Kolmapäeval anti välja vanim Eesti filmiauhind Neitsi Maali, mille pälvis tänavu Anna Hintsi dokumentaalfilm "Savvusanna sõsarad". Ulfsakile see suurt üllatust ei valmistanud. "Eriti veel pärast seda Oscari nominatsioonist ilma jäämist," tõdes Ulfsak, kuid täpsustas, et võitja otsustati ära ikkagi enne Oscarite eelvaliku uudist.

Auhinna valimisprotsess on Ulfsaki sõnul suhteliselt lihtne. "Lihtsalt tuleb ühte tuppa kokku terve hunnik filmiajakirjanikke ja -kriitikuid, kes vaidlevad umbes neli tundi, hääletavad läbi erinevate voorude. Mingisugust poliitkorrektsust seal absoluutselt ei ole. Lihtsalt inimesed ütlevad, mis neile kõige rohkem meeldib ja proovivad üksteist ümber veenda. Sellise üsna demokraatliku protsessi tagajärjel sünnivad viis nominenti ja üks võitja," selgitas Ulfsak "Vikerhommikus".

Kuigi Ulfsak on mängufilmide eestkõneleja, siis see, et võit läks teist aastat järjest dokumentaalfilmile teda ei kurvasta. "Need dokumentaalid on esiteks asja eest saanud ja teiseks praegu on dokfilmide kõrgaeg. Palju aastaid on seda saanud mängufilmid ja ikka parim peab võitma," ütles Ulfsak, kelle hinnangul on dokumentaalfilmi siginenud veidi rahusvahelisemat vaadet. "Kui me enne tegime filme ainult kodustest asjadest ja põlve otsast ning kuigi suitsusaun on päris kodune asi, siis see lugu on ikkagi selline, mis kõnetab väga palju inimesi ka piiri taga," arvas Ulfsak.

"Meil on laiem dimensioon asjale sisse tekkinud ja samuti oleme me ajapikku õppinud neid filme paremini müüma, turundama, tutvustama, näitama," tõdes Ulfsak. Aga miks "Savvusanna sõsarad" eelvalikusse ei pääsenud Ulfsak arvata ei oska. "Mul pole õrna aimugi, sest ma ise olin päris kindel, et nad sinna saavad," ütles ta.

Filmi külastajate arv Eestis auhindade saamist ei mõjuta. Ulfsaki hinnangul tegi Anna Hintsi film dokumentaalifilmi kohta kinodes tubli tulemuse, aga väga populaarne oli näiteks ka Fred Jüssi dokfilm. "Igasugused loodusfilmid üldiselt on dokide poole pealt see, mida minnakse vaatama näiteks klassidega või kui on sellised teemad, mida saab õppeprogrammi sisse põimitseda. Nendel on tavaliselt kinodes väga head minekud," ütles Ulfsak.

Kaks hiljutist mängufilmi, Triin Ruumeti "Tume paradiis" ja Rainer Sarneti "Nähtamatu võitlus", vaatajanumbrite osas ei hiilanud. Ulfsaki sõnul on põhjus peidus filmide veidi kunstilisemas lähenemises. "Need kaks on võib-olla ka natukene rohkem art-house filmid, mis ei olegi päris igale vaatajale ega kõige laiatarbelisem kaup. Filme on ju ka erinevale publikule ja me ei saa eeldada, et igat filmi tuleb vaatama iga inimene. Sellepärast ongi vaja teatavat repertuaarilist mitmekesisust. On vaja lastefilme, spordifilme, laiatarbe kaupa ja on vaja spetsiifilisemat art-house filmi, millel on väike publik, aga millel läheb äkki rahvusvaheliselt hästi või mis annab võimaluse režissööril väljendada oma kunstilisi ambitsiooni," selgitas Ulfsak.

Eraraha sisenemisele filmitööstusesse on positiivne ja negatiivne külg. "Ühest küljest on see väga hea. /.../ Meil on korralik süsteem käima läinud. Seda nähakse kui äriharu, kuhu tasub investeerida, kust tuleb raha tagasi. Teisest küljest kaasnevad sellega ka mõningased probleemid. Natuke see kinoturg kipub monopoliseeruma. Küsimus on tasakaalupunkti otsimises," ütles Ulfsak ja lisas, et lähiajal on tulemas ka riikliku rahastusega filme, mille vaatajanumbrid saavad arvatavasti olema päris suured.

"Varsti peaks võttesse minema näiteks Erika Salumäest rääkiv "Erika", mis on Germen Golubi debüütfilm ja mille puhul võib eeldada, et see on laiemale publiku segmendile mõeldud. Samuti Moonika Siimets hakkab varsti välja tulema oma "Musta auguga", mis põhineb Andrus Kivirähki ja Armin Kõomägi lugudel, mis on komöödia žanris," rääkis Ulfsak.

Stsenaristide põud liiga tumedates toonides välja ei paista. "Kindlasti võiks meil olla rohkem konsultantide, toimetajate ja stsenaristide kasutamist. Ma arvan, et see aja jooksul ka muutub. /.../ Meil on tegelikult olemas ka selline asi nagu Eesti Stsenaristide Gild, nad on väga aktiivseks muutunud. See võib-olla üks paljudest muredest, aga see pole kindlasti ainus ja see pilt ei ole kindlasti nii dramaatiline," ütles Ulfsak.

Igalt Eesti filmilt külastusrekordeid ja Kuldset Palmioksa oodata pole mõtet. Kui võrrelda Eesti filmitööstust Ida-Euroopa kontekstis näiteks meiega sarnaste riikidega nagu Tšehhi ja Leeduga, siis on Ulfsaki hinnangul olukord hea. "Meil on õnneks ka minister, kes on filmi prioritiseerinud ja saime filmitootmisse raha juurde. Tänu sellele saame teha ehk aastas ühe mängufilmi rohkem ja kui me teeme rohkem filme, siis saavad suurema filmiarvude pealt tekkida ka tipud. Me oleme neid nii vähe teinud, siis igal filmilt oodatakse nii hirmus palju, et tekib teatud soorituspaine. Tuletan meelde, et tegemist on kunstiga ja kunstis peab olema võimalus eksperimenteerida, eksida ja ainult siis tekib võimalus panna kümnesse," ütles Ulfsak.