Igal aastal 29. aprillil tähistatakse rahvusvahelist tantsupäeva – päeva, mis tõstab esile tantsu kui kunstivormi, kultuurikandja ja kunstilise väljenduse olulisuse. See on hetk, mil pöörame tähelepanu tantsukunsti mitmekesisusele, väele ja väärtusele nii laval kui ka igapäevaelus. Kuid just sel tähendusrikkal päeval peame küsima, kas Eestis on tantsukunstil tegelikult olemas need eeldused ja tingimused, mis võimaldaksid sellel kujuneda, kasvada ja ühiskonda kõnetada. Kas me väärtustame piisavalt neid inimesi, kes on sellele pühendunud? Kas meie kultuuripoliitika loob tingimused tantsu elujõulisuseks või lükkab selle äärealadele, kus võimalused vastava kunsti loomiseks jäävad kättesaamatuks?

Meie noored tantsukunstnikud, kes on lõpetanud aastatepikkuse õppe Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, väljendavad ühte selget soovi: et ühiskond toetaks loomist. See pole lihtsalt isiklik igatsus, vaid sügav kultuuriline vajadus. Loomine – see, mille kaudu meie rahvuslik identiteet, mõtestamine ja eneseväljendus saavad keha, vormi ja tähenduse – vajab toetavat keskkonda. Ent tänased tingimused ei soosi tantsukunsti loomist.

Igal aastal lõpetab Eestis kaasaegse tantsukunsti suunal keskmiselt tosin noort, kes on valmis panustama meie kultuurimaastikule tantsijate ja koreograafidena. Kuid kultuuristatistika näitab valusat tõde – enamik neist ei leia kestvat erialast väljundit. Põhjuseks pole mitte vähene pühendumus või oskuste nappus, vaid tantsukunstiga tegelemiseks vajaliku taristu puudumine.

Selle olukorra absurdsust aitab mõista võrdlus: kujutlege noort inimest, kes on pühendanud aastaid elukutseliseks jalgpalluriks saamisele – lihvinud vasakujala lööki ja triblamist, veetnud tunde värava ees penalteid harjutades. Kui ta on valmis aga väljakule astuma, selgub, et tema kodupiirkonnas polegi jalgpalliväljakut. On küll korvpallisaalid, suusarajad ja ujulad – ent need ei toeta tema valitud spordiala praktiseerimist.

Sama seisab täna ees tantsukunstnikel. Nad on spetsialiseerunud, pühendunud ja valmis looma – kuid neil puudub püsiv ligipääs stuudioruumidele ja pikaajalised loomingule pühendumist võimaldavad toetused või palgad, et sellega tegeleda. Juba see, et kirjeldatud olukord on kestnud aastakümneid, osutab süsteemsele probleemile, mitte juhusele.

30 aastat kaasaegset tantsu – ilma koduta

Kaasaegne tants Eestis ei ole eilne nähtus. Alates 1990. aastate algusest, kui Eesti kultuuriväljal hakkasid tekkima uued mõttevabadust otsivad suunad, loodi pinnas ka kaasaegsele tantsule. Mai Murdmaa tõi Estonia balletiteatri lavale kaasaegse tantsu mõtlemise ja modernse liikumiskeele, mis oli 1990ndate alguse Eesti kontekstis märgiline pööre. 2001. aastal astus Mart Kangro veel sammu edasi: tema debüütlavastuses Estonia balletiõhtul "Elus jääb palju asju nägemata ju muidu ka" seisid baleriinid laval vaikuses ja esitlesid iseend – hetk tähistas murrangut, kus sündis uus esteetika, uus käsitlus ja uus vaade tantsule laval.

Hoolimata aja möödumisest, seisavad tantsukunstnikud tihtilugu samade küsimuste ees, mis paarkümmend aastat tagasi - kus luua, millal luua ja kellega luua? Sellele küsimusele võiks vastata mitmeti, aga faktid räägivad iseenda eest. Eestis puudub professionaalne tantsukeskus, mis oleks loodud kaasaegse tantsu vajadusi arvestades – minimaalselt 10x10m suuruse puitpõrandaga ventilatsiooni ja küttega stuudiote näol, mis oleks ligipääsetav ühistranspordiga eri linnaosadest.

