "Kirjaniku aunimetust ei jõua ma järelejäänud elu jooksul ilmselt enam välja teenida, oleks pidanud ehk varem julguse kokku võtma."