Allolev kiri sündis küll juba aasta tagasi, aga jäi sahtlisse oma aega ootama. Nüüd, vahetult enne Sõltumatu Tantsu Festivali, mille raames oleme taas mõtestamas kaasaegse tantsu rolli ja olukorda Eestis, näis sobiv see kiri siiski avalikult teele panna. Mõningate uuendatud faktitäiendustega pean aga möönma, et tegelikult ei ole aastaga olukord sammugi paremuse poole liikunud ja optimistina kardan, et see temaatika on päevakohane veel pikemat aega.

Hea tantsuminister! Sõltumatu Tantsu Lava esindajana, töötades igapäevaselt meie tantsukunstnikega, olen palju ja päriselt mures kaasaegse tantsu kogukonna tegevusvõimaluste ja jätkusuutlikkuse pärast, mis kajastub aina teravamalt meie igapäevatöös.

Sõltumatu Tantsu Ühendus on tantsukunsti arendav ja toetav organisatsioon, mis on loodud toetamaks Eesti tantsukunstnike loome- ja etendustegevust, pakkudes tegevusväljundit, arenguvõimalusi ning administratiivset tuge tantsukunstnikele ja nende ideedele. 17 tegutsemisaasta jooksul on STÜ laienenud tantsulavastusi produtseerivast organisatsioonist laiapõhjaliseks avalikku lava ja arenguvõimalusi pakkuvaks platvormiks, mis toetab Eesti tantsukunsti arengut. Olulisemad sammud selles suunas on olnud oma füüsilise ruumi loomine. 2014. aasta sügisest asume Telliskivi Loomelinnakus Sõltumatu Tantsu Lava (edaspidi STL) nime all oma saalis.

Kuna STL juurde on koondunud suurem osa Eesti vabakutselistest tantsukunstnikest, siis meie tegevus mõjutab oluliselt valdkonda. Eesti Teatri statistika järgi oli STÜ osakaal 29 protsenti nüüdistantsu etendustest ja külastajatest ja 21 protsenti uuslavastustest 2023. aastal. Selle kohaselt oleme suurim etendusasutus Eestis, kes on regulaarselt ja järjepidevalt spetsialiseerunud nüüdistantsule. 2023. aastal tegime koostööd ca 122 vabakutselise loovisikuga (koreograafid, tantsijad, lavastuskunstnikud, jt), tõime välja 6 uuslavastust ja korraldasime 142 etendust-üritust, millest sai osa ligi 10 000 inimest.

Kaasaegne tantsukunst on saanud areneda ja tegutseda Eestis vaid viimased 30 aastat. Positiivsena saab välja tuua, et valdkond on toonud Eesti teatrisse vormikeele otsingulisuse ja mitmed koreograafina alustanud loovisikud on tänaseks riigi osalusega teatrimajades saanud lavastajateks tagades sealselegi maastikule ärksama teatrikeele. Miinuseks aga asjaolu, et kaasaegsel tantsul ei ole päranduseks ühtegi ruumi ega struktuuri nõukogude ajast, milles toimida. Tulemuseks on olukord, kus koreograafi kõrgharidusega loovisikud leiavad tee küll meie majja, kuid viie aasta pärast spetsialiseeruvad ümber teistele kunstivaldkondadele (etenduskunst, helikunst jne) või lahkuvad täiesti väljalt.

Proovisaali ja tegevusruumi puudus

Ruum on tantsukunstiga tegelemisel äärmiselt oluline, rääkimata oma ruumi olemasolu, kus 24 tundi ööpäevas tegutseda. Tants vajab teistsugust töökeskkonda ja struktuuri kui teater. Tantsijad vajavad ka lavastuste loomise välisel perioodil ligipääsu loomestuudiole. Ruumi ja keskkonda, kuhu hommikul minna, et tegeleda liikumispraktikaga, kohtuda mõttekaaslastega või kuhu kutsuda rahvusvahelisi külalisi.

Praegune Sõltumatu Tantsu Lava stuudioruum, kus on kasutada vaid 11x14m suurune ala, ei ole teatri tegemiseks sobiv, sest saalil puuduvad mitmed funktsioonid, mis on olulised teatri funktsionaalseks ja professionaalseks tegevuseks nagu publikuala, lavatagune esinejate ala ehk backstage, prooviruum ja ladu. STL saal on valdkonnale kitsaks jäänud, asjad ei mahu ära ja majas puuduvad ühised sotsiaalsed alad, kus valdkonnas tegutsevad inimesed saaksid kohtuda, tööd teha ja pühenduda oma loomingule.

