Üleni sisse kiletatud lava meenutab laborit, tapamaja või morgi. Kõik on väga steriilne, väga valge. Kiles väljendub eos mingisugune lämmatatus ja pinge, mis köetakse avamängus veelgi rohkem üles aina tihenevate varvassammudega, mille lõpetab kooris esitatud pikk hullunud karje. Publiku tähelepanu on võidetud ning Giselle'i saatus ette määratud.

Ingmar Jõela kaasaegse tantsu ja sõnateatri elemente segavas "Giselle'is" tõusis esile eelkõige sõna "jõud". Laval oli kokku saadud selleks, et lugusid jutustada, olgu need siis muinasjutulised ja fantastilised või sootuks autobiograafilised. Õigupoolest ei suudetud otsustada, millist lugu rääkida, mistõttu vaheldusid pidevalt nii loojutustajad kui ka lood ise. Mõned lood jõudsid kuhugi välja, teised jäid õhku rippuma, mõnda lugu räägiti mitu korda. Üldiselt ringlesid teemad inimsuhete, täpsemalt mehe ja naise suhte ning seda raamiva võrgustiku ümber, sest kahe inimese vahelisse suhtesse mahuvad ära mõlema osapoole vanemad, õed-vennad, sõbrad, armukesed ja nii edasai. Lood ja uitmõtted said laval suuremaks kui elu ning haarasid jutustajad ja kuulajad endasse, kuniks polnud enam kindel, mis on mäng ja mis päriselu, mistõttu jutuvestjad lõpuks ükshaaval – nii nagu Giselle'gi – aru kaotavad. 

Giselle on Jõela lavastuses pigem arhetüüp kui üks kindel tegelane, mistõttu ei kõlanud lavastuse jooksul ka kordagi ka tema nimi. Üksnes Albrechti nimi öeldi päris lõpus sõnaliselt välja, tuletamaks meelde, et tegu on ikkagi "Giselle'i" adaptsiooniga. See kippus tõepoolest kohati meelest minema, kuna vahepeal aeti esmapilgul täiesti lambist juttu mingitest Hiiu pulmadest ning pidudest, mis aga lõpuks kõik ilusti tervikus ära ühendati.

Giselle eksisteerib lavastuses küll ka eristatava tegelasena, kuid seda üsna anonüümselt, mistõttu rambivalgust jagub ka teistele tegelastele nii Giselle'i kui teiste lugudes. Õigupoolest on need piirid eri tegelaste vahel küllaltki ähmased, mistõttu võikski väita, et nad olid kõik mingil moel Giselle. 

Jutustatavate lugude taustal ja varjus rullus lahti aga originaalballetist tuntud süžee murtud südamesse surnud Giselle'ist ja andestust otsivast Albrechtist, mille jälgi oli Jõela lavastuses huvitav ajada. Osaliselt vihjati sellele vestetud lugudes, alguses tagasihoidlikumalt ja vaevumärgatavalt, et siis märkamatult juba tagasi enda liinide juurde pöörduda, aga mida edasi, seda jõulisemalt kõik need lood originaalsüžeega kokku jooksma hakkasid.

Teine pool "Giselle'i" originaalsest süžeeliinist avaldus balletil põhinevale lavastusele sobivalt koreograafias, mis polnud küll alati rangelt narratiivne, vaid ka poeetiline ja kommenteeriv, väljendades mingit abstraktset tunnet, mõjudes seetõttu vahel ka veidi vahemänguliselt erinevate sõnaliste episoodide vahel.

Lavastus mõjus seetõttu küllaltki mosaiiksena: väikesed iseseisvad lookillukesed ja jutustamise tehnikad põimusid ja segunesid omavahel ja kaotasid nii oma selged piirid. Tulemuseks aimdus, vete kohal hõljuv teadmus, et selle kõige keskel on peidus lugu Giselle'ist. See oli ka lavastuse kõige huvitavam aspekt, kuidas need lood omavahel nii juhuslikult põimusid ja ühe terviku eest lõpuks seisid. Tantsuline pool ja muusika eriti millegi poolest silma ei paistnud: läbivalt kordusid küllalt stampsed kaasaegse tantsu võtted ja kombinatsioonid, mis olid küll efektsed, kuid mõjusid veidi kulunult.

Minu tajukanalid ja sünapsid koormati selles mosaiigis orienteerudes päris mitmel korral üle, näiteks siis, kui laval kuhjati üksteise peale üheaegselt mitu tantsunumbrit ja midagi mikrofoni ahastav Anne Türnpu, kelle sõnade sisu kadus aga valju muusikasse ära. Ei pilk ega kõrv osanud selles virvarris millelegi konkreetsele keskenduda ja vastu võtta, tulemuseks segadus ja kakofoonia, ärevushäirest põhjustatud närvivapustus, mis on ilmselt tänapäeval kõigi vältimatu saatus.

Sellest koorub kaudselt välja lavastuse põhiline teema ehk inimese igipõline probleem sellest, kui pagana raske on üksteisega suhelda, üksteist mõista ja usaldada ning seejuures veel ennast samamoodi mõista ja usaldada. Seda on keeruline teha, kui vanuselised, maailmavaatelised, soolised ja muud erinevused tekitavad lõhesid, mille pealt pidevalt üksteise jalgealust õõnestakse, n-ö gaslight'itakse, mis kõik taaskord aru kaotuseni viib. Konflikte ei osata aga lahendada, puudub empaatiavõime ja inimesel ei olegi muud võimalust kui tõlgenduste rohkusest masendusse langeda.