Sõltumatu Tantsu Ühenduse viimased viie aasta otsingud selles vallas on päädinud vastustega stiilis: "Kahjuks muusika kostab alumiste klientideni ning seetõttu ei saa hüppamist/taidlemist/tantsulist liikumist antud pinnal lubada. Alumisel korrusel on maja omaniku jaoks olulised kliendid. Vabandan antud olukorra pärast ning soovin edu sobiliku pinna leidmisel."

"Reaalsus on see, et kui on vaja täiesti helikindlaks ehitada, siis on see hind ligi 20 000 eurot koos töö teostamisega. Need ruumid vajavad lihtsalt liiga palju tööd selleks, et teile nö kõlblikuks saaks."

"Aga mul tõesti ei ole hetkel midagi pakkuda," ütlevad ka Tallinna kultuuriametnikud.

Olukord, kus puudub ligipääs loometingimustele ja -keskkonnale nagu stuudioruumid, ei võimalda valdkonna arengut. Kui puudub infrastruktuur, mille komponendid on loomekeskkond (stuudiokompleks), pikaajalised loometoetused, valdkondlik arenduskeskus ja produktsioonimajad, ei teki tantsukunsti järjepidevat arengut. Kui valdkonda ei nähta võrdsena teiste kunstivormidega, ei jõua see ka kunagi samale tasandile.

Kas tantsukunst ei mahu praegusesse kultuuriraami?

Noor koreograaf Elle Viies ütles hiljuti ühes oma intervjuus välja midagi ülimalt olulist: "Tantsukunsti tuleks võtta kui omaette nähtust, mitte klassikalise teatrivormi kõrval eksisteerivat nähtust."

See mõte peaks kõlama kultuuripoliitika kujundajatele häirekellana. Tants ei ole mitte teatri alamvorm ega muusikat toetav element – ta on autonoomne kunstivorm oma keele, loogika ja väljendusvahenditega. Kui me kohtleme tantsu kui teisejärgulist nähtust, siis ei jõua ta kunagi sinna, kuhu ta potentsiaalselt võiks.

Miks see peaks meid kõiki puudutama? Sest ühiskond, mis ei toeta loovust, ei saa ka ise olla loov. Kultuur, mis ei toeta kultuurilist mitmekesisust, hakkab kordama iseennast ja mandub. Uued ideed, uued vormid, uued põlvkonnad – see on kultuuri elujõulisuse mõõdupuu. Kui me täna ei loo võimalusi kaasaegsele tantsule, siis jääme ilma sellest, mida see kunstivorm suudab meile pakkuda - kunstilist kehalist eneseväljendust ja tunnetust, ürgset koosolemise tunnet, rikkalikumat maailma kogemise viisi, kehalist tundlikkust, oskust mittesõnalise väljenduse ja märkamise järele. Ja lõpuks – jääme ilma inimestest, kes võiksid selle kaudu kujundada meie kultuurilist tulevikku.

Me ei küsi privileege, vaid võimalust

See ei ole protest või vastandumine teistele kunstivormidele. See on palve – et saaks tekkida arusaam tantsukunsti vajadustest. Treenitud keha on ainult üks osa. Looming sünnib dialoogist, kogemusest, liikumispraktikast, aga selleks on vaja ruumi – nii füüsilises kui vaimses mõttes, kohta, kus dialoogid saaks tekkida nii kogukonna siseselt kui kontaktis teiste kunstivaldkondade esindajatega.

Praegu kõlab Apelsini laul tabavalt:

"Andeks, kas teil on veel ruumi?"

"Ei, kõik on täis."

Aga küsimus jääb – kas tõesti ongi kõik juba loodud? Kui vastus on jah, siis oleme kaotanud mitte ainult ruumi, vaid ka lootuse kultuuri elujõulisuse jätkuks.