Et saaks sündida teatrisündmus, vajab iga uuslavastus väljatöötamiseks vähemalt 10 nädalat proovisaali. Lihtne arvutus, kui 2023. aastal tõi STL välja 6 uuslavastust võrdub see 60 nädalaga, lisaks toimus aastas ca 60-70 avalikku sündmust, mis võrdub omakorda 10 nädalaga, lisaks taastusproovid, tehnilised päevad ülesehitusteks ja rahvusvaheliste koostööprojektidega kaasnevad residentuurid, veelgi lisaks 10 nädalat. Selline tegevusmaht seab saali koguvajaduseks 90 nädalat. Ääremärkusena ütlen, et aastas on nädalaid vaid 52.

Lisaks ruumi kitsikusele on saali kasutus sõltuvuses Telliskivi Loomelinnaku omaniku äri- ja kinnisvara huvidest, mis ei pruugi lähtuda teatri sisulistest vajadustest ega tagada pikaajalist ruumi kasutust. Oleme sõltuvuses ka maja suure teatrisaali rentnikust, olgu selleks kas Vaba Lava või Von Krahl.

Sõltumatu Tantsu Laval puudub leping ja kindlus, kas ja millistel tingimustel saame praeguses saalis oma tegevust jätkata ka näiteks viie aasta pärast, olenemata olukorrast, et oleme partnerid rahvusvahelistes projektides ja võtnud nelja-aastasi kohustusi. Seoses majas toimunud rentnike vahetusega ja nende soovidega oleme olukorras, kus peame näiteks uue rahvusvahelise festivali kõige pingelisemal ettevalmistusperioodil kolima välja senisest kontoriruumist oma majas.

Kas tantsukunst saab olla töö?

Kaasaegne tants on väikese publiku mahuga kunstivaldkond nagu teisedki kaasaegsed kunstid, mistõttu turutõrge on niivõrd ilmne, et selles valdkonnas pole võimalik rakendada turumajanduse põhimõtteid.

Vaatamata sellele, et kaasaegne tantsukunst on kollektiivne tegevus, siis pole valdkonnas ühtegi riiklikult toetatud töökohta ega väljundit. Kultuurkapitali projektipõhised toetused ei suuda tagada valdkonna arengut. Niisamuti praegune olematu valdkondlik struktuur ei võimalda toetada järjepidevat loomeprotsessi ja pakkuda tööd tantsijatele ega koreograafidele jätkusuutliku loominguliselt kõneka liikumiskeele arendamiseks.

Ka piiratud tegevustoetuse maht Sõltumatu Tantsu Lavale ei võimalda eraldada ressursse töölepingulisteks suheteks programmis olevate loomeinimestega, mistõttu on reguleerimata pikaajalised töösuhted ja sellega kaasnev pooltevaheline vastutus; töötasud on pea olematud rääkimata pikaajaliste sotsiaalsete garantiide tagamisest.

Kahjuks pean nentima, et Eesti riik ei ole osalenud kaasaegse tantsu maastiku arendamisel. Viimati Tsehhi tantsukriitikule intervjuud andes pidin taaskord möönma, et aastaga pole mingisuguseid muutuseid valdkonnas toimunud ning oleme olukorras, kus loome lavastusi äsja kõrgkooli lõpetanud koreograafidega, kes 5-aasta pärast on tantsumaastikult lahkunud ja keda võime kohata näiteks saiakohviku leti taga.

Kaasaegne tants Eestis on 30 aastat püsinud ja arenenud peamiselt selle tegijate entusiasmil ja minimaalsel riigi toetusel. Kaks olulisemat aspekti, mis võiksid muutuse tuua on: tantsukunstile kättesaadavate loomeruumide võimaldamine ja tantsu loovtruppide loometoetuste rakendamine valdkonnas. Valdkonna kvaliteedi tõusuks ei ole tegijatel endil jaksu ega ressurssi mastaapseteks sammudeks, mistõttu saavad olulised muutused toimuda vaid siis, kui riik ka sellesse valdkonda investeerib ja kaasa mõtleb.

Hetkeolukorras on valdkond tõesti väga haavatav, rääkimata jätkusuutlikust arengust. Hea tantsuminister, loodan südamest, et olete veel ametis ka 10 ja 20 aasta pärast, et saaksime kohtuda mõnel tantsuetendusel.