Kultuuriportaal soovitab: Aljona Suržikova dokfilm "Kaarel Kurismaa ajatuse piirid" Jupiteris

Häid kunstidokumentaale ei ole kunagi liiga palju. Võibki end kodus õigele lainele viia, vaadata ära Aljona Suržikova portreefilmi Kaarel Kurismaast ja siis võtta kohe ette ka tee kinno, kuhu jõudis just neil päevil Sandra Jõgeva film kunstist külma sõja ajal. Ärge võtke üht ja visake teist, võtke mõlemad.
Dokumentaalfilm eesti kunstnikust Kaarel Kurismaast näitab vaatajale kunstniku sisemaailma. Oma loometeel muutis Kaarel mitmeid kordi kunstisuunda, tegeles erinevate kunstiliikidega. Ta on väga eripalgeline kunstnik, kelle loominguline energia jaotub maalikunsti, heli, installatsiooni, monumentaalkunsti ja filmikunsti vahel.
1970ndate avangardilaine harjal lõi Kurismaa mitmeid olulisi, eesti kunstiajalukku jäänud heli- ja kineetilisi objekte. 1970ndate keskpaigast töötas ta Eesti Joonisfilmis ja Nukufilmis kunstniku, režissööri ning kunstnik-lavastajana. 1980ndatel hakkas Kurismaa huvituma ruumiloomest ja monumentaalkunstist. Ta lõi mitmeid tähelepanuväärseid, tema loomingu peamiseid elemente, heli ja liikumist, sünteesinud avaliku ruumi objekte. Neist objektidest on tänaseni säilinud vaid üks - Tallinna tramm.
1990ndatel toimus Kurismaa loomingus järjekordne pööre - popkunsti esteetikast inspireeritud heliobjektid asendusid kaasaegsete kohaspetsiifiliste ruumi- ja heliinstallatsioonidega.
Filmis osalevad Kaarel Kurismaa sõbrad ja kolleegid Tiit Pääsuke, Tamara Luuk, Olga Temnikova, Ragne Soosalu, Sirje Helme, Andres Kurg, kes jagavad oma kogemusi ja räägivad koostööst kunstnikuga. Me näeme unikaalseid arhiivkaadreid ja eraarhiivi fotosid, vaatame erinevate kunstnike töid ja jälgime kunsti loomisprotsessi.
Toimetaja: Kaspar Viilup